Riost tohivad halvasti rääkida ainult kohalikud
LAUPÄEV, 20. AUGUST
Rio olümpiamängudega seoses on olümpialinnast räägitud igasugu hirmulugusid. Ka kohalikud inimesed on kriitilised ning tihti arutletakse selle üle, kas olümpiamänge oli ikka Brasiilia suurlinnale vaja.
Nii võib kuulda kohalikke olümpiamängude suunas kriitikat tegemas – kogu olümpiale kuluvat raha läheks majanduskriisis vaevleval Brasiilias hoopis mujal vaja. Samas on kõige selle juures kohalikud väga mures, et milline pilt jääb linnast ja olümpiamängudest välismaalastele.
Seega ongi üsna tavapärane, et kohalikud on küll suursündmuse suhtes kriitilised, kuid külastajatelt oodatakse, et nemad ikkagi kiidaksid kõike toimuvat. Nii on tavapärane, et välismaalastelt uuritakse poes, söögikohas, tänaval ja isegi apteegis olümpialt saadud elamuste kohta. Loomulikult tahetakse ka teada, kuidas külalisele ikka Rio meeldib.
Siinkohal saab olla aga ainult üks vastus, sest küsimus küsitakse alati ootuses, et sealt tuleb positiivne vastus. Nii on Rio elanikud ehk cariocad seisukohal, et nemad võivad kõike toimuvat kritiseerida, kuid välismaalastelt samasugust kriitikat kuulda ei taheta. Seega tulebki ajada pöial püsti ja naerata ning öelda, et kõik ongi hästi.
Samas tuleb tõdeda, et inimesed on Rios abivalmid ja nii on ka rõõmsameelsele ning sinusse hästi suhtuvale inimesele keeruline selgitada, et nii mõnigi asi võiks tegelikult olla parem.
Madis Kalvet
---
Räme köha saalis
NELJAPÄEV, 18. AUGUST
Rio olümpiamängud lähenevad lõpule ning nii hakkavad ka vapramadki murduma. Need, kes vahepeal murdusid, hakkavad nüüd taas töökorda saama.
Rios on küll parasjagu talv ja iga päev ei ole kõrgete temperatuuridega hiilata, kuid siiski võib mõnel päeval kraadiklaas näidata ikka tunduvalt üle 30 kraadi. See aga tähendab, et lõunamaadele omaselt tuleb suurel võimsusel tööle panna kõik konditsioneerid.
Nii külmutatakse ära kõik bussid, pressiruumid ja ka võistlussaalid. See omakorda tähendab, et köha ja nohu on siin igapäevased külalised.
«Külmkambrisse» astudes otsitakse enamasti koheselt välja ka mõni pikem riideese, kuid suures plaanis see väga suurt efekti ei anna. Nii ongi suures pressisaalis arvutiklõbina kõrval teiseks peamiseks kõrva kostuvaks heliks köha.
Madis Kalvet
---
Rios on ka nupu vajutamiseks inimene tööle võetud
ESMASPÄEV, 15. AUGUST
Rios ringi liikudes jääb ikka silma, et kõigeks on aega ja näiteks buss ei peagi graafikus kirjas oleval ajal väljuma. Mõni buss võib lihtsalt vahelt ära jääda või tuleb paarikümmend minutit hiljem. Samas on olemas ametikohad, mida Eestis ettegi kujutada ei oska.
Üks veidramaid tööposte on liftis nuppude vajutaja. Hotellis, kus ööbivad Postimehe ajakirjanikud, võib aeg-ajalt (nädalas on ta tööl umbes kolme päeval ja enamasti hommikuti) sellist töötajat ka näha. Hommikul lifti astudes istub seal tihtipeale üks naisterahvas, kellele tuleb siis enda sõidusoov teada anda. Kui selles polegi ehk midagi imelikku, siis aeg-ajalt vajutab ta ka lihtsalt mingeid nuppe. Kui meil on vaja sõita kaheksandalt korruselt kolmandale hommikusöögile, siis vahelduseks saame läbi sõita ka 13. korruselt.
Iseenesest võiks ju kolmandale korrusele ka trepist minna, kuid hotelli ainus trepp on mõeldud varuväljapääsuks. Nii kulubki liftisõidule ikka harjumatult palju minuteid.
Täpselt samasugune olukord valitseb staadionitel. Näiteks kergejõustikuareenil on vaja pressitribüünilt alla intervjuutsoonidesse sõitmiseks liftiga kuue korruse jagu liikuda. Kuna lift peatub aga igal korrusel ja liigub tiguaeglaselt, siis võtab kogu asi meeletult aega.
