Sõudelegend Jaansoni karjääri tipphetked ja sügavad mõõnad

Foto: Pm

Kuigi Jüri Jaanson võitis oma ülipika karjääri jooksul kaks olümpiahõbedat, tuli maailmameistriks ja sai kaela veel neli MM-medalit, sarnaneb tema tulemustekõver südamelööke jäädvustava kardiogrammiga. Säravad võidud vaheldusid sügavate mõõna-aastatega.

1988 Soul

Juba neli aastat varem esimest korda Eesti meistriks kroonitud ja aasta tagasi ka esimese Nõukogude Liidu meistrivõistluste kulla saanud mees pidi oma esimesel olümpial sõitma kahepaadis, ent katsevõistluste nigel koht jättis ukse suletuks.

Toona 22-aastane mees polnud papist poiss, vaid pressis end koondisse ühesel. Tasu oli soliidne – B-finaali teine ja kokkuvõttes 8. koht polnud suure tee alustuseks sugugi paha. «Finaalis olid kõik õiged mehed. Olnuks mul poolfinaalis samasugune minek nagu lohutussõidus, võinuksin isegi finaali jõuda, kuid vaevalt ma seal kedagi edestanuks,» märkis ta olümpiaraamatus.

1990 Tasmaania

Jaansoni esimene tõeline tähetund jõudis kätte veel enne, kui Eesti sportlased said Nõukogude Liidu sümboliks olnud punalipu sinimustvalge vastu vahetada. Juba olümpia­järgsel hooajal noppis ta MMilt pronksi, seekord klappis aga kõik ideaalselt ja eestlase kaela riputati kuldmedal.

Võimas oli terve hooaeg – Jaanson võitis viiest MK-etapist kolm ja maitses võidurõõmu ka sarja kokkuvõttes. Toredus sai krooni Eesti aasta parimaks sportlaseks valimisega.

1992 Barcelona

Olümpiahooajale eelneb esimene tõsisem langus. Toonased ajalehed kirjutasid, et Jaansoni sõudetehnika lagunes ja MMil ei suuda ta paremat 12. kohast. Olümpiahooajal oli seis parem ja nelja aasta tähtsaimal jõuproovil jõudis ta finaali. Viies koht oli siiski pettumus. Küsimusele, mis juhtus, ei osanud keegi vastust anda.

1995 Tampere

Barcelona olümpiale järgnes taas mõõn – kahe hooaja jooksul ei jõudnud Jaanson rahvusvahelisel tasemel ühegi arvestatava võiduni.

Kuniks jõudis kätte Tampere MMi aasta. MK-sarjas võitis ta kõik, mis võita andis. MMi finaalis oli ta teisele suurtiitlile väga lähedal, kuid lõpumeetritel sai Iztok Cop mööda. MM-medal oli siiski Eesti selle aasta suurim spordisaavutus.

1996 Atlanta

Totaalne häving. Kesine aasta sai krooni olümpial, kus eestlane lõpetas 18. kohaga. Kõige ilmekamalt iseloomustavad toonast kannatuste rada tema enda sõnad: «Kui keegi arvab, et andsin seal igas sõidus poolel maal alla, siis tegelikult nii polnud. Ma lihtsalt ei suutnud kiiremini sõuda.»

Atlanta hooajaga algas pikk ja sügav madalseis. Järgmisel kolmel hooajal ei jõua ta suurte võitudeni ja juba üle 30-aastast meest hakatakse vaikselt maha kandma.

2000 Sydney

Karjääri neljanda olümpia eel püüdis Jaanson leida vahepeal kadunud sõudetehnikat. Et seis on parem kui eelmistel aastatel, näitas juba olümpia finaali jõudmine. Seal rebis ta end kohe ette ja püsis liidrina, kuniks jõudu jätkus.

Lõpuks leppis ta küll finaali viimase kohaga, kuid see võistlus andis tõuke tippspordis jätkata. «Ma ei mõtle veel loobumisele, tunnen motivatsiooni leida täiuslikkus,» lausus ta paljutähenduslikud sõnad.

2004 Ateena

Kahe olümpia vahele jäänud aastatel püsis Jaanson eestlaste jaoks pildil, kuid suuri võite polnud. Viienda olümpia ajaks oli tema turjal juba 38 eluaastat ja just siis sähvatas ta kevadel MK-etapi võiduga. Tekkis lootus, olümpiasõitude ajal see püsis, ka finaalis, kuniks norralane Olaf Tufte liikus oma teed. Kuid Jaanson oli finišis hõbedaga! Esimene olümpiamedal.

Kuigi üks eesmärk täitus, säilitas ta külma pea. «Loomulikult olen väga õnnelik, aga kunagi maailmameistriks tulles võitsin kõiki, siin pidin ühele kaotama,» nentis ta.  

2008 Peking

Jaanson ei ilmutanud vähimaidki väsimuse märke. Ta vahetas ühepaadi neljase ja kahese vastu ning võitis mõlema kooslusega MM-pronksi. Koos Tõnu Endreksoniga mindi Hiina juba kindla medali järele. Jaanson oli juba 42, kuid kogu olümpiavõistlus kulges nagu plaanitud.

Finaalis tõmbas vanameister end täiesti tühjaks, kuid karjääri teine olümpiamedal oli käes. Taas hõbe. «Ma naudin sõudmist. Kogu seda protsessi,» teatas ta toibununa.

2010 Pärnu

Pärast Pekingi olümpiat vaagis Jaanson kaua – kas loobuda või jätkata. «Mul oli nii ühesel kui ka kahesel olümpiamedal käes ja poleks sisuliselt olnud vaja enam midagi teha. Aga tekkis mõte, et teeks ikka veel! Tulin mõttele, et prooviks vaatamata vanusele vastu pidada! Seda enam, et Londoni olümpia oli heaks väljakutseks,» rääkis ta.

Jaanson pöördus tagasi vanade liistude juurde ja istus uuesti ühepaati. Kuid keha hakkas alla andma – mullu häiris teda puusavaevus, tänavu avastasid tohtrid aga südame rütmihäired. Need oli märgid, et tippspordis oldud aeg sai läbi.