Kaia Kanepi elab nii, nagu endale meeldib

Foto: Raigo Pajula

«Ma olen väga õnnelik inimene,» kinnitab Eesti parim tennisist Kaia Kanepi siiralt. «Aga tenniseväljakul saavutatud edul on õnnetunde tekitamisel väike osa. Hoopis tähtsam on see, et elan just nii, nagu mulle meeldib, et saan oma vanematega hästi läbi, mul on toredad õed ja sõbrannad ning oma kodu.»

Maailma 24. reket liigub tõusulainel – koht edetabelis paraneb peaaegu iga nädal ja tenniseplatsil suudab ta alistada ka selle spordiala nimekamaid esindajaid.

Samal ajal on 23-aastasel Kanepil käes muutuste aeg. Elu keerdkäigud on teda karastanud ja täiskasvanumaks muutnud. Ta pole enam Eesti tennise imelaps, vaid tõeline naine.

Seni peamiselt dressides ja tossudes ringi liikunud sporditüdruk ostab laias maailmas poetuurile sattudes üha sagedamini naiselikke vidinaid ja ilusaid riideid. «Koos vanusega on minu mõtlemisse vist midagi juurde tulnud, ma ei taha enam ainult spordiriietes käia,» nendib Kanepi naeratades. 

Tunnetad sa, et oled viimasel ajal inimesena muutunud? Kõrvaltvaatajale jääb silma sinu varasemast suurem emotsionaalsus.

Ma olengi emotsionaalne inimene, aga varem hoidsin seda enda sees, ei näidanud välja. Mulle on näiteks lapsest peale õpetatud, et platsil pole ilus reketit loopida. Praeguse treeneriga on asjad teisiti, ta ütleb, et lase aga kõik välja, mis tuleb, peamine, et ei jääks ebaõnnestumisi põdema.

Kas emotsioonide endasse hoidmine on sind pärssinud või aitas näiteks see, kui läksid pärast mänge hotellituppa ja karjusid end seina peale tühjaks?

Olen korduvalt sisemiselt üle keenud. Kogunud palju endasse ja pole suutnud seda välja lasta. Usun, et see on mind seganud. Vahel hakkasin sellises olukorras teistega õiendama ja lõpuks elasin end nende peal välja.

Tennisisti elu tähendab lõputut reisimist, kodus olemiseks pole aega, üks hotell vahetub teisega. Kui raske on üksinda võõras linnas nelja seina vahel õhtuid veeta?

Kui jõuan kell üheksa õhtul hotellituppa ja jään kümme või pool üksteist magama, siis polegi aega üksinduse peale mõelda. Järgmiseks päevaks tuleb asjad kokku panna ja muud vajalikud toimetused ära teha.

Aga emotsionaalne üksindus? Tavainimene tuleb koju ja teda ootab pere, aga sul on lihtsalt tühi hotellituba.

Mida ei ole kogenud, sellest ei oska puudust tunda. Ma ei tea, mis tunne see on, kui kodus ootavad mees ja lapsed, aga mina pean olema kuskil välismaal hotellis. Tallinnas olen ju ka üksinda ja sellise eluga harjunud.

Oled varasemates intervjuudes rääkinud oma seotusest nelipühilaste kirikuga ning öelnud, et usk on sulle väga tähtis. Kas tänaseks on see periood möödas?

Olen otsustanud, et sel teemal ei räägi ma enam midagi. Varasematel kordadel kogesin palju negatiivset tagasisidet, ma küll ei võta seda südamesse, aga usust rääkimine ei muuda ka midagi. See teema puhutakse alati suureks, ajalehtedes ilmuvad igasugused pealkirjad… Mul pole sellist asja vaja.

Hinges on su usk endiselt alles?

Ikka.

Väidetavalt aitas usk sul mõne aasta eest vigastatud põlve terveks ravida. On selline asi üldse võimalik?

Kui ma olen nii öelnud, siis ma ei valetanud.

Meie jutuajamise alguses rääkisid naiselikumaks muutumisest. Kas sellega kaasneb ka naiselike instinktide võimendumine?

