/nginx/o/2022/03/31/14457702t1h7b6d.jpg)
Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1978. ja 1982. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!
Seeria kuues lugu ilmus ajakirja Jalka märtsikuu numbris.
Pikalt seda soovinud Argentinale anti jalgpalli MMi korraldusõigus juba 1966. aastal, kui turniiri toimumiseni oli lausa 12 aastat aega. Vahepeal jõudis aga olukord riigis oluliselt muutuda: naispresident Isabel Perón kukutati 1976. aastal sõjaväelise riigipöördega ning võimu haaras diktaator Jorge Videla, kelle juhtimisel tapeti teisitimõtlejaid, rööviti lapsi ja vangistati tuhandeid režiimivastaseid.
Tuline poliitiline olukord mõjutas tugevalt ka turniiri. Juba enne seda arutasid mitu Euroopa riiki eesotsas Hollandi ja Rootsiga finaalturniiri boikoteerimist, kuid lõpuks otsustasid kõik siiski kohale sõita. Mitu tippmängijat ja -treenerit eesotsas argentiinlaste endi juhendaja César Luis Menottiga näitasid aga avalikult oma suhtumist välja ja ei peljanud Argentina riigijuhtide vastaseid avaldusi.
Võistlussüsteem jäeti võrreldes 1974. aasta turniiriga samaks: viimast korda toimus finaalturniir vaid 16 meeskonna osavõtul, endiseks jäeti ka maailmajagudevaheline kohtade jaotus, kus Euroopa ja Lõuna-Ameerika jagasid ära 13 kohta ning nii Põhja- ja Kesk-Ameerikale, Aafrikale kui Aasiale-Okeaaniale jäi kõigile vaid üks koht.
Nagu ikka, pakkus valikturniir kõige suuremaid üllatusi just tiheda sõelaga Euroopas: olulisematest puudujatest pidid seekord televaatajateks jääma Inglismaa, NSV Liit, Portugal ja valitsev Euroopa meister Tšehhoslovakkia. Esimest korda pääsesid MMile Tuneesia ja Iraan.
Diktatuur kulutas tohututes kogustes raha selleks, et riigi taristut moderniseerida ja endast väliskülalistele paremat muljet jätta – väidetavalt kulutati turniiri hüvanguks suisa kümme protsenti riigi SKPst! Oodatud 50 000 turisti asemel saabus ebaturvalisele maale aga viis korda vähem jalgpallihuvilisi.
Alagrupiloos argentiinlastele head ei kuulutanud: see viis nad kokku tugeva Itaalia ja Prantsusmaaga, üllatusvõimeline oli ka Ungari. Kodumeeskonnale algaski turniir ehmatusega: nende avamängu üheksandal minutil jäädi Ungari vastu kaotusseisu, ent Leopoldo Luque ja Daniel Bertoni väravad pöörasid mängu lõpuks siiski nende jaoks õigele poole.
Luque on sealjuures hiljem meenutanud, et avamängu järel märkis üks võimuesindaja talle naeratades, et «mis puudutab sind, siis sellest grupist võib tõesti surmagrupp tulla». Sama päeva hommikul oli Luque hea sõbra vend kaduma läinud, hiljem leiti tema surnukeha koos jalgade külge seotud betoonkamakatega La Plata lahe kallastelt. «Sel ajal visati režiimivastaseid aeg-ajalt lennukitest vette,» nentis Luque.
Mõned tunnid varem oli Itaalia sama skooriga – 2 : 1 – alistanud Prantsusmaa, kusjuures prantslased asusid kohtumist juba 31. sekundil Bernard Lacombe’i väravast juhtima.
Teises voorus prantslastest jagu saamine tähendas Argentinale edasipääsu kindlustamist ning viimase mängu kaotus Itaaliale enam suurt rolli ei mänginud. Prantslased päästsid natuke oma aud viimase vooru võiduga Ungari üle, kusjuures kohtumine hilines kolmveerand tundi kentsakal põhjusel: Prantsusmaa oli oma sinised särgid eelmise mängupaiga hotelli unustanud ning nende esindaja pidi mängu eel Mar del Plata linnas politseiautoga ringi kihutama, et mõnelt kohalikult klubilt särke laenata. Lõpuks tuli neile appi Kimberley-nimeline meeskond, kelle rohevalgetriibulised särgid prantslastele selga aeti. Numbrid särkidel ja pükstel ei ühtinud, kuid 3 : 1 võitu see ei seganud.
Grupp 1
Itaalia 6
Argentina 4
Prantsusmaa 2
Ungari 0
Teises grupis oli selge, et kaks Euroopa meeskonda peaksid omavahel edasipääsukohad ära jagama, kuid lihtsalt neile vahegrupipileteid ei loovutatud. Debütant Tuneesia jahmatas maailma esimeses voorus Mehhiko 3 : 1 alistamisega ning avas lõpuks Aafrika võidusaldo MM-finaalturniiridel: seni oli Aafrika riikide parimaks mänguks MMil olnud Maroko viik Bulgaariaga 1970. aastal.
Poola vastu pidid tuneeslased leppima napi 0 : 1 kaotusega, ent viimases voorus suudeti tiitlikaitsja Lääne-Saksamaaga väravateta viik välja mängida. «Maailm tegi Aafrika jalgpalli üle nalja. Usun, et nüüd on see aeg läbi,» sõnas meeskonna peatreener Abdelmajid Chetali.
Paraja trammi alla jäid selles grupis hoopis mehhiklased, kes Lääne-Saksamaale lausa 0 : 6 kaotasid ja punktideta nukralt koduteed alustasid.
Grupp 2
Poola 5
Lääne-Saksamaa 4
Tuneesia 3
Mehhiko 0
Kolmandas grupis ei peetud kolmekordse maailmameistri Brasiilia võimalusi nii suureks kui eelmistel turniiridel, ent edasipääsuks neile nende esitustest siiski piisas. Oma esimese kohtumise Rootsiga leppisid brasiillased 1 : 1 viiki, kusjuures seda mängu jääb meenutama Walesi kohtuniku Clive Thomase uskumatu liigutus: teise poolaja lõpus oli Brasiilia parasjagu nurgalööki andmas, kui Thomas kellale vaatas, nägi, et 90 minutist on juba kuus sekundit (!) üle läinud, ning vilistas mängu lõppenuks, kui pall oli just õhku löödud. Kuigi Zico suskas kohe pärast seda palli peaga väravasse, ei saanud tabamust lugeda – lõpuvile oli ju kõlanud!
Isegi kuulsa Pelé arvates oli selle grupi soosikuks hoopis 20aastase pausi järel MMile jõudnud Austria ning ootusi ei petetud. Avamängus alistasid austerlased Hispaania 2 : 1 ja teises mängus Rootsi 1 : 0. Alagrupi võidu said nad hoolimata sellest, et viimases voorus Brasiiliale 0 : 1 alla jäädi. Hispaania suutis küll Brasiiliaga viigistada ja Rootsit võita, ent kolmandast kohast enamaks sellest ei piisanud.
Grupp 3
Austria 4
Brasiilia 4
Hispaania 3
Rootsi 1
Üks meeskond, kes turniirile ülima enesekindlusega sõitis, oli Šotimaa. Nende tähed Kenny Dalglish ja Graeme Souness olid äsja Liverpooliga võitnud Euroopa karika ning peatreener Ally MacLeod põrutas enne ärasõitu, et minnakse vähemalt medali järele. Juba avamängu järel tuli aga tuure kõvasti maha tõmmata: Joe Jordani tabamus viis küll šotlased Peruu vastu varakult juhtima, ent César Cueto viigivärav avapoolaja lõpus ja Teófilo Cubillase kaks kolli teisel poolajal viisid võidupunktid hoopis Peruule.
