Kaheksa tiitlimedali omanik, vehklemispiiga Katrina Lehis võtab Haapsalus Postimehe vastu särava naeratuse ning vihmase ja kõleda ilmaga. «Suvel on Haapsalu võrratu paik,» kiidab Lehis ja teatab, et esialgu ei kavatse ta kodulinnast kuhugi lahkuda, kuigi võimalusi oleks. Maailm ihkab teda endale.
Itaalia klubi tegi Lehisele pakkumise nende eest vehklema tulla. See on tulevikus mõeldav.
USA ülikoolid jahivad Lehist meeleheitlikult, kuid ookeani taha siirdumine on välistatud: «Esiteks pole ma kindel, kas ülikoolide vehklemise tase mind rahuldaks, ja teiseks ei saaks ma USAs õppides tiitlivõistlustel osaleda.»
Prantsusmaa vehklemiskoondis tegi aga omapärase pakkumise: otsigu Lehis endale sümpaatne prantslane, abiellugu ja vahetagu kodakondsust. Lehis naerab: «Mind ei tõmba Prantsusmaa ega prantsuse mehed.»
«Medalivõidud iseenesest ei tüüta, aga tahaks võita midagi säravamat. Kulda. Õhtukleidiga on lihtsam.»
Pool hooaega on Lehisel seljataga. Bilanss: juunioride maailma karikasarja võit, juunioride EMi ja MMi individuaalne pronks ning EMi naiskondlik hõbe. Pole paha, kuid paar asja teevad muret: pronksmedalid hakkavad ära tüütama ning maailma karika kätteandmine toimub Pariisis galaõhtul, mis tähendab, et soetada tuleb õhtukleit.
«Medalivõidud iseenesest ei tüüta, aga tahaks võita midagi säravamat. Kulda. Õhtukleidiga on lihtsam.»
Medalid ja kaotusepisarad
Praegu on Lehisel puhkus. Aprilli lõpuni. Mis iseenesest ei tähenda muud, kui et treeninguid asendab õppimine. 11. klass tuleb edukalt lõpetada. «Vast saan kooliasjad tehtud. Ent ma ei istu päevad otsa, nina raamatus. Nädalavahetusel näpistan piisavalt aega ka enda jaoks,» kinnitab Lehis.
Kas seda hirmu pole, et vedelemine meeldima hakkab ja trenn sinnapaika jääb? Treener Helen Nelis-Naukase sõnul on Lehis teinekord mõneks nädalaks lihtsalt ära kadunud.
Lehis naerab. «See juhtus aastaid tagasi. Leidsin, et muu tegevus on huvitavam. Õnneks on treener tagaajaja tüüp, tõi mind trenni tagasi. Ta on mul karm, paneb sõna maksma, aga süsteem – piits ja präänik – toimib. Liiga leebe ei saagi olla. Pärast 2009. aastat, kui naiskonnaga juunioride maailmameistriks tulin, pole loobumismõtteid tekkinud. Toonane võidutunne oli nii võimas, et ... Tahaks seda ikka ja jälle kogeda. Samas ei suudaks ma tegeleda alaga, mis ei meeldi. Ka siis mitte, kui aina võidaksin. Vehklemine on lahe! Jah, treeningud on rutiinsed, teinekord viskab kopa ette, aga mitte kauaks.»
Niisiis on Lehisel tulevik teada – profisportlase karjäär, MM-tiitel, olümpiavõit ...?
Kuidas tiitli ja olümpiakullaga läheb, näitab elu, aga sportlaskarjäär on kindel, tõdeb Lehis: «Kui juba, siis juba. Annet on, tahtmist on, tähendab, tuleb minna lõpuni. Järgmine hooaeg on mul juunioride seas viimane. Pinged on peal, enda pandud, aga kullad tahaks tiitlivõistlustelt ära tuua.»
Jutt liigub vehklemise psühholoogiale. Kui pea vastu ei pea, siis võite ei tule, selgitab Lehis: «Rahu tuleb kogemustega. Noorena olin vehklemisrajal maru närvis, nüüd enam mitte. Või siiski ... Viimasel juunioride MMil läks naiskonnavõistluse veerandfinaal Koreaga otsustavale torkele. Mul oli ju aega terve minut, aga kümnendal sekundil tormasin rünnakule. Ja sain torke sisse. Nutsin? Muidugi! Pingelangusest, ja endast oli hale – miks just mina pean niiviisi kaotama.»