Heaks näiteks sobib siinkohal pühapäeva õhtu, kui osa Postimehe Rios viibivast kollektiivist mahtus ühe lifti peale ning mina järgmisele. Võrreldes töökaaslastega jõudsin ma viiendalt korruselt nullkorrusele umbes kümme minutit hiljem.
Huvitavaid töökohti on teisigi. Kui soovid näiteks mõnest väikesest putkast endale vett osta, siis esmalt tuleb minna esimese luugi juurde, kus esitad tellimuse ning maksad ka raha. Seejärel lähed aga saadud tšekiga järgmise luugi juurde ning kordad oma soovi uuesti. Ja juba saadki ihaldatud vee.
Mõnda söögikohta sisse astudes saab taas näha, millised vahvad ametikohad on inimestele leitud. Uksest sisse astudes vaatab sulle otsa üks töötaja, kes annab sulle kätte paberi, mille peale hakatakse sinu tellimusi kirja panema. Paberite jagamine ukse juures ongi seejuures tema ainus töö.
Järgmine samalaadne protseduur tuleb läbida söögikohast lahkudes. Kõigepealt tuleb täidetud paberiga kassasse minna ja tasuda arve. Seejärel antakse kassast tšekk, mille viid teisele ukse juures seisvale inimesele, kelle tööks on tšekkide kokku kogumine.
Madis Kalvet
---
Sõbralikud sõdurid ja absurdiolukorrad vabatahtlikega
REEDE, 12. AUGUST
Raha kokkuhoiu tõttu on Rio mängudel vabatahtlike osakaal varasemate olümpiamängudega suurem. Kahjuks väljendub see tihti ka selles, et vabatahtlikest ei ole mitte mingit tolku. Näiteks suure meediakeskuse transpordisõlme juures igas peatuses seisvad vabatahtlikud peaksid andma pressile infot, millal ja kuhu bussid lähevad, ent esiteks ei saa 95% neist inglise keelest üldse aru ja teiseks pole neil enamasti halli aimugi, kuhu või millal mõni buss võiks liikuda.
Tihti annavad nad rõõmsa pealiigutusega ja «jah-jah» kinnitusega aga hoopis valeinfot, öeldes, et konkreetne buss sõidab kindlasse kohta. Sama seis on bussijuhtidega, kelle seas on ikka väga värvikaid kujusid. Paar päeva tagasi USA ja Austraalia korvpallimängule minnes tuli kolleegidega õnne tänada, et eakas bussijuht kellelegi otsa ei sõitnud.
Pidevalt üle õla meid vaadanud ja emotsionaalselt monoloogi pidanud mees nägi tee ääres olnud liiklusreguleerijat viimasel hetkel ja pidurdas nii, et bussitäis meediainimesi peaaegu pikali kukkus. Ise mugistas seepeale vaid naerda ja jätkas selja taha vahtimist.
Pressitsoonide juures ametis olevad vabatahtlikud võtavad aga teinekord endale väga suuri õigusi keelata ja käskida. Kui Eesti epeenaiskond pronksikohtumise lõpetas ja koos kahe kolleegiga Erika Kirput ootasin, ei lubanud vabatahtlik Kirpul arusaamatul põhjusel enam intervjuude alasse tulla. Küll aga tegi meile äsja rangelt keelatud tsooni värava lahti seal valves olnud hambuni relvastatud sõdur. Naeratas lahkelt ja lasi meil oma töö ära teha.
Sarnaseid olukordi on siin olnud veel, kus vabatahtlikud suhtuvad oma töösse liigse agarusega või ei aima enda hallatava tsooni otstarvet. Näiteks meediakeskuse turvakontrollis on nii-öelda teejuhatajad, kes aga mingil hetkel tõstavad rivis liikuvatele meediatöötajate ette käe ja kordavad robotlikult: «stop! stop!». Mingit trügimist seal ei toimu ja järjekord venib rahulikult ja neil peatamistel puudub igasugune otstarve. Võistlusareenidelt lahkudes on aga osade vabatahtlike tööks igale (!) ajakirjanikule ja fotograafile personaalselt «head aega!» öelda. Ajakirjanikke on siin ühel võistlusel aga sadu. See on küll iseenesest meeldiv, aga kas ka mõistlik?
Korda valvavad sõdurid aga ongi enamjaolt ootamatult lahked ja sõbralikud. Kui esimestel päevadel pelgasin neile meestele ja naistele otsagi vaadata, siis nüüdseks on selge, et neilt saab pea alati lahke naeratuse ja rõõmsa tervituse ning tihti lisaks oma tööülesannetele ka muus osas rohkem tolku kui vabatahtlikest.
Mõistagi ei saa üldistada, et kõik vabatahtlikud siin on mõttetud, ent tihti ei saa neilt mitte mingit abi, vaid pigem tekib nende tõttu segadust juurde.
Mariel Gregor
-------
KOLMAPÄEV, 10 . AUGUST
Elu favelas: Postimehe fotograafi kiired jalad päästsid keretäiest
Et olümpia toimumispaigas Rio de Janeiros kohtuvad valusalt rikkus ja vaesus, on ka lehelugejad ilmselt korduvalt tähele pannud sõna «favela» ehk geto. Ülikõrge kuritegevusega favelad on osa Rio identiteedist, neid kujutati isegi olümpia avatseremoonial.
Turistidel ei soovitata sinna uudistama minna. Veel vähem soovitatakse seda teha üksinda ja veel vähem kalli fototehnikaga. Postimehe tiimi fotograaf Tairo Lutter soostus kolleegide keelitamise peale siiski fotojahile minema ja käis enne vibulaskur Laura Nurmsalu etteastet sealsamas asuvat kahtlast rajooni uudistamas.
Vaevalt sai mees kõrvaltänavasse siseneda ja fotoaparaadi päästikule vajutada, kui seljataga tõusis ähvardav hääl ja selle omanik hakkas kurjakuulutava ilme ning sajatuste saatel tema poole liikuma. Põhjuseks võib olla see, et Rio narkojõukude liikmed kardavad jäädvustatud saada ning seeläbi politsei kätte sattuda.
Et Lutter oli noorena kõva jooksumees, päästsid kiired jalad ta selgi korral. Rohkem ei ole ta nõus favelasid külastama.
Mariel Gregor
----
TEISIPÄEV, 9. AUGUST
Müstiline sipelgate rünnak
Rio olümpiale sõites räägiti hirmulugusid sellest, kuidas kõikjal lendavad ringi Zika viirust ja muid hirmsaid haigusi levitavad sääsed ning nende hammustusest pääsemiseks, tuleb igal võimalikul juhul lasta katmata kehaosadele sääsetõrjet.
Tegelikkus osutus teistsuguseks. Rio olümpialinnas veedetud kuue päeva jooksul, pole silma hakanud ühtegi sääske ning kodusest Eestist kaasa ostedud sääsetõrje vahendite pudelid pole seni kasutust saanud. Talv ikkagi.
Tüütute kaaslasteta pole siiski läbi saanud. Ühel hommikul ärgates avastasin, et ööseks kirjutuslauale jäänud arvuti klaviatuur kubiseb imepisikestest sipelgatest. Mis aga kõige hullem, nendest vabanemine, polnud sugugi lihtne.
Esimesest, sealsamas hotellitoas toimunud tapatalgutest polnud suurt abi. Pressikeskusesse jõudes ja arvuti avades, hakkas sipelgaid üksteise järel klaviatuuri vahelt välja vupsama. Justkui absurdse sisuga odavas õudusfilmis, kus pahad kahjurid justkui lõppematu vooruna kusagilt välja hüppavad.
Igatahes on Brasiilia tillukesed sipelgad väga aktiivsed ja ilmselt siis ka töökad. Tundub, nagu oleks nad öö jooksul suutnud klaviatuuri sisse pesa ehitada ning kogu hiiglasliku perekonna sinna elama sokutanud.
Pikka pidu neil siiski uues kodus polnud, üksikuid üritajaid ilmus arvutist nähtavale veel ka järgmisel päeval, kuid Postimehele kuuluva tehnika putukatepoolne täielik ülevõtmine õnnestus ära hoida.
Peep Pahv
ESMASPÄEV, 8. AUGUST
Kuulus Copacabana rand: ku ohtlik see pimedas ujumine olla saab? Postimehe tiim proovis ära!
Enne, kui Postimehe tiim Riosse suundus, läbisime kodus ka väikese koolituse: Brasiilia suurlinnas elanud kolleeg Liis Kängsepp rääkis, kuidas kohapeal käituda, mida pigem mitte teha ja mida kindlasti mitte teha. Hästi jäi meelde üks hirmujutt: öösel randa ei lähe! Ja öö tähendab seda, kui väljas on pime. Kui kell 5 on pime, siis on öö. Sest pimedas kogunevad rannas kambad ja siis on tõenäosus pussitatud saada üsna suur.
