/nginx/o/2010/02/09/309012t1h7b5b.jpg)
Tartu Ülikooli teadusuudiste portaal Novaator on Andrus Veerpalu dopingujuhtumi näitel toonud selgituse kasvuhormoonile.
Teadlased: kasvuhormooni süstimine ei paranda tulemusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimeste pikkust ja lihaskasvu reguleeriv hormoon sattus sportlaste huviorbiiti 1970ndatel aastatel. Kasvuhormoon(hGH) on inimkehas toodetud aine, mille ülesanne on reguleerida kehapikkust, lihaste ja organite kasvu.
1981. aastal suudeti seda hormooni esmakordselt toota sünteetilisel kujul, preparaat kannab nime rhGH. 1989. aastal lisas Rahvusvaheline Olümpiakomitee kasvuhormooni keelatud ainete nimistusse. Aine avastamine on raske, seni ei ole testmetoodikat, et seda avastada uriiniproovist.
Hormoonipreparaadi jälgi on võimalik vereprooviga tuvastada vaid ööpäeva jooksul. Viimased kümme aastat on tehtud vereproovidest analüüse, esimest korda testiti sportlasi suurvõistlustel kasvuhormooni suhtes 2004. aasta Sydney olümpial, kuid selgus, et analüüsimeetod ei töötanud. Uudne WADA poolt heakskiidu saanud testmeetod on pärit möödunud aasta suvest.
Aine kuritarvitajaid on leidunud alates tõstjatest, maadlejatest, kuni kestvusspordialadel võistlejateni, kõik loodavad selle abil oma tulemusi parandada.
Kurioosseks teeb loo aga asjaolu, et keelatud liigset kasvuhormooni on kehast küll raske tuvastada ja see võib olla põhjus, miks sportlased tema tarvitamisega riskivad - samas pole aga teada, et kasvuhormooni pruukimine aitaks tulemusi parandada
Teaduslikult ei ole seda seni tõestatud. Pigem vastupidi.
2008. aastal avaldasid Stanfordi ülikooli teadlased ajakirjas Annals of Internal Medicine artikli, mis võttis kokku 44 varasemat uuringut kasvuhormooni ja sportlike tulemuste seostest.
Järeldus kõlas: kasvuhormooni süstimine ei paranda sportlikke tulemusi, pigem vastupidi: sportlased väsivad kiiremini, suurenenud on vigastuste oht.
Uuringutes osalenud tarbisid kasvuhormooni väiksemates kogustes, kui seda süstivad sportlased. Pikim tarbimisperiood vaadeldud uuringutes oli 84 päeva.
Uuringutes vaadeldud 13-45-aastased, enamasti noored heas vormis mehed, võtsid kasvuhormooni tarbimise tagajärjel keskmiselt juurde umbes 2,1 kilogrammi, kuid lisandunu ei kajastunud otseselt suuremates lihastes. Lihasmassi küll lisandub, kuid jõudu ega vastupidavust ei lisanud.
Kasvuhormooni tarbijatel esines sagedamini liigesevalusid ja karpaalkanali sündroomi, mida rahva seas tuntakse ka nn hiirekäena.
Austraalias tehtud uuring näitas, et kasvuhormoon ei parandanud ei hapnikutarbimise võimet, jõunäitajaid ega anaeroobset vastupidavust.
2003. aastal ilmus ajakirjas British Journal of Sports Medicine uuring, mille pealkirjas esitati küsimus: kas kasvuhormooni lihaseid suurendav efekt sportlastel on muinasjutu «Kuninga uued rõivad» uus versioon.
Uuring leidis, et pole tõestust leidnud, et kasvuhormoon tervete inimeste puhul parandaks lihaskasvu ja sportlikke tulemusi. Hormoonipreparaatide kuritarvitamine võib põhjustada haigusi, see on sõnum treeneritele, meeskondade arstidele kui potentsiaalsetele kuritarvitajatele, seisis artiklis.