Šotlaste käsi ei käinud oluliselt paremini ka teises mängus autsaider Iraani vastu. Oma MM-debüüdil neli päeva varem Hollandile 0 : 3 kaotanud Iraan võitles vapralt ning leppis šotlastega 1 : 1 viiki. Viimases mängus jäädi Peruule küll 1 : 4 alla, kuid käik Argentinasse oli iraanlastel siiski õnnestunud – kõik nende mängijad olid amatöörid, aga näitasid ennast proffide vastu heast küljest. Iraani jalgpall näis olevat tõusuteel, kuid samal aastal puhkenud Iraani revolutsiooni järel sattus jalgpall kui Lääne ühiskonna spordiala riigis põlu alla ning uut MM-seiklust tuli Iraanil oodata 20 aastat.
Oma taseme tõenduseks tegi Šotimaa Hollandil küll viimases voorus skooriga 3 : 2 selja prügiseks, kuid edasipääsuks oleksid nad pidanud lööma kaks väravat rohkem.
Grupp 4
Peruu 5
Holland 3
Šotimaa 3
Iraan 1
Esimeses vahegrupis said kokku neli Euroopa meeskonda, kusjuures seltskond oli muljetavaldav: tiitlikaitsja Lääne-Saksamaa kõrval olid seal eelmise korra finalist Holland, kaheksa aasta tagune finalist Itaalia ja Brasiilia ees alagrupi võitnud Austria. Viimase alagrupimängu šotlastele kaotanud Holland alustuseks padruneid püssi ei jätnud: austerlasest peatreeneri Ernst Happeli juhtimisel purustati Austria lausa 5 : 1! Sealjuures ei saanud Holland enam kasutada eelmisel turniiril säranud ja ka FC Barcelona eest endiselt tegusid teinud Johan Cruijffi, kes otsustas eduka valikturniiri järel koondisekarjääri lõpetada.
Hollandlased viigistasid seejärel küll eelmise MMi finaali korduslahingus sakslastega, kuid viimase vooru 2 : 1 võit Itaalia üle viis nad vahegrupi võitjana finaali. Võiduvärava lõi Arie Haan sealjuures Dino Zoffi võrku 30meetrise pommlöögiga.
Hoolimata vahegrupi viimasest kohast sõitis püstipäi koju ka Austria, kes sai rivaali Lääne-Saksamaa üle magusa 3 : 2 võidu, nullides sellega sakslaste edasipääsuvõimaluse.
A-vahegrupp
Holland 5
Itaalia 3
Lääne-Saksamaa 2
Austria 2
Kui esimeses vahegrupis olid vaid Euroopa riigid, siis teisest vahegrupist sai Lõuna-Ameerika pidu: Argentina, Brasiilia ja Peruu ehk kõik kolm Lõuna-Ameerika esindajat olid seal üheskoos, «võõrkehana» üritas kaarte segada Poola.
Avavoorus tegi võimsa avalduse Brasiilia, kes loputas üllatusvõimeliseks peetud Peruud lausa 3 : 0, samal ajal kui argentiinlased Poolast 2 : 0 jagu said. Argentiinlaste eest sai tolles mängus lõpuks ometi jala valgeks Valencia ründaja Mario Kempes, kes säras samas kohtumises sealjuures ka teisel pool platsi, tõrjudes käega palli oma meeskonna väravajoonelt. Kohtunik andis selle eest mõistagi poolakatele penalti, kuid Kempes ise ei saanud tembu eest isegi kollast kaarti! Tagatipuks oskasid poolakad penaltil eksida.
Neljandat
turniiri järjest lõppes võistluste avamäng väravateta viigiga.
Barbara Gasiniecka
töötas turniiril Poola koondise spordipsühholoogina, olles sellega kõikide meeskondade delegatsioonide peale ainus naine.
Neli
penaltit lõi turniiril sisse hollandlane Rob Rensenbrink, korrates sellega Eusébio (1966) rekordit.
Kuna teises voorus suutis Poola Peruud 1 : 0 võita, samal ajal kui Argentina ja Brasiilia suur vastasseis väravaid ei toonudki, jäi kõik viimase vooru peale. Esialgu pidid otsustavad kohtumised toimuma samal ajal, kuid telejaamade soovil otsustati Brasiilia–Poola mäng paar tundi varasemaks tuua. Sportlikus mõttes oli see skandaalne otsus, sest tähendas, et hilisemas kohtumises teadsid argentiinlased seetõttu täpselt, kui suurt võitu neil Peruu üle vaja on, et finaali pääseda.
