/nginx/o/2022/05/03/14524575t1h652d.jpg)
Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1986. ja 1990. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!
Seeria seitsmes lugu ilmus ajakirja Jalka aprillikuu numbris.
1974. aastal valiti selle turniiri võõrustajariigiks Kolumbia, kuid 12 aasta jooksul jõudsid asjaolud oluliselt muutuda. Juba 1982. aasta turniiril lubas FIFA osalema varasema 16 asemel 24 riiki – sellega polnud kolumblased arvestanud ning 1982. aasta lõpus teatasid nad ametlikult, et ei suuda MM-finaalturniiri siiski võõrustada. Peale suurenenud turniiriga kaasnenud vajaduse rohkemate staadionite järele painas kolumblasi ka majanduslangus.
Kiirkorras korraldatud uuel konkursil tundis turniiri korraldamise vastu huvi neli riiki: Brasiilia, USA, Mehhiko ja Kanada. Brasiillased langesid kehva finantsseisu tõttu kiirelt ära, ülejäänud kolme vahel käis võitlus edasi. FIFA täitevkomitee otsustas aga Kanada ja USA kurvastuseks, et kaalub vaid Mehhiko kandidatuuri – väidetavalt olid USA ja Kanada FIFA poolt ette antud kriteeriumidest väljunud. Valimistest kumas läbi korruptsiooni: Mehhiko 14 staadionist vaid kuus olid sel hetkel nõutud mahutavusega, pealegi tuli hiljem välja, et FIFA president João Havelange oli varem salaja lubanud MMi teleõigused Mehhiko telekompaniile, millega ta ka ise seotud oli. Igatahes sai Mehhikost esimene riik, kes on MMi korraldanud kahel korral – esimest korda peeti turniir Mehhikos 1970. aastal.
Valikturniiril mängis vähemalt ühe kohtumise 110 riiki, õige pisut muudeti ka finaalturniiri kohtade jaotust: Euroopale anti varasema 14 koha asemel 13,5, kusjuures automaatselt pääsme saanud tiitlikaitsja Itaalia kuulus juba nende sekka. Kui neli aastat varem oli kaks kohta jagatud Aasia ja Okeaania peale, siis nüüd anti Aasiale kaks kindlat kohta, Okeaania (mille riikide seas mängisid ka Iisrael ja Hiina Taipei) parim läks otsustavas lahingus vastamisi Euroopa 14. tiimiga.
Kuigi eelmise turniiri 24 osalejast naasis vaid 14, ei olnud valiksarjas väga palju suuri põrujaid – välja võib tuua otsustavas lahingus naabrile Belgiale alla jäänud Hollandi, samuti Jugoslaavia. Esimest korda pääsesid finaalturniirile Taani, Kanada ja Iraak, 32aastase pausi järel naasis Lõuna-Korea. Taani sõitis turniirile sealjuures ühena soosikutest.
Oluline muudatus viidi sisse võistlussüsteemi: vahegrupid kaotati ning playoff’idega alustati juba 16 parema seas. Peale iga alagrupi esimese kahe meeskonna pääses kaheksandikfinaali ka kõikide rühmade neli paremat kolmanda koha tiimi.
Nagu juba tavaks oli saanud, algas turniir tagasihoidlikult: tiitlikaitsja Itaalia leppis avamängus Bulgaariaga 1 : 1 viiki, ent ei lasknud end sellest suurt häirida, sammudes alagrupist lõpuks kindlalt edasi. Kahe suure, Itaalia ja Argentina vahelises kohtumises lepiti sõbraliku 1 : 1 viigiga, kusjuures argentiinlaste suurim staar Diego Maradona sai just selles mängus ehk kogu turniiri kõige kergema õhtu: kui teised meeskonnad üritasid toorutsedes teda mängust välja võtta, siis Itaalia koondises tegutses tema vastu Napoli klubikaaslane Salvatore Bagni, kes käitus kamraadiga viisakalt. Kahest viigist piisas kaheksandikfinaali pääsuks ka Bulgaariale.
A-grupp
Argentina 5
Itaalia 4
Bulgaaria 2
Lõuna-Korea 1
B-grupis säras korraldajamaa Mehhiko, kes lõikas kasu heast loosist: ühtegi tiitlisoosikut nende nelikus ei olnud, seevastu oli seal autsaiderist debütant Iraak. Iraaklased jätsid endast aga viisaka mulje: kuigi kõik kolm kohtumist kaotati, olid kõik allajäämised üheväravalised. Juba nende pääs finaalturniirile oli väike ime, sest Iraaniga sõjas olnud riik ei saanud ühtegi valikmängu pidada koduplatsil, samuti piiras spordi arengut riigis diktaator Saddam Husseini poeg Uday, kes spordielu juhina karistas välismaalt kaotusega naasnud atleete füüsiliselt.
B-grupp
Mehhiko 5
Paraguay 4
Belgia 3
Iraak 0
Teine debütant Kanada alustas samuti südikalt: kohe avamängus tuli neil rinda pista valitseva Euroopa meistri Prantsusmaaga. Väga vapper kaitsemäng olekski Kanadale peaaegu viigipunkti toonud, ent Jean-Pierre Papini 79. minuti tabamus viis võidupunktid siiski favoriitidele. Saunaks läks hoopis teises avavooru mängus NSV Liidu ja Ungari vahel: Valeri Lobanovskõi juhendatud ja suuresti Kiievi Dinamo meestele tuginenud NSVL lõi mõlemal poolajal kolm vastuseta väravat. Ungarlased ei saanud vastu ka prantslastele (0 : 3), mistõttu ei aidanud neid edasi isegi Kanada üle saadud võit. Praeguse süsteemiga, kus võidu eest antakse kolm punkti, oleksid nad aga 16 parema sekka mahtunud.
C-grupp
NSV Liit 5
Prantsusmaa 5
Ungari 2
Kanada 0
D-grupis samuti üllatusi ei sündinud: Brasiilia ja Hispaania võtsid Põhja-Iirimaa ja Alžeeria vastu kindlalt oma ära. Viimases alagrupimängus tegi Põhja-Iirimaa koondise eest viimase mängu legendaarne väravavaht Pat Jennings, kes tähistas mängupäeval 41. sünnipäeva – toona sai Jenningsist vanim MM-finaalturniiril platsil käinud mängija, kuid selle rekordi on praeguseks mitu meest üle löödud.
D-grupp
Brasiilia 6
Hispaania 4
Põhja-Iirimaa 1
Alžeeria 1
E-grupis näitas võimu debütant Taani, kes tegi tugevas grupis selja prügiseks nii Šotimaal, Uruguayl kui Lääne-Saksamaal. Varasematel turniiridel pidevalt autsaiderite otsa komistanud šotlastel seekord seda võimalust üldse ei olnud – kaks kaotust ja väravateta viik Uruguayga tähendas neile varajast kojusõitu. Sealjuures lasus šotlaste turniiri kohal nukker vari: vahetult pärast viimast valiksarjamängu Walesiga ütles üles nende peatreeneri Jock Steini tervis. Ülitähtsa mängu eel oli kehva tervisega Stein jätnud võtmata oma südamerohud, kuna pelgas, et nende kõrvalnähud võivad ettevalmistusi häirida. Pingeolukorras tekkis Steinil aga mängu viimastel minutitel kopsuturse, mis viis ta sealsamas staadionil 62aastaselt manala teele. Finaalturniirile viis koondise Steini abiline Alex Ferguson, kellest sai hiljem Manchester Unitedi eesotsas jalgpalliajaloo edukaim treener.
E-grupp
Taani 6
Lääne-Saksamaa 3
Uruguay 2
Šotimaa 1
Alagrupiturniiri suurim üllatus sündis hoopis F-grupis, kus Aafrika esindaja Maroko suutis grupi kolme Euroopa tiimi ees suisa võita. Selleks tuli neil lihtsalt kaotusi vältida – viigid Poola ja Inglismaaga ning viimase vooru võit Portugali üle tõid marokolastele üllatusliku esikoha, Portugali jättis see kaotus aga viimaseks.
F-grupp
Maroko 4
Inglismaa 3
Poola 3
Portugal 2
Kaheksandikfinaalid tõid hästi välja, miks ei maksa alagrupiturniiri tulemusi alati võistluste edasise käigu suhtes aluseks võtta. Kuuest alagrupivõitjast kolm langesid konkurentsist juba kaheksandikfinaalis, kusjuures kõik kolm alagrupimatši võitnud Taani mäng Hispaaniaga lõppes taanlastele lausa saunaga. Kui Jesper Olsen 33. minutil Taani juhtima viis, tundus neil kõik veel hästi olevat, ent edasisest ei tahaks taanlased pigem rääkida. Emilio Butragueño lõi lausa neli väravat, ühe lisas ka Andoni Goikoetxea ning Hispaania marssis edasi suisa 5 : 1 võiduga!
Alagrupivõitjatest langesid ka Maroko ja NSV Liit. Maroko pakkus Lääne-Saksamaa vastu järjekordse südika partii, kuid Lothar Matthäusi 87. minuti tabamus viis sakslased siiski kaheksa parema sekka. NSV Liit ja Belgia pakkusid aga kaheksandikfinaalide kõige vaatemängulisema kohtumise: normaalaeg lõppes 2 : 2 viigiga, lisaajal jäid belglased peale 4 : 2. NSV Liidu kõik kolm tabamust lõi sealjuures Igor Belanov, kellest sai alles kolmas mängija MM-ajaloos, kes löönud kübaratriki kaotatud mängus.
55
sekundit oli mängitud alagrupikohtumist Uruguay ja Šotimaa vahel, kui kohtunik näitas tõsise vea eest punast kaarti uruguaylasele José Batistale. See on senimaani MM-ajaloo kiireim eemaldamine.