Vahel vaatan väikesi lapsi ja mõtlen, et tahaks endale ka. Aga need on üsna harvad korrad – see elu, mida praegu elan, meeldib mulle nii väga. Kui kõik läheb hästi, on mul peas ainult tennis, keerulisematel aegadel hakkan muu peale mõtlema.

Sinu elustiili juures pole sobiva kaasa leidmine kerge, kas sooviksid endale praegu üldse püsivat suhet?

Tennisemaailmas on küllalt abielus või vähemalt oma poissi omavaid naisi, isegi endine maailma esinumber Justine Henin oli abielus. Arvan, et see pole probleem. Loomulikult oleks hea, kui elukaaslane käiks minuga kaasas, samas võib ta olla ka ise tennisist, siis näeksin teda turniiridel nagunii.

Oled sa mõelnud, millal võiks sinu ellu tulla abielu ja lapsed?

Arvan, et lapsi enne karjääri lõppu ei sünni, aga mees võiks küll varem olla. Ega ma teda ise otsima ei lähe, tuleb siis, kui tuleb.
Oma poiss tooks aga kaasa ka muresid. Olen näinud kõrvalt palju paare ja tean, et neil pole alati ainult rõõmuhetked.

Praegu on su süda vaba?

Jah.

Vastus kõlas veidike kahtlevalt.

Mul ei ole poiss-sõpra, aga ma ei ütle, et mulle keegi ei meeldi. Mulle on lapsepõlvest saadik alati keegi meeldinud, aga ma pole seda välja öelnud.

Mitte kellelegi?

Muidugi olen, aga mitte väga tihti. Kunagi olin armunud Michael Jacksonisse, ja siis Dennis Rodmanisse. Saatsin neile mõlemale kirja, aga minu mäletamist mööda nad ei vastanud. Olin siis 12-aastane.

Niisama häid kaaslasi on sul siiski Eestisse jäänud, näiteks mõni lapsepõlvesõbranna?

Lapsepõlvest on tõesti üks inimene. Ta oli 1. klassist alates mu pinginaaber ja on siiani lähedaseks jäänud. Mõned tõelised sõbrad on veel, inimesed, kellele saan kurta oma muresid ja kelle probleeme mina omakorda kuulan.

Tennisistid veedavad palju aega koos oma treeneriga. Kas ka tema võib olla sõber või peab juhendajaga distantsi hoidma?

Mõlemad variandid on võimalikud. Paljud tipptreenerid on öelnud, et mängija ja treeneri suhe on nagu teine abielu, kus mõlemad peavad teineteist mõistma ja hästi tundma. Eriti kehtib see naiste puhul, sest oleme meestest keerulisemad, nii emotsioonide kui ka treeningute poolest. Naisi tuleb mõista.

Oled töötanud mitme treeneriga, kellega neist tekkis parim hingeline klapp?

Arvan, et praegusega (Luca Appino - toim). Ta on 45-aastane, olnud 15 aastat abielus, ja tundub, et ta mõistab mind rohkem kui eelmised treenerid.

Näitad sa vahel trennis naiselikke kapriise ka välja?

Tenniseväljakul ma ei kobise. Vabal ajal aga küll – treenerid ei tee ju füüsilist tööd, neil on väga raske mõista, kui ma tahan näiteks kell üheksa oma tuppa puhkama minna. Nemad võivad vabalt veel paar tundi väljas olla, sest ei pea järgmisel hommikul vara tõusma ja jooksma minema. Sellistes olukordades olen küll öelnud, et mulle aitab ja nüüd tahan ära puhkama minna.

On ka selliseid juhendajaid, kes käituvad türannina, seavad piiranguid ja tambivad sportlasele oma seisukohti pähe. Kas sinu puhul oleks selline variant mõeldav?

Mingil määral olen sellist asja ise kogenud, samuti tean, et tipptennisistide hulgas on selliseid juhtumeid. Kuuldavasti võis üks mängija oma perega suhelda päevas ainult ühe tunni jooksul, ülejäänud aja pidi telefon olema välja lülitatud. Aga ta jõudis tippu. Kõik oleneb sellest, mis kellelegi sobib.