Brasiillaste õudusunenägu saigi teoks: hoolimata sellest, et nad ise Poolast 3 : 1 jagu said, võtsid argentiinlased end viimases mängus kokku ja nüpeldasid Peruud lausa 6 : 0. Selle kohtumise kohta liigub tohutul hulgal vandenõuteooriaid: on räägitud, et enne matši kandis Argentina valitsus Peruu riigijuhtidele kümneid miljoneid dollareid ja saatis naabritele kümnete tuhandete tonnide jagu vilja, räägitud on ka seda, et Peruu mängijad ja nende pered said kaotuse eest suured rahasummad. Tasub välja tuua, et ükski neist teooriatest ei ole tõendatud, ent tõsiasi on see, et alagrupi Hollandi ees võitnud peruulastest polnud viimases mängus Argentinale erilist vastast. Brasiilia langes tiitlimängust välja, olemata ühtegi mängu kaotanud.
B-vahegrupp
Argentina 5
Brasiilia 5
Poola 2
Peruu 0
Päev enne finaali peetud pronksilahingus sai õige pisut lohutust Brasiilia, kes parandas eelmise turniiri vea ja alistas seekord Itaalia 2 : 1. Brasiillastele võis sel turniiril tõesti kaasa tunda – õnn ei olnud nendega. Peale selle, et alagrupiturniiril jäeti Rootsi vastu lugemata nende võiduvärav, mis oleks nad teise vahegruppi saatnud, langes neile otsustaval hetkel vahegrupis peale õnnetu olukord Argentina–Peruu kahtlase kohtumisega.
Kolmanda koha mäng
Brasiilia–Itaalia 2 : 1
Finaalis ei tohtinud aga Argentinal midagi valesti minna. Kogu riik eesotsas seda juhtinud diktaatoriga oli algusest peale unistanud suurest triumfist ning ületada oli jäänud veel viimane tõke. Algusest peale otsustasid võõrustajad trikitada: nad tulid platsile ettenähtud ajast viis minutit hiljem ning mänguga alustamise asemel asusid nad protestima hollandlase René van de Kerkhofi randme ümber olnud lahase vastu, mis oli nende hinnangul ohtlik. Kuigi van de Kerkhof oli samamoodi mänginud ka teistes kohtumistes, andis itaallasest kohtunik Sergio Gonella õiguse argentiinlastele ning Hollandi mehel tuli lahas sideme vastu vahetada. Solvunud hollandlased otsustasid vastukäiguks mängujärgsetel tseremooniatel mitte osaleda.
Mario Kempes viis 38. minutil argentiinlased «lumisel» väljakul juhtima – Argentina publik kogus tuntust selle poolest, et loopis platsile purustatud paberit, mis muutis väljaku iseäranis tribüünide ees lausa valgeks. Pikalt eduseisu hoidnud argentiinlased vajusid aga normaalaja lõpus pisut ära – Dick Nanninga viigistas 82. minutil täpse pealöögiga seisu. Hollandlastel oli käeulatuses ka võit, ent Rob Rensenbrinki lähilöök tabas üleminutitel posti…
Kolmandat korda ajaloos otsustati MM-finaal lisaajal. Rensenbrinki postilöök osutus Hollandile hoobiks, millest taastuda ei suudetud – Kempese teine tabamus viis nad uuesti juhtima, Ricardo Bertoni 116. minuti koll vormistas lõppskooriks 3 : 1. Argentinast sai kuues maailmameister, kusjuures viies, kes seda suutnud kodupubliku ees. Kui diktaator Bertoni autasustamisel peatreener Menottile käe andis, ei võtnud treener seda vastu.