119.
koondisemängu pidas MMil Lõuna-Korea legend Cha Bum-Kun – toona tähistas see maailmarekordit.
Ühe aasta
pikkuse mängukeelu määras FIFA Iraagi koondise kaitsjale Samir Shakerile, kes vihahoos kohtuniku pihta sülitas.
Suurt rõõmu pakuti ka kodupublikule: 114 580 pealtvaataja ees oli Mehhiko Bulgaariast 2 : 0 parem. Mängu staariks tõusis Manuel Negrete, kes avas 34. minutil skoori efektse käärlöögiga. Turniiri ilusaimaks tabamuseks see siiski ei osutunud…
Konkurentsist langes ka tiitlikaitsja Itaalia, kes jäi 0 : 2 alla Prantsusmaale. Prantslaste avavärava lõi sealjuures itaalia juurtega ja Torino Juventuses mänginud Michel Platini. Kaheksa parema sekka pääsesid ka Argentina, Inglismaa ja Brasiilia, kes alistasid Uruguay, Paraguay ja Poola, hoides oma värava puutumatuna.
Kaheksandikfinaalid
Mehhiko–Bulgaaria 2 : 0
NSV Liit – Belgia 3 : 4 (l.a)
Brasiilia–Poola 4 : 0
Argentina–Uruguay 1 : 0
Itaalia–Prantsusmaa 0 : 2
Maroko – Lääne-Saksamaa 0 : 1
Inglismaa–Paraguay 3 : 0
Taani–Hispaania 1 : 5
1986. aasta MMi veerandfinaalid kuuluvad jalgpalliklassika kõrgeimasse kategooriasse: neljast mängust kolm otsustati penaltiseerias ning ainus mäng, mille võitja selgus normaalajal, sisaldas vutiajaloo ehk kaht kuulsaimat väravat üldse. Jutt käib muidugi Argentina ja Inglismaa heitlusest Méxicos Azteca staadioni täismaja ees.
Plahvatusohtlik pinnas oli mängule loodud juba varem. 1966. aasta MMil nimetas Inglismaa peatreener Alf Ramsey toorutsenud argentiinlasi loomadeks, 1982. aastal puhkes aga Argentina ja Suurbritannia vahel Falklandi sõda. Kõik see muutis Inglismaa ja Argentina vastasseisu automaatselt mitu kraadi tulisemaks.
Kohtumise eel olid argentiinlased sealjuures selga saanud uued särgid: kaheksandikfinaali ajal leidis Argentina peatreener Carlos Bilardo, et senised puuvillased vormid on México kuumuses liiga ebamugavad, ning palus koondist varustanud Le Coq Sportifil leida kergem alternatiiv. Mõne päeva tõttu oli tegu mõistagi võimatu ülesandega, mistõttu saadeti abitreener Ruben Moschella kolm päeva enne mängu linna peale poodidesse muid võimalusi otsima. Ülejäänud personal ei suutnud kahe leitud variandi vahel otsustada, kuid väidetavalt oli ühel hetkel ruumi sisenenud Diego Maradona, kes valis ühe neist välja ja ütles: «See on ilus särk. Teeme selles Inglismaale ära.»
Esimesel poolajal olid argentiinlased pisut üle, kuid tõeliselt pöördelised sündmused rullusid lahti teise poolaja alguses. 51. minutil tõstis Jorge Valdano palli inglaste karistusalasse, kus see oleks pidanud olema väravavaht Peter Shiltoni saak. Ühtäkki tuiskas olukorda sisse ka Maradona, kes õhuvõitluses endast pea jagu pikemat kindameest kuidagi edestas ja palli väravasse saatis. Kuigi telekordustest oli selgelt näha, et argentiinlane kasutas palli löömiseks oma rusikat, lubas tuneeslasest kohtunik Ali Bin Nasser väraval lugeda. Vilemees küll aimas, et Maradona võis mängida käega, kuid ta jäi lootma bulgaarlasest abikohtuniku Bogdan Dotševi vastavale signaalile – Dotšev omakorda teadis, et toona ei olnud abikohtunikel õigust väljakukohtunikuga otsuseid arutada ning kõik väljakukohtunike otsused olid lõplikud. Mõistagi ei olnud tolku ka inglaste protestidest.
Võimalik, et ebaausal teel kaotusseisu jäämine oli inglased rivist välja löönud – või siis toetas Maradonat neil minutitel tõesti mõni kõrgem jõud. Vaid kolm minutit pärast skandaalset avaväravat sai ta oma väljakupoolel palli ning võttis ette kümme sekundit kestnud 60meetrise fenomenaalse triblingu, mille jooksul möödus ta viiel korral Inglismaa kaitsjast ja lõpuks ka väravavaht Shiltonist, saates seejärel palli tühja võrku. «Sajandi värav» jättis maailma õhku ahmima. Vaid nelja minuti jooksul sündis jalgpalliajaloo kaks kuulsamat väravat.