Milliseid piiranguid sulle seati?

Minulgi olid suhtlemispiirangud – kellega rääkida ja kellega üldse mitte rääkida. Näiteks mängupäeval ei tohtinud ma põhimõtteliselt kellegagi suhelda. Praegune treener küsis, kuidas saab kellegagi suhtlemine mõjutada seda, kas suudan end mängu ajaks keskenduma sundida.

Kas eelmise treeneri Pablo Giacopelli seatud piirangud räsisid su vaimu?

Terve päev kulus keskendumisele. See hakkas nii varakult peale, et kui mänguks läks, olin juba sedavõrd keskendunud, et tunne kadus ära.

Pärast koostöö alustamist nimetasid Giacopellit taeva kingituseks...

Alguses kõlas kõik, mis ta rääkis, suurepäraselt. Kuid tasapisi hakkas tema jutt iseendale vastu töötama. Ta rääkis väga palju, kuid pole võimalik, et inimene, kes nii palju räägib, suudab kõik lubatu ka ära teha. Ilmselt üritas ta saada minu üle võimu, aga ma ei lasknud sellel nii kergelt sündida.

Oled sitke eesti naine, kes ei lase endale pähe istuda?

Kusjuures arvan, et lasin väga palju, olin äärmiselt leebe ja lõtv. Aga lõpupoole hakkas üle viskama. Probleeme ei näinud ainult mina, vaid ka kõik minu ümber olevad inimesed.

Kui palju on sind üldse võimalik mõjutada?

Tänaseks olen juba nii palju kogenud, et arvan, et olen väga vähe mõjutatav. Paraku on mu elu seotud tennisega ja enamikus asjades on just treeneri arvamus kõige olulisem.

Kõrvalt vaadates tundub, et isa Jaak Kanepi mängib sinu elus väga suurt rolli. Tegemist pole ju tavalise isaga, vaid inimesega, kes on tegelenud kogu su karjääri edendamisega.

Isa, õigemini kogu perekonna arvamus läheb mulle tõesti korda, neid ma kuulan. Samas on isa ja treener öelnud, et nemad võivad mulle nõu anda, aga otsused pean ikka ise vastu võtma.

Kui sulle miski ei meeldi, kas ütled selle kohe välja või lased need teemad ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning teed ikka nii, nagu ise tahad?

Tavaliselt ma seda kohe välja ei ütle, aga kui häiriv asi hakkab korduma ja mul üle viskab, siis küll.

Tennisistina oled teinud koostööd viie treeneriga. Kas tihedad vahetused viitavad sellele, et ihkad oma ellu vaheldust ja muutusi?

Päris nii see tegelikult pole. Esimese treeneriga töötasin kümme, järgmisega neli aastat. Pigem tingis vahetusi see, et hea tennisetreeneri – just sellise, kes sobiks ka isikuna – leidmine on väga keeruline.

Treenerivahetus on ilmselt vaimselt raske, pead kellelegi ära ütlema ja siis uue asjaga harjuma. Tekitab see stressi?

Kui koostöö pakub negatiivse kogemuse, tekitab äraütlemine kõige suurema vabanemistunde, kuid südame paneb see ka päris kõvasti tuksuma. Olen seda kaks korda teinud ja need hetked olid päris rasked. Samas aitasid need mul saada täiskasvanumaks, õpetasid ise otsuseid langetama ja nende eest vastutama.

Millised suhted on sul esimese treeneri Tiit Kivistiku ja su maailma esisaja hulka aidanud Andrei Luzginiga, jälgivad nad sinu tegemisi?

Luzgin on küll pärast häid võistlusi õnne soovinud, nii et järelikult jälgib. Kivistiku kohta ei oska öelda, arvan, et temagi jälgib, ent ühendust pole ta minuga võtnud. Meie lahkuminek polnud kõige positiivsem, aga kõik see oli juba ammu.

Luzgin aitas sind maailma tipptennise jalamile, miks see pealtnäha hästi toimiv koostöö 2007. aasta sügisel katkes?