Finaal
Argentina–Holland 3 : 1 (l.a)
Turniiril kuus väravat löönud Kempes tunnistati ka suurimaks väravakütiks, kusjuures tema liitumine koondisega sündis vaid tänu peatreener César Luis Menotti sirgele seljale: riigi diktatuur soovis, et koondisesse kutsutaks vaid Argentina klubides mängivaid pallureid, kuid Menotti jäi endale kindlaks ning võttis punti Hispaanias Valencias pallinud Kempesi. Mine tea – kui Kempes poleks tulla saanud, ehk olnuks koondises koht 17aastasele Diego Maradonale, kes oli koondisest välja jäämise tõttu südamepõhjani solvunud…
Samamoodi nagu Argentina sai ka Hispaania oma korraldusõiguse juba 1966. aastal ehk rekordilised 16 aastat enne finaalturniiri toimumist – ning samamoodi nagu argentiinlaste puhul vahetus ka Hispaanias selle aja jooksul riigikord. Kui Argentinas tuli võimule diktaator, siis Hispaanias läks vastupidi – diktaator Francisco Franco suri 1975. aastal, olles juba enne seda võimu pisut loovutanud ja kuningriikluse taastanud, mille järel taastus riigis ka demokraatia.
Esimest korda pärast 1954. aastat suurendati MMil osalevate riikide arvu: 16 asemel pääses nüüd finaalturniirile 24 riiki. Euroopale jagati neist 14, Lõuna-Ameerikale neli, Põhja-ja Kesk-Ameerikale kaks, Aafrikale kaks ning Aasiale-Okeaaniale kahe peale kaks kohta. Suurenenud turniiriga kaasnes ka ports debütante: esimest korda said finaalturniiril oma oskusi näidata Alžeeria, Honduras, Kamerun, Kuveit ja Uus-Meremaa.
Hoolimata rohkematest kohtadest jäi mitu tippriiki siiski turniirilt kõrvale. Ehk olulisim puuduja oli viimase kahe turniiri finalist Holland, tavalistest osalejatest jäid eemale ka näiteks Mehhiko ja Rootsi. Suur Inglismaa suutis esimest korda 20 aasta jooksul valikturniiri edukalt läbida (1966. aasta turniirile pääsesid nad automaatselt korraldajana, 1970. aastal tiitlikaitsjana).
Poliitilised pinged olid õhus ka selle turniiri eel: Falklandi sõja tõttu kaalusid Inglismaa, Šotimaa ja Põhja-Iirimaa turniiri boikoteerimist, kui seal ka Argentina osaleb, kuid lõpuks saadi aru, et boikotil poleks mõtet, ning eemale keegi ei jäänud.
Vahegruppide süsteemiga jätkati – esimese vooru kuue alagrupi järel liikus iga grupi kaks paremat edasi nelja vahegruppi, mille võitjad pääsesid poolfinaali.
Aafrikale oli turniiri suurenemisega tagatud kaks osalejat ning kumbki ei jäänud häbisse. Kamerun viigistas alagrupifaasis nii Poola, Itaalia kui Peruuga ning jäi vahegrupi ukse taha vaid väiksema löödud väravate arvuga – nende arvelt pääses ülinapilt edasi Itaalia. Sealjuures oleks Kamerun pidanud Peruu vastu isegi võitma, ent kohtunikul jäi ekslikult lugemata Roger Milla löödud värav.
Grupp 1
Poola 4
Itaalia 3
Kamerun 3
Peruu 2
Alžeeria tutvustas ennast maailmale aga eriti uhkel viisil, alistades avamängus valitseva Euroopa meistri Lääne-Saksamaa 2 : 1! Enne mängu oli sakslaste juhendaja Jupp Derwall sealjuures kuulutanud, et kui nad selle mängu kaotavad, astub ta esimesele lennukile, mis kodu poole viib. Derwallil tuli küll sõnu süüa, ent võidud Tšiili ja Austria üle viisid tema meeskonna siiski edasi. Samamoodi nagu Kamerun jäi Alžeeria vahegrupist eemale väga napilt: kaks võitu teeninuna oli neil nii Lääne-Saksamaa kui Austriaga võrdselt punkte, kuid väravate vahe oli neil kõige kehvem. Kaks Aafrika koondist teenisid seega kuue mänguga kokku kaks võitu, kolm viiki ja vaid ühe kaotuse, kuid edasi ei pääsenud kumbki!
Sealjuures oli Austria ja Lääne-Saksamaa viimase vooru kohtumine üks MM-ajaloo suuremaid sobinguid. Kuna Alžeeria oli Tšiiliga eelmisel päeval juba ära mänginud, teadsid mõlemad tiimid, et Lääne-Saksamaa 1 : 0 võit viib edasi nii sakslased kui austerlased. «Imekombel» täpselt nii ka läks – kümnendal minutil asus Lääne-Saksamaa juhtima, edasine kohtumine osutus aga totaalseks farsiks: kumbki meeskond ei olnud ründamisest huvitatud, väljakul lihtsalt jalutati ja söödeti palli rahulikult ringi. Gijóni mittekallaletungilepinguks ristitud kohtumise järel otsustas FIFA, et edaspidi toimuvad alagrupiturniiril viimase vooru kohtumised ühel ajal.
Grupp 2
Lääne-Saksamaa 4
Austria 4
Alžeeria 4
Tšiili 0
Tiitlikaitsja Argentina alustas turniiri küll ootamatu kaotusega Belgiale, kuid võidud Ungari ja El Salvadori üle viisid nad lõpuks siiski võrdlemisi kindlalt edasi. Teises mängus ungarlaste vastu lõi oma kaks esimest MM-finaalturniiri väravat ka 21aastane Diego Maradona, kes oli neli aastat varem napilt koosseisust välja jäänud.
Kolmanda alagrupi kõige omapärasem kohtumine oli aga esimeses voorus Ungari ja El Salvadori vahel. 16aastase pausi järel MMile pääsenud salvadorlased parandasid küll eelmise turniiri iluvea ning lõid seekord värava, aga jäid Ungarile alla koguni 1 : 10! László Kissist sai esimene ja seni ainus vahetusmängija, kes löönud kübaratriki, peale selle lõi ta oma kolm väravat vaid kaheksa minuti jooksul – see teeb sellest ka MM-ajaloo kiireima kübaratriki. See kohtumine tähistab ka ainust korda MM-ajaloos, kus üks meeskond on kohtumises löönud kümme väravat. Hoolimata suurest võidust jäi uks vahegruppi ungarlastele suletuks – viimases voorus vajasid nad Belgia vastu võitu, kuid piirdusid viigiga.
Grupp 3
Belgia 5
Argentina 4
Ungari 3
El Salvador 0
Neljandas grupis ei andnud Inglismaa, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia väikesele Kuveidile erilisi lootusi, kuid avamängu 1 : 1 viik Tšehhoslovakkiaga muutis nende reisi juba õnnestunuks. Teises mängus Prantsusmaa vastu sündis aga MM-ajaloo üks veidramaid seiku: 78. minutil viis Alain Giresse prantslased 4 : 1 juhtima, kuid selle peale puhkes väljakul tõeline mäss – kuveitlased üritasid kohtunikule selgeks teha, et nad lõpetasid värava eel mängimise ära, kuna kuulsid vilet, mis tuli ilmselt tribüünilt. Segaduse lahendamiseks otsustas Kuveidi jalgpalliliidu president ja Kuveidi emiiri vend šeik Fahad Al-Sabah tribüünilt väljakule tormata! Šeik ähvardas oma meeskonna väljakult ära kutsuda, mispeale otsustas ukrainlasest kohtunik Miroslav Stupar nõudmistele järele anda ja värava tühistada. FIFA karistas Kuveidi alaliitu rahatrahviga, Stuparile oli see aga viimane nii kõrgel tasemel vilistatud kohtumine.
Grupp 4
Inglismaa 6
Prantsusmaa 3
Tšehhoslovakkia 2
Kuveit 1
Ka debütant Honduras alustas turniiri uhke viigiga Hispaania vastu ning viiki lepiti ka Põhja-Iirimaaga, kuid viimase vooru kaotus Jugoslaaviale andis neile alagrupis lõpuks ikkagi viimase koha. Grupi viimases mängus sündis aga üllatus, kui 32aastase vaheaja järel MMil mänginud Põhja-Iirimaa alistas 1 : 0 korraldajamaa Hispaania, kusjuures viimased pool tundi mängisid põhjaiirlased vähemuses. Hispaanlaste eelmised tulemused olid siiski piisavad, et nad samuti vahegruppi viia.