Muide, Korea vehklejatega on see jama, et nood on lühikesed. Aga Lehis 186 cm pikk. «Kipun neist üle torkama. Kogu aeg. Äkki peaks trennis sparringupartner aeg-ajalt põlvili vehklema, et õpiksin allapoole ründama?»
Mis veel pikkusesse puutub – ilmselt on korvpalli- ja kergejõustikutreenerid kadedad, et Lehis vehklemise valis. Lehis muigab. «Tüdrukute korvpallitrenni Haapsalus minu nooruses ei olnud, kergejõustik aga ei paelunud. Käisin ühel treeningul ja sellest piisas. Vehklemine on põnevam. Tihe ala – meeletult palju võitlust, iga punkti pärast tuleb rabeleda.»
Psühholoogia lõpetuseks: Lehis kirjeldab imepärast tunnet, kui ta veheldes nii öelda tsooni läheb ning muu maailma unustab: «Olen vaid mina ja vastane. Kogu ümbrus kaob, sa ei kuule ega märka muud. See on võimas!»
Iseseisvus ja vastutus
Vehklemises on ka miinuseid, õigemini miinus – mõõgatorge või löök annab puhuti valusalt tunda. Ja jätab kehale sinise pleki või vorbi. «Valuga olen harjunud, kuigi mõnikord võtab silma märjaks, aga sinikaid tuleb selgitada. Muidu mõni arvab, et olen vägivalla ohver.»
Asjalood on kujunenud nii, et Lehis elab Haapsalus üksi. «Teinekord on igav, kaaslaseks vaid teler ja raadio, teinekord aga tahadki rahu ja vaikust. Olen iseseisev. Ise teen, ise vastutan. Teoorias võiksin, jah, hommikul äratuskella kinni lüüa ja edasi magada, ent vastutustunne ei luba. Superkokka ma ei mängi, kuigi mõnikord üritan midagi erilist kokku keeta. Hamburgerit söön, aga harva. Kehakaalu pärast ma muretsema ei pea, ent rämpstoit hakkab pikapeale vastu.»
Lehisel on iseseisvust nõnda palju, et eelmisest aastast hakkas ta aeg-ajalt võistlustele üksi reisima. Treeneril polnud lihtsalt võimalust kaasa tulla. «Iisraeli oli küll kõhe minna – lennukiga Tel Avivi, sealt rongiga edasi –, aga selgus, et ei midagi hullu. Pigem põnev. Tunned end vabana.»
Ka treenerita on Lehis õppinud hakkama saama: «Palun koondise tüdrukuil raja kõrvalt minu peale karjuda, kui matši ajal lollusi teen.»
Mõni päev veel vabadust ja siis algavad taas treeningud pihta – juuni alguses U-23 EMil tahaks Lehis mullu võidetud pronksi asemel kirkamat medalit.
Lehise valikud
Suvi või talv?
Loomulikult suvi! Kui on soe ja päikseline. Talv on ilus alguses, kui sajab maha esimene lumi, aga peagi tüütab ära..
Tossud või kingad?
Üldiselt kaldun tossude poole, aga viimasel ajal kannan palju ka kingi. Mõistagi mitte kõrge kontsaga.
D’Artagnan või Athos?
Neist kahest saaks kokku ühe korraliku mehe.
Jalgpall või korvpall?
Ega korvpallilgi viga ole, aga ma kaldun siiski natukene rohkem jalgpalli poole.
Vein või õlu?
Pigem vein.
Kass või koer?
Koer. Kassid ei armasta mind millegipärast üldse. Ju seepärast, et olen koera-aastal sündinud.
Seapraad või pastaroog?
Söön meelsasti ka pastat, aga kui valima pean, siis seapraad. Olen lihafänn.
Katrina Lehis
Sündinud 19. detsembril 1994
Pikkus ja kaal: 186 cm ja 68 kg
Amet: Haapsalu gümnaasiumi 11. klassi õpilane
Klubi: En Garde
Vehklemiskäsi: vasak
Juunioride MM: kaks pronksi
Kadettide EM: kuld ja hõbe
Juunioride EM: hõbe ja kaks pronksi
U-23 EM: pronks
Juunioride MK: võitja 2013