«See värav löödi natuke Maradona peaga ja natuke jumala käega,» märkis Maradona mängujärgsel pressikonverentsil ning legend jumala käest oligi sündinud.
Inglased suutsid Gary Linekeri tabamuse abil mängu lõpu küll veel põnevaks muuta, kuid Maradona ja Argentina võitu enam ei vääratud. Linekerile oli tegemist aga turniiri kuuenda tabamusega, millest piisas talle parima väravaküti tiitliks.
Veel enne seda toimunud veerandfinaali Brasiilia ja Prantsusmaa vahel peetakse aga üheks turniiri paremaks kohtumiseks. Hoolimata enam kui 40kraadisest kuumusest näitasid mõlemad meeskonnad mõnusalt ründavat jalgpalli – hoolimata sellest, et lõpuks löödi vaid kaks väravat. Penaltiseerias oskas prantslaste suurim staar Michel Platini küll eksida, kuid brasiillased eksisid kaks korda ning edasi nelja parema sekka pääses Prantsusmaa – meeskonna ajaloos kolmandat korda.
Penaltiseerias otsustati ka ülejäänud veerandfinaalid. Kodumeeskonna Mehhiko lootused ajaloos esimest korda nelja parema sekka jõuda rikkus Lääne-Saksamaa, Hispaaniast suutis 11 meetri punktilt täpsem olla Belgia.
Veerandfinaalid
Brasiilia–Prantsusmaa 1 : 1, pen 3 : 4
Lääne-Saksamaa – Mehhiko 0 : 0, pen 4 : 1
Argentina–Inglismaa 2 : 1
Hispaania–Belgia 1 : 1, pen 4 : 5
Kui veerandfinaalis Inglismaa vastu pakutud etenduse järel kiideti Maradonat taevani, siis poolfinaalis tõendas mees taas oma taset: saatuse tahtel avas ta taas kord skoori 51. minutil ning otsustas kohtumise Belgia vastu oma kahe soolorünnakuga ära. 2 : 0 võit viis argentiinlased finaali, Belgia esimese kuldse põlvkonna saagiks jäi pronksimäng.
Teine poolfinaal oli justkui déjà vu nelja aasta tagusest: taas olid seal vastamisi Prantsusmaa ja Lääne-Saksamaa, taas kord sammusid edasi finaali sakslased. Seekord ei olnud penaltiseeriat vaja: Andreas Brehme ja Rudi Völleri väravad normaalaja alguses ja lõpus otsustasid asja juba tükk maad varem ära. Brehme 9. minuti tabamuses oli omajagu süüd Prantsusmaa väravavahil Joël Batsil, kes karistusala nurga juurest tulnud terava löögi käte vahelt võrku pudistas.
Poolfinaalid
Prantsusmaa – Lääne-Saksamaa 0 : 2
Argentina–Belgia 2 : 0
Väikest lohutust pakkus prantslastele pronksimäng Belgiaga, mille nad lisaajal 4 : 2 võitsid, hoolimata sellest, et mängiti suuresti varumeestega. Prantsusmaa peatreener Henri Michel jäi kokkuvõttes turniiriga rahule ning tõdes, et koondise tuleviku pärast ei pea muret tundma – ent Prantsusmaa järgmine pääs MMile saabus alles 1998. aastal, kui turniir ise korraldati.
Kolmanda koha mäng
Belgia–Prantsusmaa 2 : 4 (l.a)
29. juunil Méxicos toimunud finaal oli kokkuvõttes üks aegade vaatemängulisemaid MM-finaale. Juba viiendat korda kohtusid finaalis Euroopa ja Lõuna-Ameerika, kusjuures kõik senised vastasseisud olid lõppenud lõunaameeriklaste võiduga. Ka seekord langes soosikukoorem Argentinale.
Esimene poolaeg näitas hästi ka ära, miks argentiinlasi favoriidiks peeti. 23. minutil viis José Luis Brown Argentina täpse pealöögiga juhtima, kusjuures olukorras eksis rängalt sakslaste väravavaht Toni Schumacher. Jorge Valdano tabamus 56. minutil duubeldas eduseisu ning paistis, et asjad liiguvad ennustatud suunas.
Lääne-Saksamaa ei olnud aga sugugi oma viimast sõna öelnud. Karl-Heinz Rummenigge ja Rudi Völleri tabamused 74. ja 81. minutil viigistasid seisu – kusjuures mõlemad tabamused sündisid Andreas Brehme antud nurgalöökidest. Argentiinlasi ei löönud käest antud eduseis aga rivist välja – vaid kolm minutit hiljem realiseeris suurepärase läbisöödu Jorge Burruchaga, viies omad uuesti juhtima. 3 : 2 võit tegi Argentina kahekordseks maailmameistriks.
Finaal
Argentina – Lääne-Saksamaa 3 : 2
Peakangelane Diego Maradona ei teinud finaalis küll skoori, kuid andis söödu nii teisele kui kolmandale väravale, lõpetades turniiri seega viie värava ja viie väravasööduga. Kaheksa aasta tagused koosseisust väljajätmise haavad olid unustatud – Maradona viis nüüd ise kodumaa maailmameistriks! Sakslased võisid lohutust otsida tõsiasjast, et mitte keegi peale nende ei olnud jõudnud viide MM-finaali.
Kuna eelmiste turniiride korraldajad olid paika pandud enam kui kümme aastat varem ning vahepealse ajaga oli palju muutunud, siis otsustati nii kauget tulevikku enam mitte lukku panna – 1990. aasta turniiri korraldaja valiti kuus aastat varem. FIFA oli otsustanud, et turniir hakkab toimuma kordamööda Euroopas ja Ameerikas – seekord oli kord Euroopa käes ning valituks osutus Itaalia, kes alistas otsustavas hääletusvoorus NSV Liidu 11 : 5. Itaalia sai seega Mehhiko järel teiseks riigiks, kes korraldanud MMi kahel korral.
Itaallased said korraldusõiguse sobival ajal: nende klubijalgpall oli parasjagu tõeliselt õide puhkenud, mille märgiks olid AC Milani kaks järjestikust Euroopa karikavõitu. Ka teised Itaalia klubid olid eurosarjades edukad: Sampdoria triumfeeris 1990. aastal karikavõitjate karikasarjas, UEFA karikasarja finaal oli aga Itaalia siseasi, kus Juventus alistas Fiorentina. Suur osa maailma jalgpallurite koorekihist mängis toona just Itaalia klubides.
Finaalturniiri süsteem jäi eelmise korraga võrreldes samaks. Valiksarjas sündisid üksikud üllatused Euroopas – edasipääsust jäi ilma eelmise kahe turniiri poolfinalist Prantsusmaa, samuti väga tugev Taani. Skandaalid sündisid aga nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas. Mehhiko sai disklahvi, sest kasutas 1988. aastal U20 võistlustel teadlikult lubatust vanemaid mängijaid. Nii sellelt kui järgmiselt MMilt kõrvaldati aga Tšiili koondis.
Tšiili disklahv tulenes nende väravavahi Roberto Rojase käitumisest: kuulsal Maracanã staadionil peetud valikmängus Brasiiliaga, kus Tšiili vajas võitu, visati Rojase poole kohtumise 67. minutil (Brasiilia 1 : 0 eduseisus) tribüünilt tõrvik. Rojas teeskles, et sai sellega pihta, ning demonstreeris kohtunikule näo peal olevat verist haava, mille peale Tšiili koondis protestiks platsilt minema jalutas. Kõik märgid viitasid sellele, et Brasiilia võib saada tehnilise kaotuse ja Tšiili pääsu MMile, ent järgmisel päeval avaldati pildi- ja videomaterjal, mille pealt oli selgelt näha, et tõrvik oli Rojasest meetri kaugusele prantsatanud ning väravavaht oli ennast kindasse peidetud žiletiteraga hoopis ise vigastanud! Uskumatult ebasportlik tegu jättis Tšiili eemale ka järgmiselt MMilt, Rojasele määrati aga eluaegne võistluskeeld. Pika karistusega löödi ka meeskonna peatreenerit Orlando Aravenat ja tiimi arsti Daniel Rodriguezt – hilisem uurimine tuvastas, et Aravena oli arstile raadio teel öelnud, et Rojas pikali jääks ja et ta kanderaamil minema kantaks.
Debütante oli kolm: Euroopa valiksõela läbis esimest korda Iirimaa, Mehhiko eemaloleku kasutas ära Costa Rica ning Aasiast jõudis esimest korda finaalturniirile Araabia ühendemiraatide meeskond. Pika pausi järel olid tagasi näiteks Egiptus (viimati 1934), USA (1950) ja Kolumbia (1962).
Turniiri ilmestas antijalgpalli järgmine tase. Varasema toorutsemise tõttu kehtestas FIFA kohtunikele uued ja karmimad nõudmised, mis viidi sisse aga vahetult enne turniiri algust – mängijad ei olnud nendega veel kohaneda jõudnud ning nii nähti sel turniiril kokku 16 punast kaarti; täpselt poole rohkem kui neli aastat varem Mehhikos.
Turniir algas traditsiooniliselt valitseva meistri kohtumisega, kuid pealtnäha lihtne kohtumine osutus Argentinale keeruliseks: teravatele vasturünnakutele rõhunud Kamerun sai 67. minutil François Omam-Biyiki pealöögist eduseisu kätte ning kuigi aafriklased lõpetasid kahe eemaldamise tõttu matši üheksakesi, suutsid nad 1 : 0 eduseisust lõpuni kinni hoida. Argentina peatreener Carlos Bilardo olevat mängujärgsel koosolekul olnud pisarate äärel ning omadele öelnud, et kui meeskond niimoodi turniirilt välja langeb, loodab ta, et tagasiteel kukub nende lennuk alla.
