/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2009/01/06/113229t1h8e11.jpg)
Veel mõne nädala eest olin kindlal veendumusel, et korvpalli Euroopa meistrivõistluste B-divisjoni ehk meie keeles mudaliigasse kukkumine on halvim, mis saab Eesti korvpalliga juhtuda. No keda huvitaksid «põnevad» kohtumised Albaania või Islandiga? Ükspuha keda, aga mitte meid, korvpallirahvast.
Kuid nüüd, kui see on juhtunud, vasardab peas üha valjemini küsimus: kas me enam üldse olemegi korvpallirahvas? Kas saab nii nimetada riiki, mis ei suuda tiitlivõistlustele lähetada kõigi noorte vanuseklasside koondisi, kus puudub järelkasvu arendamiseks kindel süsteem ja laste treeningurühmadel napib saaliaegasid ning kõige eelneva jätkuna on mängijate jaoks välisklubisse pürgimine kodus mõnulemise kõrval harv erand…
Aastaid on kuuldud erinevate treenerite ja asjameeste arvamusi, et Eesti korvpallis on kõik valesti. Analüüsimise ja valukohtadele osutamise peale ollakse meistrid, ent paraku pole kriitikutest peaaegu keegi astunud samme olukorra parandamiseks. Sest kes keelab noortetreeneritel lapsi kvaliteetsemalt õpetamast, klubil loogilise püramiidiga süsteemi ehitamast või alaliidu tümitamise asemel ise võimu haaramast?
Nüüd peaks udutamiste ja üksteise suunas näpuga näitamise aeg olema läbi. Korvpalli päästmiseks tuleb hirmvalusast nähvakast kasu lõigata. Aga kui me ei suuda ka sellest õppida, on korvpall Eestis varsti marginaalne spordiala.
Kõigepealt tuleb ära unustada üks heietamiste algallikas – spordikoolide süsteem on siinmail lõhutud ning nende taganutmine ei muuda meie elu paremaks. Ühe spordiala arendamiseks neid nagunii ei taastata. Seega tuleb lähtuda reaalsest olukorrast ning vaielda selgeks, kas õigem on saata kõik vähegi kaelakandvad noored USAsse, luua iga ülikooli juurde meistriliiga tasemel meeskond või pöörata kogu tähelepanu ja raha päris noorte korvpallurite ning nende sarjade edendamiseks.
Just noortetöö peaks olema lähitulevikus korvpalliliidu ja kõigi klubide peamine märksõna. Sest erinevalt 80ndatest ei piisa mutta vajunud esindusmeeskonna pinnale vedamiseks paarist entusiastist ja maksimaalselt paarikümne mängija koondamisest. Tänapäeval pole selline käik mõeldav, paariks nädalaks kogunev koondis saab olla tugev vaid siis, kui sinna tulevad korraliku süsteemi kasvandikud.
Ja veel – rumal oleks juhtunus süüdistada tänavu suvel koondist juhtinud treenereid või kuulutada üleminekuturniiril pallinud mängijad loodriteks. Allakäigu põhjused on märksa sügavamal.