Läinud nädalavahetusel Tartu sügisturniiri võitnud Tartu Ülikooli / Rocki peatreener Üllar Kerde tõdeb, et meeskond on alles algstaadiumis ning rohkelt tööd tuleb teha kaitsemängu harjutamisel.
Üllar Kerde ennustab Rockile rasket algust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne Tartu sügisturniiri ütlesite, et loodate sel turniiril saada Rocki mängumeestest ja nende hetkeseisust selgemat pilti. Milline see pilt on?
Noh... eks ta selline, kuidas öelda, midagi vapustavat seal ei ole. Oleme võrdlemisi algstaadiumis. Praegu, hooaja alguses, polegi meil eriti midagi loota, sest osa mängijaid oli koondisega seotud ja seetõttu ei saanud täisettevalmistust teha. Ja nendel on esimene tippvorm juba möödanik.
Aga olgem ausad, mina olen uus mees selle võistkonna juures ja meil on juures neli päris uut meest, kes pole varem Rockis mänginud (Kestutis Šeštokas, Brian Cusworth, Janar Talts ja Erik Dorbek – toim). Eks teineteisest arusaamine võtab aega.
Kustkohast meeskond veel logiseb?
Logisemist on ja nagu Eesti korvpallis ikka, on selleks kaitsemäng, mis nõuab 90 protsenti tahtejõudu ja 10 protsenti oskust.
Kas tahtmist ei ole?
Küsimus pole nii väga tahtmises selles mõttes, et lihtsalt ei taha, vaid oskus sundida end maksimaalselt pingutama on väga raskesti õpitav. Ja kui see viga on kogu Eesti korvpallil, siis vaevalt see Tartus teistmoodi saab olla.
Ja kuidas te seda viga parandate?
Iga päev, iga treening...
...raiute kui rauda, et kaitse, kaitse, kaitse?
Jah, eks me sellele kõige rohkem tähelepanu pööramegi, et saada natukenegi pidama vastaste hoogu.
Korvpallitreeneritel on kaks filosoofiat: üks on visata ise rohkem punkte kui vastane ja teine – seda pooldan mina – lasta vastasel visata vähem kui ise viskad.
Muidugi, kui maailma tippu vaadata, siis ega kedagi viskamast keelata saa. Näiteks Dirk Nowitzki (Saksa koondise ja NBA tähtmängija – toim) on 208 sentimeetri pikkune, viskab üheksa meetri pealt tagasihüppega kukla tagant.
Teda ei saa takistada. Ainus võimalus on muuta tema elu nii raskeks, et ta ei saa teha mängu jooksul ühtegi vaba viset.
Olete Rockis uus, neli mängijat on uued. Kuidas on sujunud üksteise soovidest-tahtmistest arusaamine?
Eestlased tunnevad mind, teavad minu soove ja tahtmisi ning eks kõik ole koondise katlast ka läbi käinud.
Kestutis aga on erinevates vanuseklassides tulnud kolmekordseks Euroopa meistriks, tal on Leedu kool ja temale palju selgitada pole vaja.
Brianil on küll esimene Euroopa hooaeg, esimene väljaspool Ameerikat ja ameerika korvpalli, mis paljuski erineb Euroopa omast. Teisest küljest, ega Harvardi ülikoolis niisama ka õppida ei lasta ja kooli lõpetades on tal võrdlemisi kõrge IQ. Seetõttu on temalegi asju väga lihtne selgeks teha.
Vaatajad meenutasid sügisturniiril, et ega Rockil ja sellele eelnenud Deltal olegi olnud puhast keskmängijat, nagu on Brian Cusworth. Kuivõrd keeruline on mängijaile õpetada, et pall peab läbi tsentri käima?
Ei saa öelda, et Rockil pole keskmängijat olnud: Vallo (Allingu – toim) on ju siin ja ta oskab päris hästi seda kohta mängida. Ja Andrus Renter mängis Deltas. Aga tänapäeva mängijatele pole raske midagi selgeks teha ja minu võistkonnas pole küll ühtegi meest, kes ei taipaks, miks pikk peab palli saama. Tuleb vaid natuke neid harjutusi teha.
Kuivõrd üllatuslik võib Cusworth olla vastastele ehk teisisõnu, kas ta võib ka korvist kaugemalt resultatiivne olla, nagu näiteks Arvydas Sabonis oli?
Mingil määral Cusworth sarnaneb Sabonisega, kuigi me ei saa neid kahte väga võrrelda, sest üks on maailma absoluutne tipp ja teine korvpallimängu jaoks alles poisike.
Kui rääkida Sabonisest, siis 16-aastaselt mängis ta Tiit Soku vastu tagaliinis. Nad katsid teineteist. Ka Brian oli keskkooli ajal 30 sentimeetrit lühem ja mängis ründava tagamängija kohta.
Ta on universaalne, sööduoskus on olemas, tal on suhteliselt hea viskekäsi – suhteliselt seepärast, et teda ei saa Kullamäe Gerdiga võrrelda –, ta näeb platsi, on hea liikuvusega. Ta on ebamugav vastane, sest teda ei tohi kolmepunktijoone taha vabaks jätta, kuigi selleks me teda siia ei toonud.
Treeneril on alati hea töötada, kui igale kohale on mitu mängijat. Kui lihtne on teil hetkel Rockis?
Üsna normaalne. Miks me just need mängijad juurde tõime, kelle tõime: seepärast, et kaks-kolm mängijat ühele kohale annab teatud varieerimise võimaluse ja ka kindluse vigastuste puhuks.
Kaugeltki ei taha aga öelda, et nüüd olemegi tänu võrdväärsetele vahetustele hea võistkond valmis. Nüüd alles tuleb need mehed kokku mängima panna.
Arvamus
Jaanus Liivak
Klubi Valga Welg peatreener
Sügisturniiril nähtud ühe mängu pealt on veel vara öelda, kui tugev või nõrk on Rock, ning seda, mille kallal tuleb tööd teha, peab teadma peatreener. Praegu tulid ju mehed n-ö metsast, jõutreeningutelt, ja on selge, et üleöö ei juhtu midagi.
Positiivse mulje jättis aga see, et iga mees, kes pingilt tuli, oli indu täis ja silmad särasid. Kui möödunud aastast võrdlust tuua, siis eks Rockil, ja mitte ainult neil, saab määravaks see, kuivõrd suudavad kõik mehed end samamoodi motiveerida nagu näiteks finaalseeria aegu.
Vaadates Rocki komplekteeritust: tegemist on täiesti võrdsete meestega, kuid midagi üle mõistuse üllatavat ja head ka öelda ei saa. Positiivne on, et Rockil käib kuulduste järgi trennis 15-16 meest, kui juttude kohaselt ei saa Kalev veel kümmetki meest kokku.
Rocki keskmängijat Brian Cusworthi on ühe mängu järgi raske hinnata, neid hinnanguid saab anda ehk uuel aastal, kuid mängus Faustoga lasti tal küll teha mis tahtis.
Rocki ja Kalevi sisu saame näha, kui tulevad tugevad mängud või kui on saadud tobe kaotus, et siis vaadata, kuidas edasi minnakse.