Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1978. ja 1982. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!
Seeria kuues lugu ilmus ajakirja Jalka märtsikuu numbris.
- Loe ka: Retk Katari MMini, alustades esimesest 1930. aasta turniirist
- Loe ka: 1938. ja 1950. aasta MMid: maailmasõda jättis jalgpallirütmi tühimiku
- Loe ka: 1954. ja 1958. aasta jalgpalli MMid: suurüllatus ja kuninga debüüt
- Loe ka: 1962. ja 1966. aasta MMid: Santiago lahingust skandaalse võiduväravani
- Loe ka: 1970. ja 1974. aasta MMid: Pelé hüvastijätt ja totaalne jalgpall
MM 1978: skandaalne turniir lõpetab argentiinlaste kaks pikka ootust
Pikalt seda soovinud Argentinale anti jalgpalli MMi korraldusõigus juba 1966. aastal, kui turniiri toimumiseni oli lausa 12 aastat aega. Vahepeal jõudis aga olukord riigis oluliselt muutuda: naispresident Isabel Perón kukutati 1976. aastal sõjaväelise riigipöördega ning võimu haaras diktaator Jorge Videla, kelle juhtimisel tapeti teisitimõtlejaid, rööviti lapsi ja vangistati tuhandeid režiimivastaseid.
Tuline poliitiline olukord mõjutas tugevalt ka turniiri. Juba enne seda arutasid mitu Euroopa riiki eesotsas Hollandi ja Rootsiga finaalturniiri boikoteerimist, kuid lõpuks otsustasid kõik siiski kohale sõita. Mitu tippmängijat ja -treenerit eesotsas argentiinlaste endi juhendaja César Luis Menottiga näitasid aga avalikult oma suhtumist välja ja ei peljanud Argentina riigijuhtide vastaseid avaldusi.
Võistlussüsteem jäeti võrreldes 1974. aasta turniiriga samaks: viimast korda toimus finaalturniir vaid 16 meeskonna osavõtul, endiseks jäeti ka maailmajagudevaheline kohtade jaotus, kus Euroopa ja Lõuna-Ameerika jagasid ära 13 kohta ning nii Põhja- ja Kesk-Ameerikale, Aafrikale kui Aasiale-Okeaaniale jäi kõigile vaid üks koht.