Mõistagi sai sel teemal rohkelt nalja tehtud, à la: kui kohal oleme, siis kindlasti läheme! (aga tegelikult kindlasti mitte). Kui aus olla, siis enne siia jõudmist valitses teadmatus, mida sellelt vastuoluliselt linnalt oodata. Kõik need loendamatud videod siinsetest nahaalsetest ja julmadest röövlitest, maailma üheks «mõrvalinnaks» tituleeritus ja muud hirmujutud.
Nüüdseks saan öelda, et öine ujumine on tehtud. Paarimeetristes lainetes käisid hullamas ka kolleeg Madis Kalvet ja fotograaf Tairo Lutter. Nuga ei saanud keegi ja oli väga mõnus. Tegelikult tundub Copacabana rand vähemalt praegu üsna turvaline paik: kuigi siin on hetkel talv, on rannas soojematel päevadel väga palju rahvast ja suur melu (kuumematel päevadel on termomeeter näidanud kõvasti üle 30 kraadi). Kuigi pimedaks läheb juba viie-kuue paiku, hoiavad hiigelsuured valgustid ranna liivaala üsna nähtavana. Ka pole ükski kahtlane tüüp sealkandis liikudes tülitama tulnud.
Ehk on see nii, sest veidi eemal tee ääres on näha hambuni relvastatud sõjaväelased ja pätid on faveladesse pagenud.
Mariel Gregor
PÜHAPÄEV, 7. AUGUST
Miks teeb bussijuht sõidu ajal ukse lahti? Ikka naiste vaatamiseks!
Kõige veidramad asjad juhtuvad Rios ikka bussis, mis toob ajakirjanikke sõudjate võistluspaigast Copacabana hotellidesse. Sarnaselt eelmisele sissekandele oli ka sel korral bussis kaks reisijat, kuid seekord oli siinkirjutaja saatusekaaslaseks üks inglannast vabakutseline ajakirjanik.
Kuigi esialgu oli pärast Eesti neljapaadi suurepärast etteastet plaan vaatama minna olümpiaparki USA – Hiina korvpallimeeskondade vastasseisu, siis päevane jalgrattavõistlus oli Rio liikluse nii umbe ajanud, et olümpiapargi poole oli sisuliselt võimatu liikuma saada. Nii tuligi alustada hoopis koduteed, mis andis lõpuks taas uudse bussisõidukogemuse.
Kui eelmine sõit samas suunas kulges kihutamise tähe all, siis sel korral tehti hoolikalt pause. Kuna oli laupäev, ilm oli ilus ja sooja üle 30 kraadi, siis oli loomulikult Copacabana rand paksult inimestest tulvil.
Loomulikult tahtis melust osa saada ka bussijuht, kelle tööks olümpiamängude ajal on ajakirjanike sõidutamine. Kui esialgu jäi arusaamatuks, miks bussijuht iga punase foori korral uksed lahti tegi, siis peagi selgus, et põhjus peitub just rannas ja seal peesitavates naisterahvastes. Kogu tegevust saatis seejuures veel ka lõbus laulujoru.
***
PS! Neli päeva pärast meie saabumist saabusid nüüd ka meie kohvrid.
Madis Kalvet
---
REEDE, 5. AUGUST
Bussijuht, ära kihuta ja pea kinni!
Olümpiamängudel on ühest võistluspaigast teise saamiseks vaja ikka kasutada selleks tarbeks tööle pandud transporti. Nii on ka Rios, kuid kõik ei kulge alati nii nagu paberil kirjas.
Loomulikult suhtutakse busside väljumisaegadesse loominguliselt ja täpselt kella peale asjad ikka ei käi.
Kuna olümpiamängud ei ole veel ka ametlikult alanud, siis ei ole ka ajakirjanikele mõeldud bussid veel pilgeni täis. Nii õnnestus siinkirjutajal ja Postimehe fotograafil Tairo Lutteril sõudjate võistluspaigast enda ööbimiskohta tagasi sõita suures bussis nii, et olime seal kahekesi ainsad reisijad.
