Eesti pole Dream Team ehk kogu aeg ei saagi võita

Mariel Gregor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti suutis mänguks Montenegroga end taas leida.
Eesti suutis mänguks Montenegroga end taas leida. Foto: www.fivb.org

Juba koondise kogunedes oli teada, et see suvi tuleb veel raskem kui eelmine. Peale Maailmaliiga on vaja pidada ka MM-valiksarja mängud. Kõigepealt mängud viiel järjestikusel päeval, siis kolmel ja siis uuesti kolmel. Ja siis taas viiel. Hommikuti ja vahepealsetel päevadel ka õhtul tuleb trenni teha ja reisida. Alates koondise kogunemisest ehk vähem kui kuu aja jooksul on peetud 15 mängu.

Kuigi Eesti koondisel on vangerdamisruumi, siis mitte nii palju, et tugevate vastaste vastu varumeestega saaks. Eesti pole kunagine USA kossukoondis ehk Dream Team, kes kõiki alati võitma peaks.

Seda näitas pusimine Hiina Taipeiga ja mäng Tuneesiaga, mis kaotati 1:3. Kaasa ei teinud õlavalu käes kannatav diagonaalründaja Oliver Venno, kaptenist sidemängija Kert Toobal sekkus alles neljandas geimis, Robert Täht oli poolhaige. Ehk võta kolm liidrit ära ja probleemid ongi käes. Mitmed suuremad riigid osalevad valiksarjas ühe ja Maailmaliigas teise koosseisuga. Eestil sellist võimalust pole, sest mõlemas aetakse ka tulemust taga.

Kõigil tuleb paremaid ja halvemaid mänge, aga suurim mure on ikkagi väsimus ja ilmselt ka pärast viimast MM-valikmängu Venemaa vastu tekkinud pingelangus, sest pääseti järgmisse ringi. «See MMi turniir lõi ikka valusalt, kellel mis ajal ja mil moel see avaldus, aga kõik need vigastused ja külmetused on keha märguanne, et piir on ees,» sõnas Kert Toobal. Tema sõnul ei saagi kogu aeg võita ja mingit paanikat pole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles