Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Gheorghe Cretu: austuse teenimisest ja Eestiga jäämisest

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti võrkpallikoondise peatreener Gheorghe Cretu tööhoos. | FOTO: Tairo Lutter

Neljandat aastat Eesti koondise eesotsas olev rumeenlane Gheorghe Cretu juhtis äsja meeskonna Mehhikos peetud Maailmaliiga kolmanda tugevusgrupi võitjaks. See on kahe aasta jooksul teine esikoht koondisega - eelmisel suvel triumfeeriti Euroopa liiga ja tagati pääse Maailmaliigasse. Eesmärk eesmärgi järel liigub Cretu koos meeskonnaga aina uutesse kõrgustesse.

Cretu on Eesti ja eestlastega harjunud ja mängijad tema ja tema kõrgete nõudmistega. Kuigi tal oli võimalus juba paar aastat tagasi Eestiga hüvasti jätta, tundis ta, et töö on pooleli ja jäi. Ta usub oma mängijatesse ja mängijad temasse.

-Gheorghe Cretu, kui finaalis Hispaaniaga viimane punkt tuli, mida sa tegid?

Lihtsalt karjusin rõõmust, tantsisin ja kargasin ringi. Karjusime treeeritega «me saime sellega hakkama, me saime hakkama!» See on miski, millest me unistasime ja mille kallal tööd tegime. See turniir siin polnud ainult võrkpall, see oli suhtumine.

Mehed ei saa veel ise arugi, millisel tasemel nad on. Ja et nad on ära teeninud teiste meeskondade austuse. Hispaanlased ütlesid mulle pärast kohtumist, et neil polnud meie vastu mingit võimalust. See on minu jaoks suurim rahuldus. Kuigi tean, et paljud Eestis süüdistavad mind, et nõuan palju ja treenime liiga palju. Ja pahandavad, et ma aitan mehi välisliigadesse. Aga minu jaoks on see kommunistlik mõtlemine. Ilma välisliigas olemata tase ei parane. Isegi sakslased, hispaanlased ja prantslased, kel on kodus korralik tase, pallivad enamasti teistes liigades.

-Mäletan, et oma esimesel koondisesuvel kolm aastat tagasi rääkisid sellestsamast austusest. Et Eesti on vaja võrkpallimaailmas kaardile viia.

Jah, nii oli. Varasemast tugevast koosseisust on alles vaid paar meest, Kert (Toobal), Ardo (Kreek), Keith (Pupart). Kõik ülejäänud on ju uued ja kõik nad tahtsid midagi teha, et ehitada oma tulevik. Mehed tahavad samuti austust. Vastastelt. Ja koduselt publikult. Selle eest, kuidas nad võitlevad, kuidas nad on kuude kaupa eemal. Selle nimel, et saada paremaks. See on parim, mis ühel treeneril saab olla, et sul on sellised mehed.

-Jõudsid Eestisse tänu suhtlemisele Kert Toobaliga.

Minu koondise etteotsa sattumine on ju tegelikult juhus. Olen siin, sest suhtlesin Kerdiga (keda Cretu varem Poolas Olsztynis juhendanud oli - M.G.), kui olin Kataris Dohas tööl. Jäime Poola aegadest pidevalt suhtlema ja mingil hetkel ta rääkis Eesti koondisest. Ta ütles, et Eestis tehakse nii-öelda restarti. Et on noored ja perspektiivikad mängijad ja vanad, kes enne põhiraskust kandsid, on lõpetanud.

Ma arutasin asja oma abikaasaga. Dohas oli mul klubiga leping, aga seal olid asjad käest ära ja ma polnud seal rahul. Naine ütles, et teeksin nii nagu süda ütleb. Sest Kataris polnud ma õnnelik, sest ei saanud seal oma ideid ellu viia. Seega võtsin vastu pakkumise Eesti koondise etteotsa tulla.

-Kas mäletad, milline oli su saabumine Eestisse?

Mäletan selgelt seda päeva. Kohe oli selline tunne, et olen siin juba varem olnud. Oli kevad ja õues olid väga ilusad ilmad. Päike paistis mitu nädalat järjest ja eestlased ütlesid, et see on mingi jama, et tavaliselt sajab ikka vihma.

Me olime Mirkoga (koondise üldfüüsilise ettevalmistuse treener Mirko Fasini - M.G.) Oru hotellis. Mäletan siiamaani sealseid töötajaid ja nende nimesid ja isegi silmade värvi (lagistab naerda). Ja seal oli hea kohv!

