Pohlak: kellegi jaoks on see oluline võimalus provotseerida

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. Foto: Toomas Huik

FC Flora jalgpalliklubi fännid polnud rahul eilse Meistrite liiga teise eelringi kohtumise korraldusega ning kritiseerisid ühtlasi ka turvafirma tööd. Eesti Jalgpalli Liidu ja FC Flora juht Aivar Pohlak aga märkis Postimehele antud vastustes, et probleem on ülepaisutatud.

Miks oli lahti vaid üks värav, mille tõttu tekkis väga pikk järjekord ja osad huvilised väidetavalt sootuks loobusid mängust?

Praktiliselt kõikide Eesti klubide euromängude ajal, sh paarinädalatagune Kalju - Honka mäng, on olnud staadioni kontseptsioon ühesugune ja see on tundunud mõistlik. Tõsi on, et nii Eesti klubide inim- kui ka majanduslik resurss on piiratud ja põhjuseid sellisesse lähenemisse võib leida siit.

Tõenäoliselt ei tekiks sellest üldjuhul probleemi, kuid Eesti inimesed on harjunud tulema mängudele viimasel hetkel. Samas pean märkima, et mind hämmastab, milles näeb ajakirjandus probleemi – selliselt või peaaegu selliselt, stiilis «miks on Saku Suurhallis ainult neli topeltust», võibki lugusid kirjutama jääda. Ehk saaksin paralleeli tuua kogu staadioni temaatikaga: eestlastelt ja Eesti ajakirjanikelt kuuled kogu aeg kriitilisi märkusi staadioni olukorra ja korrashoiu kohta, välismaalt tulijatel jätkub eranditult kiidusõnu - nii mõnusat ja ilusat staadionit kohtavat harva. Ehk on selles paralleelis ka tegelik vastus värava avatuse küsimusele.

 

Kas turvameeskonnale on etteheiteid: eelkõige intsident, kus esimesel poolajal üks külastaja end paljaks kiskus, turvameeste poolt ära viidi, aga sama mees poolajal väljakule jooksis. Kuuidas on see võimalik?

Olen püüdnud isiklikult aastaid lahendada ja vahendada lahendusi konfliktidele liinil turvamehed-fännid. Olen selgel seisukohal, et kellegi jaoks on see oluline võimalus provotseerida ja võimendada probleeme mitte millestki. Kirjeldatud olukord on samal ajal nii naeruväärselt tühine, et ma tõepoolest ei tea, miks ma sellisele küsimusele vastama pean. Minu isiklik seisukoht on, et jalgpallimängud on inimlike probleemide mõistlikuks väljaelamise kohaks ja minu valulävi on selles olukorras väga kõrge ja ma jaksaks end provotseerivale inimesele lõputult kaua vastu naeratada.

Flora pöidlahoidjate sõnul on mängukorraldus puudulik olnud ka Eesti Meistriliiga mängudel. «Kord on uks lahti, siis jälle kinni. Eelmine hooaeg pidime tihti tribüünile minema ringiga, selle asemel, et otse trepist ülesse minna,» ütlesid toetajad. Kas pahameel õigustatud?

On õnn, et ma mõistan elu loogikat ja saan aru, kuidas selline «pahameel» tekib. Paraku oskan mina vaid olla õnnelik selle üle, et meil on selline kaasaegne ja ilus jalgpallistaadion ja kuna tean ka seda, millise personaalse valu ja vaevaga oleme sinnamaani jõudnud ja ilmselt seetõttu ei suuda ma öelda

muud, et kui staadionil on mängude ajal lukus mõni uks, mis lukus ei peaks olema, siis helistage inimesele, kes seda ust lahti teha saab, ja leppige kokku, et ta teile selle ukse lahti teeks. Proovin nii ajakirjanikele kui ka fännidele selgitada Eesti elu loogikat – igaühele, kes midagi teha üritab, karatakse turja pisiasjade pärast ja see on ka üheks põhjuseks, miks keegi mitte midagi ei tee, initsiatiivi ei näita ja vastutust ei võta. Küllap on samamoodi ka Lilleküla staadioniga - kui me poleks staadionit ehitanud ja sellega endale suurt murekoormat aastateks turjale võtta, siis ei saaks keegi rääkida uksest, mis kogu aeg kinni on. Kadrioru staadioni abitribüünil polnud katustki, rääkimata uksest. Loodan väga, et esimese 20 uue iseseisvusaastaga süstitud negativism ja vigade otsimise komme lähitulevikus lõpeb, sest ilma selleta Eesti rahvas kaua ei kesta ja tõepoolest on kurb tõdeda, et praeguses seisus päästab meid ainult surm. Muidugi olnuks parem kui eilsel Flora euromängul olnuks kohe alguses mitu treppi avatud ja see kõnealune uks oleks nii seekord kui ka varasemalt olnud lahti, aga see pole ju tegelik probleem.