/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)
/nginx/o/2008/08/04/62488t1h3fd0.jpg)
Ilmselt ei unune mul elu lõpuni pilt, mis avanes Pekingi olümpia sõudekanali ääres. Äsja oma karjääri teise olümpiahõbeda võitnud 42-aastane Jüri Jaanson on paadist välja aidatud, kuid ei suuda jalul püsida ja vajub paadisillale pikali. Ta püüab tõusta, kuid jalad ei kanna. Nii palju on see mees endast võistlusel andnud. Maksimumi. Grammigi rohkem pole enam võimalik.
Toona kulus ime korda saatnud mehel tõusmiseks minuteid, kuid lõpuks sai ta püsti. Täpselt samamoodi möödus kogu Jaansoni karjäär – hiilgavad võidud vaheldusid valusate languste ja mõõnadega. Aga alati suutis ta tõusta ja uuesti tippu ronida. See on vägevate meeste võime.
Tippsportlane Jaanson polnud kerge inimene – kõrgeimate eesmärkide poole pürgijad on tihti raske iseloomuga, enesekesksed ning ülinõudlikud. Sõudmisringkondades pole Jaansoni raske iseloom kellelegi uudiseks. Treeningutel pidi kõik olema nii, nagu suurmeister soovis.
Ühepaadil võisteldes oli see vaid tema ja treeneri vaheline asi. Kui ta küpsemas eas kahe- ja neljamehepaadis istus, pidid tema soovidele alluma ka tiimikaaslased.
Juba karjääri ajal legendi staatusesse tõusnud mehele ei saa seda ette heita – ilmselt pole Eestis inimest, kes teaks temast paremini, kui palju tuleb teha ränka tööd, et ühel päeval seista tiitlivõistluste poodiumil, medal kaelas ja õnnepisarais silmad vaatamas vardasse kerkivat trikoloori.
Just üüratute kogemuste edasiandmine ongi medalite kõrval Jaansoni suurim teene Eesti spordile. Need mehed, kes on koos temaga paadis istunud, saavad aastate pärast anda seda kõike edasi uutele tulijatele. Nii kõrgub Jaansoni vari veel aastaid Eesti sõudmise kohal.
Noortele kaaslastele eeskujuks ja toeks olles hoidis ta ära karjääri vägisi pikaks venitamise ja naeruväärseks muutumise. Kui sportlane on kunagi ammu-ammu võitnud midagi suurt ja seejärel pusib viis-kuus aastat kaks astet madalamal ega märka tagasi tõmbuda, võib see tekitada vastakaid tundeid.
Kindlasti oli paljudel kahtlusi ka Jaansoni suhtes. Näiteks pärast Sydney olümpiat, kui kohe-kohe 35. sünnipäeva tähistav «vanur» otsustas tippspordis jätkata. Eriti veel siis, kui järgmisel neljal aastal ei sündinud ühtegi märkimisväärset tulemust.
Vaevalt uskus siis keegi, et alates Ateena olümpiast võidab toona 38-aastane mees järgmise nelja suvega veel kolm tiitlivõistluste medalit. Aga võitis. Võitis seepärast, et temas oli usk endasse ja sellesse, mida ta tegi.
Eile karjääri lõpetamisest teatanud Jaanson tõdes, et peab leidma endale elus uue rolli. Nüüd on sõudmisjuhtidel vaid üks ülesanne: teha nii, et see uus roll oleks sõudmisega seotud. Sellise mehe kaotamine oleks kuritegu.