Rein Taaramäe kaotas Pariis-Nice'i velotuuri esimesel pikal etapil võitjale kaks minutit ja sai 158. koha ning nentis, et tal jäi puudu julgusest närvilises peagrupis koha eest võidelda.
Kõvasti aega kaotanud Taaramäe: jänes oli püksis
4. märts 2013, 21:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tänaseks lubas ilmateade sooja ilma +15 ning päikest ja vähest tuult. Tõotas tulla üsna rahulik päev, kuid võta näpust, päris nii nüüd ei läinudki!» kirjeldas Taaramäe oma paf.com spordiblogis.
«Esimesed sada kiltsi oli suhteliselt rahulik ja punt kulges 35 km/h keskmise kiirusega, kuid pärast sotti läks väga lagedaks. Ainult põllud ja lage maa ning kuna tuul oli tõusnud, siis muutus ka olukord närvilisemaks. Oli kukkumisi ja pidevalt tõmmati tagarattaid blokki. Vastik närviline seis,» kirjutas Taaramäe.
«Ise eriti pundi ees esialgu ei töllerdanud, kuna kiirus oli madal ja tõelist ohtu polnud. Kuid viimased 50 km püüdsin siiski pundi peas istuda. Esialgu kitsamatel ja kurvilisematel teedel sain hakkama, kuid umbes 30 km enne joont tuli suurem ja laiem tee ning siis ma psühholoogiliselt murdusin. Kiirus oli ühtlaselt suur ning selline vastik jagelemine käis. Üsna kiirelt leidsin end pundi tagant. Lihtsalt ei julgenud seal ees enam võidelda – jänes oli püksis.
Mõned kilomeetrid hiljem puhus ka natuke tuult küljelt ja pundil olidki kiiresti jupid taga. Mul nagu raske küljeka peal polnud, kuid lihtsalt tänu kehvale positsioonile pundis leidsin end ühtäkki vahega peapundi taga olevas grupis. Mõtlesin esialgu, et ehk saadakse veel järele, kuid no way – vahe ainult kasvas. Joonel oligi meie 50-meheline grupp 2 minutit maas.
Läks sedasi seekord. Ainuke hea märk oli see, et tunne oli mul hea, aga ma ei teagi, kuidas ma end psühholoogiliselt nüüd paika saan. Tegelikult sellist ühtlast kiiret pundi liikumist suurel laial otse teel olen eluaeg peljanud, ei teagi miks. Kokkuvõttega on nüüd jokk, aga etapi peale annab ehk mängida veel. Vaatan, mis juhised tiimipealikud annavad. Kindlasti olen ka lux meeskonnakaaslane Copellile ja Navarrole,» lõpetas Taaramäe.