Järgmises voorus suutsid argentiinlased siiski NSV Liitu 2 : 0 võita ning viimases voorus Rumeeniaga tehtud 1 : 1 viik viis tiitlikaitsjad alagrupist kolmanda kohaga edasi. Kamerun kaotas küll viimases voorus NSV Liidule lausa 0 : 4, kuid ajaloolise edasipääsu olid nad juba enne seda kindlustanud.
B-grupp
Kamerun 4
Rumeenia 3
Argentina 3
NSV Liit 2
A-grupis nautis edu korraldajamaa Itaalia, kes ei lasknud endale ühtegi väravat lüüa ning sammus kolme võiduga kindlalt edasi.
A-grupp
Itaalia 6
Tšehhoslovakkia 4
Austria 2
USA 0
Kolme võiduga läks 16 parema sekka ka Brasiilia, kelle järel noppis teise koha üllatusmeeskond Costa Rica – debütante juhendas Mehhiko neli aastat varem veerandfinaali tüürinud Bora Milutinović. Taas suurte lootustega finaalturniirile sõitnud Šotimaa oskas jällegi playoff’i ukse taha jääda: neile ei piisanud isegi alagrupi kolmandast kohast ja Rootsi üle saadud 2 : 1 võidust. Poolproffidest costaricalased aga kartsid, et oodatust pikem turniir võib mõnele maksta kodumaal töökoha, sest tööandjale oli lubatud alagrupifaasi järel kodus tagasi olla!
C-grupp
Brasiilia 6
Costa Rica 4
Šotimaa 2
Rootsi 0
D-grupp osutus turniiri kõige väravarohkemaks – suuresti tänu debütant AÜE-le, kes endale kolme kohtumisega 11 väravat lüüa lasi. Suuri skoore nähti ka teistes matšides: üks soosikutest Lääne-Saksamaa nuhtles Jugoslaaviat alustuseks 4 : 1. Itaalia tippklubide ja Müncheni Bayerni mängijatest koosnenud Lääne-Saksamaa meeskond kinnistas selle võiduga ennast veelgi ühe tiitlisoosikuna: kaks aastat varem pidid nad EMi poolfinaalis hilisema võitja Hollandi paremust tunnistama, kuid Lothar Matthäusi, Andreas Brehme, Rudi Völleri ja Jürgen Klinsmanniga relvastatud tiim teadis, et nüüdne võib olla just nende turniir.
D-grupp
Lääne-Saksamaa 5
Jugoslaavia 4
Kolumbia 3
Araabia ühendemiraadid 0
E-grupis liikusid kindlalt edasi Hispaania ja Belgia, kusjuures viimases voorus pääses 16 parema sekka üle noatera ka Uruguay, kes Lõuna-Korea vastu vajaliku võiduvärava alles üleminutitel lõi.
E-grupp
Hispaania 5
Belgia 4
Uruguay 3
Lõuna-Korea 0
F-grupis aga läks vaja suisa loosi, et eristada Iirimaad ja Hollandit: mõlemad meeskonnad viigistasid kõik oma kohtumised ning jäid teist-kolmandat kohta jagama. Loosiga anti teine koht iirlastele, kuid ka Hollandile piisas kolmest punktist edasipääsuks. Häbisse ei jäänud ka alagrupis viimaseks jäänud Egiptus, kes viigistas iirlaste ja hollandlastega ning sai Inglismaalt napi 0 : 1 kaotuse.
F-grupp
Inglismaa 4
Iirimaa 3
Holland 3
Egiptus 2
Playoff-mängud kulgesid kogu turniirile iseloomulikult kinniselt: 16 väljalangemismängust vaid ühes(!) langes välja meeskond, kes lõi kohtumise esimese värava. Neli kohtumist otsustati penaltiseerias, millest rohkemat pole senimaani MMidel nähtud, kuigi 2006., 2014. ja 2018. aastal peeti samuti neli penaltiseeriat.
Kui Kamerun suutis turniiri avamängus Argentinat šokeerida, siis ka kaheksandikfinaalides said just aafriklased esimesena platsile tulla – seekord oli nende vastaseks Kolumbia. Venelasest peatreener Valeri Nepomnjaštši saatis 0 : 0 seisul 54. minutil platsile 38aastase ründaja Roger Milla ning just see käik tõi kamerunlastele ajaloolise võidu. Sealjuures ei kavatsenud 1973. aastal koondisedebüüdi teinud Milla sugugi enam rahvusmeeskonda esindada – 1988. aastal koondisekarjääri lõpetanud Milla mängis jalgpalli väikesel Réunioni saarel, kuid 1990. aastal helistas talle Kameruni president ning palus tal meeskonda aidata. MMil kasutas Nepomnjaštši Millat, kes ei olnud sugugi tippvormis, vahetusmehena.
