«Nelja tugevama finaalturniir polnud meist kaugel. Põhjus, miks me sinna ei jõudnud, peitub hooaja-eelses ajas, täpsemalt komplekteerimises. Nikolai Varbanovi värbamisega panime puusse… Raha oli ju korraliku keskmängija jaoks olemas, ent sellise mehe valimine läheb treenerite kapsaaeda – peame vastutuse enda peale võtma,» arutles Kalev/Cramo korvpallimeeskonna peatreener Aivar Kuusmaa.
Balti liiga veerandfinaalseeria otsustavas kohtumises Riias sealsele VEFile 78:84 kaotanud Kalevi peatreener liikus oma mõttekäiguga veelgi kaugemasse aega – möödunud kevadesse.
Toona rääkis ta pärast Eesti meistriliiga finaalis Tartu üle saadud seljavõitu, et käsil on kolmeaastane projekt: esimesel aastal oli eesmärgiks koduliiga võit, teisel hooajal pääs Balti liiga nelja tugevama finaalturniirile ja kolmandal kavatseti panustada Ühisliigasse. Laupäeval Riias saadud kaotus tähendas aga seda, et teise aasta eesmärk jäi täitmata.
«Naine ütles, et kõrvalt vaadates tundusin laupäeva õhtul õnnetuna,» rääkis Kuusmaa eile. «Eks ma olin tõesti… VEF on veidike parem meeskond, kuid esimesed 30 minutit juhtisime ju meie. Pärast mängu ütlesin meestele, et pidasime maha hea seeria ja võime pea püsti hoida. Hinges aga ikkagi kripeldab.»
Ilmselt valitseksid Kuusmaa hinges teistsugused tunded, kui Kalev oleks kaotanud VEFile sama selgelt kui viimases Ühisliiga kohtumises, kus taseme vahe näis mäekõrgune. Oli ju Läti meeskond selles paaris soosikurollis – neil on kasutada suurem eelarve ja tänu sellele jagub meeskonda ka kõrgema kvaliteediga pallureid. Kuid Kalev heitles seeria kõigis kolmes kohtumises VEFiga nagu võrdne võrdsega.
Otsustavatel hetkedel pääses siiski maksvusele mängijate kvaliteet. «Olime seeria võidule lähedal, aga lubasime viimase mängu teisel poolajal visata endale üle 50 punkti,» nentis Kuusmaa. «Nii pole võitmine võimalik. Lõpus viskasid VEFi tagamehed oma kolmesed sisse, meie mängijad aga mööda. Mängu otsustasidki Janicenoksi tabamused. Proovisime tema ja Valtersi vastu ka maa-ala kaitset, kuid see ei toiminud. Tegelikult oli kõik kinni pisiasjades – pallikaotused, mõned vabavisked…»
VEFi kapten Janicenoks tõusis otsustavaks mänguks nagu eikusagilt. Pärast hiljutist vigastust oli ta sportlik vorm püsinud nadina, kuid laupäeval tegutses olude sunnil – Dairis Bertans jäi vigastuse tõttu kõrvale – algviisikusse tõusnud mees nagu parimatel päevadel.
«VEFi tase on tõesti pisut kõrgem, kuid ka Kalev on hea meeskond. Samas pole meie Panathinaikos ega Kalev Olympiacos,» hindas 22 punktiga viimase mängu kangelaseks tõusnud Janicenoks Eesti ja Läti tippmeeskondi.
Kalev ja VEF kasutasid otsustavas mängus peamiselt seitset pallurit, ülejäänute panus jäi episoodiliseks. Kalevil mängisid viis meest oma rollvälja, tagasihoidlikumad olid Joosep Toome ja Gert Dorbek.
«Alguses tundus, et VEFi mängijad olid krambis, aga lõpus hakkas klassivahe tööle. Nad olid meist ikkagi natuke paremad,» märkis Arbet. «Arvan, et meil pole siiski põhjust pead norgu lasta ja meil on võimalik saada veel paremaks.»
Seega, Kalev mängis enda kohta korralikult, kuid soovitud tulemuseni ikkagi ei jõutud. Kas veerandfinaali hea mäng, ent ikkagi kaotamine, oligi selle meeskonna lagi? «Paremaks saaksime minna vaid tugevamate leegionäride arvelt,» arvas Kuusmaa. Tõepoolest, aastaid Eesti koondises tiirelnud ja mitu hooaega Ühisliigas mängides kõike kogenud eestlastest tuumikult oleks pikka arenguhüpet raske oodata.
Kui aga tulevaks hooajaks õnnestubki meeskonda tugevdada, ei pruugi see enam Balti liigat puudutada. Kuusmaa sõnul mõeldakse Kalevis tuleval hooajal rohkem eurosarja, Ühisliiga ja Eesti meistrivõistluste peale. Balti liiga ei pruugi enam nende plaanidesse mahtuda.
«Nendes sarjades osalemine tagaks võimaluse, et lõputute Leedu bussireiside asemel oleks meil aega pallisaalis kvaliteetselt harjutada,» põhjendas Kuusmaa.
Balti liiga veerandfinaali kolmas mäng
Riia VEF–Kalev/Cramo 84:78 (Riia VEF võitis seeria 2:1)