Grupp 5
Põhja-Iirimaa 4
Hispaania 3
Jugoslaavia 3
Honduras 2
Viimases grupis sai esimesed sammud MM-murul teha Uus-Meremaa, kel tuli finaalturniirile pääsemiseks läbida tõeline kadalipp 15 mängu ja 50 000 reisikilomeetriga. Debüüt lõppes küll kolme kindla kaotuse ja väravate vahega 2 : 12, ent uusmeremaalased sellest liiga suurt numbrit ei teinud.
Grupp 6
Brasiilia 6
NSV Liit 3
Šotimaa 3
Uus-Meremaa 0
Kolmeliikmelistes vahegruppides olenes mängugraafik tulemustest: kuigi igas grupis pandi paika esialgne graafik, siis otsustati, et kui üks võistkond peaks avamängu kaotama, siis tuleb ta kindlasti platsile teises kohtumises. Sellega tagati, et viimasesse vooru jääb igal juhul põnevus.
17
staadioni 14 linnas üle kogu Hispaania võõrustasid MM-finaalturniiri kohtumisi. See rekord püsis 2002. aastani, mil Jaapanis ja Lõuna-Koreas pandi pall mängu 20 areenil.
121 401
inimest oli Camp Nou staadioni ametlik mahutavus MMi ajal. Tegu oli ja on Euroopa suurima staadioniga – tänapäeval mahutab see pisut üle 99 000 inimese.
17 aastat ja 41 päeva
vana oli Põhja-Iirimaa koondislane Norman Whiteside mängus Jugoslaaviaga. See teeb temast tänini noorima mängija, kes on MM-finaalturniiril platsile pääsenud.
A-grupis löödi kokku vaid neli väravat, kusjuures kolm neist kanti avavoorus Poola ründaja Zbigniew Bonieki arvele, kes kostitas Belgiat kübaratrikiga. Otsustavas mängus NSV Liiduga väravateta viiki mänginud poolakad pääsesid tänu sellele poolfinaali, mis tuli Boniekil aga mängukeelu tõttu vahele jätta.
A-vahegrupp
Poola 3
NSV Liit 3
Belgia 0
B-grupis pidid võõrustajad hispaanlased, kes juba alagrupis pisut hapralt esinesid, vastu astuma Lääne-Saksamaale ja Inglismaale. Ka selles grupis löödi vähe väravaid – mõlemad inglaste kohtumised lõppesid väravateta viigiga, Lääne-Saksamaa 2 : 1 võit Hispaania üle osutus otsustavaks, kusjuures hispaanlased teadsid juba enne viimast mängu Inglismaaga, et neil enam edasipääsušansse pole.
B-vahegrupp
Lääne-Saksamaa 3
Inglismaa 2
Hispaania 1
Kõige põnevamaks peeti C-gruppi, kus olid koos kolm endist maailmameistrit Itaalia, Brasiilia ja Argentina. Avamängus võtsid itaallased iseäranis sihikule Maradona – nende kaitsja Claudio Gentile elas kogu mängu Maradonal seljas ning tegi tema vastu mitu jõhkrat viga, mida tänapäeva jalgpallis karistatakse pikemalt mõtlemata punase kaardiga. Inetu mängustiil tõi aga edu – Marco Tardelli ja Bruno Cabrini väravad tõid Itaaliale 2 : 1 võidu.
«Vanade sõprade» kohtumises Argentina ja Brasiilia vahel läks arvatult tuliseks. Brasiilia oli selgelt üle ning juhtis 3 : 0, kui pettunud ja kohtuniku peale vihane Maradona vastasmängijale jalaga kõhtu sõitis ja punase kaardi teenis. Selle järel suutsid argentiinlased küll ühe värava tagasi lüüa, kuid vahegrupi viimane koht oli selge ning tiitlikaitsmisest ei olnud juttugi – lausa 13 mängijat eesotsas Mario Kempesega otsustasid koondisekarjääri lõpetada.
