/nginx/o/2010/11/18/469492t1h8386.jpg)
«Soovin tänada kõiki, kes on mind sel teekonnal saatnud. Tänan teid südamest!» ütleb igiliikur Jüri Jaanson ja tema silmad tõmbuvad niiskeks. Eemalt jälgib kurvalt abikaasa iga sõna Tatjana Jaanson. See on Eesti sõudeajaloo ühe olulisima peatüki lõpp.
Päevinäinud paadikuur, veekalkvel silmadega Jüri Jaanson ja temast ligi pool meetrit lühem treener Mihkel Leppik. 29 aastat tagasi astus Jaanson sellestsamast paadikuurist koos emaga sisse ja tal polnud õrna aimugi, mis teda ees ootab.
Ta ei osanud ette näha neid säravaid saavutusi – MM-kulda, kaht olümpiahõbedat ja kolme MM-pronksi. Ta ei osanud ette näha rahvuskangelaseks tõusmist. Ent ta ei osanud ette näha ka kõiki neid aastate jooksul kogetud pettumustundeid, valu ja pisaraid.
Võitlemissoovi polnud
Mine tea, kas kõige selle nägemisel olekski Jaanson just sellise teekonna valinud. Ometi on ta seda juba 29 aastat käinud. Aga enam mitte.
45-aastane Jaanson ei salgagi, et kartis tippspordist loobumise otsust. Ta kartis eesootavat tulevikku. Kuidas elada ilma sõudmiseta? Kuidas elada ilma igapäevaste raskete treeninguteta? Kuidas elada ilma sportliku eesmärgita midagi saavutada? Jaanson ei tea neile küsimustele veel vastuseid. Aga ta teab, et samamoodi polnud võimalik jätkata.
«Olen kombanud inimvõimete piire. Nii mõnigi kord olen tundnud, et kõik – ma ei pea enam vastu. Ja ometi olen jätkanud. Nüüd enam mitte, mul on aeg kõrvale astuda,» sõnas Jaanson veendunult.
Ilmselt ei kahtle keegi, et tema otsus tippspordiga lõpparve teha sündis väga raskelt. On sedasama küsimust talle juba aastakümneid esitatud. Ja kunagi varem pole Jaanson selliseid vastuseid andnud.
«Esialgu oli kõik üks suur emotsioonide mäng. Otsustasin enda jaoks asja ära, aga natuke aega läks mööda ja mõtlesin – aga ehk ikka prooviks veel? Taas kord analüüsisin kõik võimalused läbi ja jõudsin samale järeldusele. Andsin endale otsuse langetamiseks aega,» meenutas Jaanson, kes seadis endale lõplikuks proovikiviks Šveitsis peetava üheksakilomeetrise Armada Cupi.
Pärast seda oli ta sisimas veendunud – temas pole enam vajalikku ainest, et oma seitsmendatele olümpiamängudele pürgida. Temas polnud enam seda vankumatut tahet maailma raputada.
«Tahtsin näha, kas tunnen endas seda võitlemissoovi. Ja ausalt öeldes ei tundnud väga. Ei tulnud seda soovi, et vaatan agressiivse pilguga ja mõtlen, kuidas ma tahan kõik vastased alistada. Seda polnud enam,» meenutas Jaanson kahetsusega.
Tõsi, paljuski mõjutas kahekordse olümpiahõbeda otsust ka tervislik seisund. 2009. aastal tehtud puusaoperatsioon ja tänavused südame rütmihäired tekitasid temas korduvalt küsimuse – kas ta ikka suudab sellest välja tulla? Aprillis veeretas ta tõsiseid loobumismõtteid, ent otsustas kõigele vaatamata edasi pürgida. Suvel seadis põhieesmärgiks olukorrast väljatulemise.
Ja ta suutis seda taas – oktoobris sai ta arstidelt positiivse vastuse, et südame rütmihäired pole eluohtlikud. Jaanson oli selle üle väga õnnelik – ta võis ise otsustada, kas jätkata või mitte.
Järgnesid pikad järelemõtlemised, vestlused pereliikmetega ning eelkõige iseendasse vaatamine.
Kuidas minna edasi, kui hing tahaks veel edasi treenida, aga keha ei luba? «Mõtlesin endamisi, et kui olümpiale läheksin, siis neljapaadis. Aga viimaste aastate jooksul on olnud hoiatavaid näiteid, et tervis võib mind alt vedada. Kui istuksin neljapaati, võiksin selle ettevalmistusele suurt kahju teha. Tunnistan – minu üks viga on see, et ma ei suuda asja poolikult võtta, aga organism võib sellele vaatamata ühel hetkel alla anda,» rääkis Jaanson.
Ometi ei oska ta vastata küsimusele, kas süda on pärast suurt otsust rahul. Ta ei tea veel seda.
«Ma ei saa täit tõtt öelda. Kahtlemata on praegu suur muutuste aeg. Arvan ja loodan, et sisimas olen rahul. Tegin selle otsuse ära ja et muutused tulevad, see on juba paratamatus,» sõnas ta.