-Nii et ühest sõprusest on saanud neli aastat peatreeneriametit Eestis. Oled vahepeal ka lepingut pikendanud, kas see oli kerge otsus?

Vahel on endalgi raske uskuda, et see aeg on olnud nii pikk. Kaks aastat tagasi Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri järel ütlesid mitmed mu võrkpalliga seotud sõbrad, et ma peaks selle Eesti jätma ja edasi liikuma. Sest see olevat maksimum, mis me EMil tegime. Ütlesin, et ei, ainus põhjus loobumiseks oleks olnud pere, keda ma näen liiga vähe. Sportlikus mõttes oli mul kindel soov jätkata, sest need poisid on suutelised veel palju enamaks.

-Aga sul oli võimalusi minna?

Oli, sest EMil panime paljudel suud lukku, jäime silma. Aga mu töö Eestiga oli pooleli. Ja ma ei tahtnud minna mujale.

Saime oma õppetunnid esimesel Euroopa liiga aastal. See oli valus, aga vajalik ja pärast seda EMil mängisime nagu hullud. See turniir seal muutis meie kõigi mõtlemist.

-Sa oled treener, kes mängijatega väga palju räägib. Eesti mees pole aga suur avaneja.

Olen üritanud aru saada, kuidas eestlased mõtlevad. Eesti on seitsmes riik, kus ma olen mänginud või treenerina töötanud ja igal rahval on oma eripärad. Rainer (abitreener Rainer Vassiljev - M.G.) ja Alar (statistik Alar Rikberg - M.G.) on meile ses osas palju abiks olnud.

Olen saanud üha rohekm aru, kuidas eestlastest rohkem välja pigistada. Kuidas suhelda mängijatega.

-Sellesse suvesse tulles, mis sulle esimese asjana meenub kui sa seda seltskonda vaatad? Andrus Raadik on uue tulijana suurepäraselt sisse elanud, mida tema kohta ütled?

Iga mängija on minu aja jooksul muutnud oma mõtlemist. Ja seda, kui palju nad on valmis panustama selle meeskonna edusse. Kuidas ma vahel nõuan neilt peaaegu võimatut. Sest ma usun neisse ja usun selle meeskonna võimetesse.

Ja sel suvel tuleb selline segane «loom» nagu Raadik veel juurde ja keerab vindi veel mitu korda peale. Raadik on äratanud ka teistes mängijates «looma».

Tean, et nooruses oli ta paras pätipoiss, aga kõigil on ajalugu. Minuga tuleb tal vaid mõnda asja järgida ja kõik on hästi. Ta on tark poiss ja minu käe all ta paha peale ei lähe. Ta pere võib uhkust tunda ja ülejäänud seltskond on ta omaks võtnud. Ta oleks nagu kogu selle aja koondises olnud. Ta tahab õppida ja on valmis veel paremaks muutuma.

Kõik toetavad teda ja on näha, et see grupp naudib koos mängimist. Ja pole vahet, kes teisel pool võrku on.

-Isegi kui see on Venemaa?

Isegi kui see on Venemaa. Siin istudes (Mehhikos pärast finaali võitu - M.G.) suudan vaid öelda «mamma mia!». See respekt, mida teistelt treeneritel saame...See ongi see, miks ma seda asja siin ajan. Isegi venelased austavad meid! Kujutad ette, suur Venemaa! Pärast MMi valiksarjas saadud 1:3 kaotust tuli Venemaa peatreener

Sergei Šljapnikov minu juurde ja ütles, et «teie sidemängija (Kert Toobal - M.G.) tõttu paistis meie äss Sergei Grankin mõttetu mehena». Ja nad pididki ta välja vahetama.

-Kerdiga on sul eriline suhe, ta on koondise kõige vanem ja sinu maaletooja. Nüüd saab ta taas Prantsusmaa meistriliigas kaasa teha. On sul natuke kahju ka, et ta mitu aastat sealses esiliigas pidi mängima?

Jah, ta võiks mõnes suurepärases meeskonnas mängida. Loodan, et ta jõuab veel selleni, tal pole seni õnne olnud. Eesti meeskonnas on tema rolli raske alahinnata. Raskel hetkel on Kert see, kes mehed kokku võtab ja sõnad peale loeb. Teda kuulatakse. Tõeline kapten.

Tagasi üles