Otsustavas kohtumises vajasid itaallased kindlasti võitu – Brasiiliale piisas ka viigist. Publik sai nautida väravasadu: Itaalia läks kolmel korral juhtima, aga Brasiilia suutis vaid kaks korda viigistada. Paolo Rossi kübaratrikist piisas, et Zico ja Sócratesega totaalset jalgpalli harrastanud Brasiilia konkurentsist välja lülitada.
C-vahegrupp
Itaalia 4
Brasiilia 2
Argentina 0
Viimases vahegrupis läksid prantslased Austria ja Põhja-Iirimaa vastu mängeldes edasi ning asusid valmistuma poolfinaaliks Lääne-Saksamaa vastu.
D-vahegrupp
Prantsusmaa 4
Austria 1
Põhja-Iirimaa 1
Mõlemad poolfinaalid peeti samal päeval – esimesena teenis koha finaalis Itaalia, kes alistas Poola 2 : 0. Suurepärasel väravasoonel jätkas kaks kolli löönud Paolo Rossi, oma tähtründaja Boniekita mängima pidanud poolakad suurt vastupanu osutada ei suutnud.
Hilisõhtune poolfinaal kujunes aga totaalseks klassikaks. Pierre Littbarski viis esmalt 17. minutil sakslased juhtima, kuid Michel Platini viigistas üheksa minutit hiljem penaltist seisu. Viigiseis püsis pikalt, ent teise poolaja keskel juhtus intsident, mis süüvis paljude jalgpallisõprade mällu pikaks ajaks. Platini suurepärase söödu järel pääses prantslaste vahetusmees Patrick Battiston silmitsi vastaste väravavahi Harald Schumacheriga. Kuigi Battiston jõudis Schumacherit ennetades palli temast mööda lükata, põrkas pall väravast mööda – kuid see polnudki kõige olulisem. Täie hooga vastase poole sööstnud Schumacher ei kavatsenudki end tagasi hoida ning lendas Battistonile sisse, mille järel jäi prantslane liikumatult maha lebama. Katkise kaelalüli ja murtud hammastega ründaja tassiti väljakult kanderaamil minema, aga kohtunik ei andnud olukorra eest isegi mitte penaltit, Schumacheri karistamisest rääkimata.
Lisaajal tundus juba, et karma saab Schumacheri kätte – Marius Trésori ja Alain Giresse’i väravad viisid Prantsusmaa 3 : 1 juhtima, ent vigastust trotsinud Karl-Heinz Rummenigge ja Klaus Fischeri väravad 102. ja 108. minutil viigistasid taas seisu ja edasipääseja pidi otsustama MM-ajaloo esimene penaltiseeria. Esimese eksijana läks ajalukku sakslane Uli Stielike, kuid seejärel eksisid prantslaste poolelt Didier Six ja Maxime Bossis ning Lääne-Saksamaa oli taas finaalis.
Poolfinaalid
Poola–Itaalia 0 : 2
Lääne-Saksamaa – Prantsusmaa 3 : 3, pen 5 : 4
Kolmanda koha matš Poola ja Prantsusmaa vahel oli tavapäraselt pigem pingevaba madin – Poola sai 3 : 2 võidu ning tuli juba teist korda MMil pronksile.
Kolmanda koha mäng
Poola–Prantsusmaa 3 : 2
Väravate poolest ei jäänud palju maha ka finaal. Eelkõige hea kaitsemängu poolest tuntud itaallased särasid seekord ka rünnakul: juba 24. minutil teeniti penalti, mille Antonio Cabrini aga mööda lõi. Väravaluugid avanesid lõpuks teise poolaja keskel: 57. minutil lõi oma turniiri kuuenda tabamuse Paolo Rossi – see tõi talle ka parima väravaküti tiitli. Marco Tardelli ja Alessandro Altobelli tabamused viisid Itaalia lausa 3 : 0 juhtima, enne kui Paul Breitneri auvärav sakslastele väikestki lohutust pakkus. 3 : 1 võit tegi Itaaliast kolmekordse maailmameistri – sellega tõusid nad tiitlite arvult Brasiilia kõrvale.
Finaal
Itaalia – Lääne-Saksamaa 3 : 1
Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».