Mis edasi?
Jaanson on varem tunnistanud, et on treeningusõltlane. Ja ükskõik millisel sõltlasel on väga keeruline oma narkootikumist loobuda. Üks mis kindel – võõrutusprotsess saab olema valuline.
Jaanson ei salgagi, et ees ootab raske aeg – ta peab oma otsusele kindlaks jääma. Taganemisteed enam pole. Seetõttu ei teagi ta veel, kas sõidab Londoni olümpiale pealtvaatajana või mitte. «Palju aega kulub võistlussõudmisest maha rahunemiseks.
Palju aega kulub, et see ei ärritaks enam mind ja ei tekitaks vastupandamatut soovi ise võistlustulle hüpata. Kui suudan rahuliku südamega sõudmist vaadata, siis lähen ka Londonisse. Kui aga mitte, siis vaatan parem kodus korvpalli,» nentis Jaanson, kes ei tea veel, kas jääb edaspidi sõudmisega seotuks. Treenerist abikaasa Tatjana töö tõttu peab ta osaliselt seda paratamatult tegema. Ka kodus tulevat sõudmine tihtipeale teemaks.
«Mis seal salata – see on asi, mida ma siin ilmas kõige enam oskan. Klubiliikmena osalen ka edaspidi sõudmises. Treeneriametist pole ma aga mõtelnud. Olen nii kaua tippsportlane olnud, et ei saaks enam päevapealt treeneriks muutuda. Need on niivõrd erinevad rollid. 29 aastat olen treeninud ju selle nimel, et olla parim,» nentis Jaanson.
Ent kuidas siis edasi? Mis edasi? «See on raske küsimus. Praegu keskendun pigem sellele, mis oli, mitte sellele, mis tuleb,» sõnas Jaanson, kes ei salanud, et tahab poolelijäänud haridusteed tulevikus jätkata. Küll ülejäänud rollid aja jooksul iseenesest välja kujunevad. «Pean endale elus leidma uue koha, pean ju pere ära toitma. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Mis tuleb, see tuleb.»
Jüri Jaanson
• Sünd: 14. okt 1965 Tartus
• Pikkus: 192 cm
• Perekond: treenerist abikaasa Tatjana, tütred Anita ja Greta
• Saavutused: võitis Ateena olümpial ühepaadil ja Pekingi olümpial koos Tõnu Endreksoniga paarisaerulisel kahepaadil hõbemedali. On võitnud 1990. aastal Tasmaania MMil kulla, 1995. aastal Pamere MMil hõbeda ning 1989. aastal Bledis, 2005. aastal Jaapanis ja 2007. aastal Münchenis MM-pronksi.
Treener nägi kohe sisu
Jüri Jaansoni esimene treener Mihkel Leppik tunnistas, et on oma kuulsaima õpilasega koos mitu puuda soola ära söönud. «See peaks kõik ütlema. Meil on temaga palju tegemist olnud,» ütles 78-aastane Leppik.
Juba üsna esimeste treeningute järel mõistis juhendaja, et Jaansonis on sisu. Temas on vajalikku ainest, et tippu jõuda. «Märkasin seda, et ta ei andnud kunagi alla, vaid püüdis alati teha nii, nagu vaja. Siis tekkiski lootusesäde – ehk saab sellest poisist veel asja?» meenutas Leppik ja lisas: «Olgugi et ta treeningute ajal mõnikord tahtmatult ujumas käis. Ta ronis ikka alati paati tagasi.»
Küsimusele, kas tal on hea meel, et kahekordne olümpiahõbe suurest spordist taandub ja Pärnu sõudeklubi enam nii tihedalt ei külasta, vastas ta hääle värinal: «Mul ei ole hea meel, et ta siit nüüd ära kaob – ta on Jüri Jaanson. See on Eesti sõudespordi ajalugu.» (PM)
Abikaasa austab otsust
Tatjana Jaanson kuulas Pärnu sõudeklubis peetud abikaasa Jüri Jaansoni sõnavõttu ja pärast seda suudles kaasat. «Ma austan Jüri otsust. Mees ise otsustab, millal aerud nurka panna, teised ei tohi teda selle otsuse tegemisel mõjutada,» rääkis Tatjana Jaanson, keda ootab uus elukorraldus. Tal pole enam tippsportlasest abikaasat, kes pidevalt ühest treeninglaagrist teise rändab. «Meil mõlemal on muutuste aeg. Kogu perekonna elukorraldus muutub.»
Tatjana Jaanson ei tea veel, mis tema abikaasat ees ootab. Ta ei tea, milles abikaasa uue väljundi leiab ja millesse samasuguse kire ja pühendumusega sukeldub nagu tippsporti. «Me elame ju ühiskonnas. See pole nii, et tuleme metsast ja meil pole kirvest. Meil on omad unistused ja eesmärgid,» sõnas Jaanson. (PM)