5
väravat suutis finalist Argentina kogu turniiri jooksul kokku lüüa – see on senimaani väikseim väravate arv, millega on meeskond jõudnud MM-finaali.
2,21
väravat mängu kohta löödi 1990. aasta MMil kokku – see on läbi aegade kõige väiksem näitaja.
517
mänguminutit järjest suutis värava puutumatuna hoida Itaalia koondise väravavaht Walter Zenga – see on senimaani MMide rekord.
Kolumbia vastu tegigi Milla mängu ära: 108. minutil avas ta esmalt pärast hiilgavat triblingut skoori, vaid kolm minutit hiljem röövis ta aga palli Kolumbia värvikalt väravavahilt René Higuitalt, kes oli parasjagu talle omaselt keskringi lähedal seiklemas. Talle antud sööt ei olnud parim, Higuita üritas Milla eest küll palli varjata, kuid ründaja noppis selle endale ning saatis selle tühjaks jäänud võrku. Kolumbia suutis küll seejärel ühe värava tagasi lüüa, kuid Kameruni võitu nad ei vääranud – neist sai esimene Aafrika meeskond, kes võitnud MMil playoff-mängu.
Kahe aasta taguse EMi poolfinaali korduslahingus võttis revanši Lääne-Saksamaa, alistades Hollandi 2 : 1. Selle kohtumise mälestusväärseim intsident leidis aset esimese poolaja keskel, kui Frank Rijkaard ja Rudi Völler korraga punase kaardi said. Rijkaard, kes oli mõni hetk varem Völleri juustesse sülitanud ning sellega vastase närvi ajanud, tegi seda eemaldamise järel taas, saades Saksa meedialt hüüdnimeks Laama.
Ootamatult kahvatult esines Brasiilia koondis, kes mängis endale tavatult kaitsva mängustiiliga ning ei suutnud rünnakul end kehtestada. Tasavägisest kohtumisest naabrite argentiinlastega väljusid võitjatena tiitlikaitsjad, kelle värava lõi Diego Maradona söödust Claudio Caniggia. Teises endiste maailmameistrite duellis sai Uruguay üle 2 : 0 võidu Itaalia.
Kaheksandikfinaalid
Kamerun–Kolumbia 2 : 1 (l.a)
Tšehhoslovakkia – Costa Rica 4 : 1
Brasiilia–Argentina 0 : 1
Lääne-Saksamaa – Holland 2 : 1
Iirimaa–Rumeenia 0 : 0, pen 5 : 4
Itaalia–Uruguay 2 : 0
Hispaania–Jugoslaavia 2 : 1 (l.a)
Inglismaa–Belgia 1 : 0 (l.a)
Veerandfinaalides kuivasid väravad taas päris kokku – kuni viimase kohtumiseni, kus vastamisi olid Kamerun ja Inglismaa. Eelmises voorus Belgia üle 119. minuti väravast edasi pääsenud inglased ei olnud seni soosikule vastavat mängu näidanud ning Kameruni vastu pääseti napilt totaalsest krahhist. David Platti värav viis esimesel poolajal inglased küll juhtima, kuid taas lõi särama teiseks poolajaks vahetusest sekkunud Roger Milla täht: vaid nelja minuti jooksul teenis ta penalti ja andis väravasöödu ning aitas Kameruni 2 : 1 juhtima! Lõpuks suutis Inglismaa siiski napilt edasi pääseda – Gary Linekeri penaltid 83. ja 105. minutil tõid neile lisaajal 3 : 2 võidu.
Nepomnjaštši kahetses hiljem, et ei suutnud mängijaid eduseisus piisavalt rahustada – kaitsele keskendumise asemel kippusid kamerunlased endiselt ründama. Sellegipoolest sõitsid aafriklased koju kangelastena, turniiril neli väravat löönud Milla neist suurimana. 38aastaselt püstitas ta sealjuures iga löödud väravaga uue MM-rekordi, sest nii vanalt polnud ükski mängija varem skoori teinud. Ja neli aastat hiljem oli Milla uuesti tagasi!
Ka teistes veerandfinaalides saatis edu endisi maailmameistreid. Vaid Itaalia ja Iirimaa kohtumises ei löödud ühtegi penaltit – selle võitis Itaalia Salvatore Schillaci väravast 1 : 0. Lääne-Saksamaa oli Tšehhoslovakkiast üle sama skooriga, nende võidukolli autor oli penaltipunktilt Lothar Matthäus. Argentina vajas aga Jugoslaavia alistamiseks penaltiseeriat, kus kahe tõrjega säras nende väravavaht Sergio Goycochea.