Kui ideaalis peaks olema nii, et kindlad bussid väljuvad kindlatest peatustest, siis reaalsuses tuleb ette ka teistsuguseid olukordi. Seega tuleb alati üle küsida, et kuhu buss nüüd ikkagi teel on.
Nüüd tagasi mainitud teekonna juurde. Ka tolle sõidu puhul ei olnud bussil peal vastavat märget, et ta peaks sõitma just meile soovitud suunas, kuid vabatahtliku näpunäidete järgi me sellele bussile just jõudsime.
Nagu aga selgus, siis bussijuht oskas sarnaselt paljudele tema ametivendadele ainult portugali keelt ja nii oligi raske lõpuks kokkuleppele jõuda bussi peatumise kohas.
Nii kihutas uljalt gaasi andnud bussijuht just talle sobival kiirusel ja vaid talle teada oleva peatuse suunas. Kui meie jaoks õige peatuse hetkel karjusime bussijuhile, et nüüd oleks vaja seisma jääda ja meid bussist välja lasta, siis selle peale raputati ainult pead ja anti gaasi edasi.
Pikema kätega vehkimise peale sai umbes ühe kilomeetri jagu hiljem siiski buss peatatud ja teekond hotelli poole võis jätkuda jalgsi.
Madis Kalvet
---
NELJAPÄEV, 4. AUGUST
Sõjavägi on, kuid üsna nähtamatult
Iga suurvõistlusega seoses räägitakse aina enam turvalisusest ja erand ei ole ka Rio olümpia. Kui olümpiamängude lähenedes võis esimestest Rio lennujaamadest avaldatud fotodest näha, et sõjavägi on vallutanud justkui kogu Rio, siis vähemalt linnapildis niimoodi ei ole.
Tegelikult ei olnud nii ka Rios paiknevas Galeão rahvusvahelises lennujaamas. Kõige rohkem sõjaväelasi sai hoopis näha öise Rio kiirteedel, kui nad sõitsid ringi kambakesi kastiautodes või olid politseinike kõrval valvamas mõnd ristmikku.
Päevasel ajal võib Rios samuti korraga liikumas näha paari täisvarustuses sõjaväelast, kuid linnapildis nad domineerima ei kipu. Teine olukord on muidugi siis, kui mõni Riosse saabunud tähtis tegelane peab viivitamatult ja ilma pausideta jõudma ühest sihtkohast teise. Sellisel juhul sõidavad mootorratastel operatiivtöötajad ristmikud kinni ja tumedatest klaasides maasturid vuravad hoogsalt edasi.
Madis Kalvet
---
KOLMAPÄEV, 3. AUGUST
Alustuseks kadunud kohvrid ja vaimustuse puudus
Kauaoodatud Rio suveolümpiamängud saavad alguse sel reedel, kui toimub pidulik avatseremoonia. Postimehe Riosse jõudmisel kohe suurt olümpiavaimustust silma ei hakanud. Lennujaam oli küll täidetud suure hulga vabatahtlikega, kes kõik olid valmis koheselt enda abikäe ulatama, kuid edasi linna suundudes erilist olümpiatunnet ei tekkinud.
Õhtuses linnapildis asendusid vabatahtlikud teedel sõitvate sõjaväeveokite ja ristmikel põlevate vilkurite saatel seisvate politseiautodega.
***
Ükski suursündmus ei lähe mööda viperusteta ning nii tundub olevat ka sel korral. Teisipäevasel Hollandi firma KLMi liinilennust marsruudil Amsterdam – Rio kujunes justkui olümpiaga seotud isikute tšarterlend. Kõige suuremalt oli esindanud Ukraina koondis, kelle seas oli ka Eesti kümnevõistlejate konkurent Aleksei Kasjanov.
Kohal oli heatujulised Venemaa sportlased, suurearvuline Hollandi koondis, mõned iirlased, norralased, serblased jne. Rios pagasit oodates selgus, et hollandlased olid umbes 20 inimesele vingerpussi mänginud ja nende pagasi üldse Amsterdami jätnud. Nii juhtus ka siinkirjutaja ja ka Postimehe fotograafi Tairo Lutteriga.
Antud vahejuhtum sundis seega kohe ka esimesel õhtul Rio linnaga lähemalt tutvust tegema, sest hambad tahavad ju pesemist ja tuli jahtima minna vajalikke hügieenitarbeid. Kerges vihmasabinas, kuid väga soojas õhtus õnnestus kohalike näpunäidete järgi ka vajaliku varustusega pood üles leida kõigest paari minutiga.
Madis Kalvet