Veerandfinaalid
Argentina–Jugoslaavia 0 : 0, pen 3 : 2
Iirimaa–Itaalia 0 : 1
Tšehhoslovakkia – Lääne-Saksamaa 0 : 1
Kamerun–Inglismaa 2 : 3 (l.a)
Mõlemad poolfinaalid kulgesid sarnase stsenaariumi järgi: kinnisevõitu normaalajad lõppesid 1 : 1 viigiga ning finalist selgitati välja penaltiseerias. Esimesena tulid platsile Argentina ja Itaalia ning seda Napolis, staadionil, kus Diego Maradona oli viimased kaks aastat rahvast klubisärgis hullutanud. Maradona kutsus julgelt Napoli inimesi Argentinale kaasa elama, tribüün elas aga siiski kaasa Itaaliale.
Seni kõikides mängudes oma värava puhtana hoidnud itaallased läksid 17. minutil Schillaci väravast juhtima, kuid väravavaht Walter Zenga mängiti lõpuks üle 61. minutil, kui Claudio Caniggia suunas Maradona söödust palli peaga väravasse. Penaltiseerias eksisid itaallaste kaks viimast lööjat Roberto Donadoni ja Aldo Serena ning Argentina pääses taas MM-finaali – nelja turniiri jooksul juba kolmandat korda.
Teises mängus pandi alus Inglismaa koondise kehvale kuulsusele penaltiseeriates. Andreas Brehme ja Gary Linekeri väravad normaalaja teisel poolajal viisid ka selle mängu maksimaalse pikkuseni ning ka inglastel eksis kaks viimast penaltilööjat – Stuart Pearce ja Chris Waddle. Inglaste unistus 1966. aasta tiitli kordamisest oli purunenud, aga head ajad olid Inglismaa jalgpallis alles algamas. Suurepärase turniiri teinud poolkaitsja Paul Gascoigne, kes teenis 99. minutil kollase kaardi, mis oleks ta niikuinii finaalist kõrvale jätnud, oli seepeale suisa pisarates. Hiljem on arvatud, et just Gazza pisarad olid need, mis panid miljonid inimesed jalgpalli tõsisemalt suhtuma – enne seda olid staadionivaringud ja huligaanide kaklused vutimängu mainet tugevalt kahjustanud.
Poolfinaalid
Argentina–Itaalia 1 : 1, pen 4 : 3
Lääne-Saksamaa – Inglismaa 1 : 1, pen 4 : 3
Ka kolmanda koha mängus mängis olulist rolli penaltipunkt – just sellelt lõi Itaalia ründaja Salvatore Schillaci 82. minutil võiduvärava. Tabamus oli Schillacile turniiri kuues, millega ta teenis parima väravaküti tiitli.
Kolmanda koha mäng
Itaalia–Inglismaa 2 : 1
Finaal oli seega nelja aasta taguse lõppvaatuse kordusetendus: taas olid vastamisi Lääne-Saksamaa ja Argentina, taas peatreenerid Franz Beckenbauer ja Carlos Bilardo, taas tähed Lothar Matthäus ja Diego Maradona.
Finaalmäng oli kogu turniirile sobivalt lausa kohutavalt igav. Mõlemad meeskonnad keskendusid kaitsemängule ja ei riskinud. Argentina, kes oli mängukeeldude ja vigastuste tõttu ilma lausa neljast põhimängijast, sealhulgas kõik nende senised playoff-väravad löönud Caniggiast, toetus peamiselt Maradonale, kel aga nappis toetust nii väljaku peal kui selle kõrval. Rooma publikul oli kaks suurt põhjust Maradona välja vilistada: esiteks oli ta Napoli mängija, teiseks oli äsja aidanud konkurentsist lülitada Itaalia koondise.
Maradona tegi, mis suutis, ent mäng libises argentiinlasel siiski pikkamööda käest. 65. minutil eemaldati toore vea eest alles teise poolaja alguses vahetusest sekkunud kaitsja Pedro Monzón, muutes lõunaameeriklaste ülesande veelgi keerulisemaks. Läbimurre saabus alles 85. minutil, kui Rudi Völleri kukutamise eest anti Lääne-Saksamaale pisut küsitav penalti. Andreas Brehme löök ei olnud küll teab mis tugev, kuid veeres täpselt posti kõrvale ning avas skoori.
Finaal
Lääne-Saksamaa – Argentina 1 : 0
Argentiinlased tundsid, et neile tehti ülekohut, ning kaotasid lõpuminutitel närvi. Gustavo Dezotti sai samuti punase kaardi, Maradona protestimise eest kollase. Üheksa mehega enam viigiväravat taga ajada ei suudetud ning nii tuli neil kaotusega leppida – mida mõned mehed ei suutnud. Maradona keeldus näiteks autasustamisel FIFA presidendi João Havelange’i käepigistusest, süüdistades kaotuses musti jõude ja kohtuniku kokkumängu itaallastega(!), kes Maradona kaotust soovisid.
Sakslaste juhendaja, Keisri hüüdnime kandev Franz Beckenbauer tegi aga ära triki, mida enne teda oli suutnud vaid Mario Zagallo – ta tuli maailmameistriks nii mängija kui peatreenerina. Erinevalt Zagallost oli Beckenbauer aga mängijana ka koondise kapten.
Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».