Seda peaks Luzgini käest küsima, sest tema otsustas koostöö lõpetada. Tol ajal ei läinud mul kõige paremini, mäng seisis enam-vähem paigal. Kogu tiim tahtis näha muutusi ja Luzgin arvas, et mul oleks parem kellegi teisega edasi minna.

Emotsionaalselt oli see vist sinu kõige raskem lahkuminek, kuna algatus ei tulnud su enda poolt?

Võib-olla küll. Saime Andreiga väga hästi läbi, võisin talle kõigest rääkida. Olime neli aastat koos, usaldasin teda ja ta sai minust väga hästi aru. 

Tenniseringkondades levisid kuuldused sinu ja Luzgini väidetavast suhtest, võis see saada teie koostöö lõppemise üheks põhjuseks?

Ma ei usu.

Olid sa neid jutte kuulnud?

Olen kuulnud, aga otseselt pole keegi tulnud minu juurde midagi ütlema. Kui Pabloga koostöö lõpetasin, räägiti ju samamoodi, et meil oli suhe ja sellepärast lõppes koostöö ära.

Kui tõsiselt sa enda kohta käivasse kõmusse suhtud?

Kui ajakirjas Kroonikas ilmus artikkel minust ja Pablost ja kõrval oli pilt hoopis minust koos mänedžer Enn Pandiga, siis see oli hea nali. Aga tegelikult mind absoluutselt ei huvita, mida teised räägivad või arvavad. Olen saanud hea kooli.

Aga küsime siis otse: oli sul mõne treeneriga suhe?

Jah, hea sõprussuhe, aga ei midagi enamat.

Sa oled Eesti mõistes staar ja sind jälgitakse tähelepanelikult. Kas tunned, et oled naise ja sportlasena heas vormis?

Usun, et tavalise inimesena ei oleks mul mingeid probleeme, aga tennisistina… Ilmselt saavad kõik aru, et ma ei ole kõige paremas kehalises vormis mängija. Aga ma ei anna alla, tahaksin olla parem.

Kas kehakaal on sinu jaoks tõsine probleem, mis vaevab ja millest sa tahaksid üle saada?

Kui ma midagi ei teeks, poleks mingi probleem alla võtta. Aga kui pean võistlema, tegema trenni ja samas sööma ka korralikult, et jaksasin treenida, pole kaalu langetamine lihtne. Oleksin ma tavaline inimene, käiksin kolm korda päevas kiirkõndi tegemas ja pärast kella kuut ei sööks, oleks teine asi.

Sa siis pole leidnud tasakaalu, kuidas saavutada head vormi niimoodi, et mänguline pool ei kannataks?

Iga inimene on erinev ja mis mulle sobib, seda ei oska keegi täpselt öelda. Käisin just Prantsusmaal toitumisspetsialisti juures, ta andis omad soovitused. Pean proovima, kuidas need mõjuvad ja kas saan selle põhjal alla võetud. Olen elu jooksul käinud tuhande erineva spetsialisti juures, kes on kõik mulle eri juttu rääkinud, seda informatsiooni on peas nii palju, et vahel on tõesti üle visanud.

CV Kaia Kanepi

Sündinud 10. juunil 1985 Tallinnas
•    Õppinud Haapsalu algkoolis, Audentese kaugõppegümnaasiumis, Rocca al Mare koolis, praegu on Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi 12. klassi nimekirjas.
•    Ema Anne (53) on kodune, isa Jaak (54) töötab kinnisvara alal. Õde Karin (31) töötab turundusfirmas, teine õde Kadri (30) USAs Chicagos
IT-firmas arvutispetsialistina.
Parimad saavutused:
•    asub praegu maailma edetabelis karjääri kõrgeimal, 24. kohal
•    jõudis 2008 Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali, teistel suure slämmi turniiridel on kahel korral jõudnud kolmandasse ringi – 2009. aastal Austraalia lahtistel ning 2006. aastal USA lahtistel
•    jõudis 2008. aastal Pekingi olümpiamängudel kolmandasse ringi
•    kolmekordne Eesti meister
•    võitis 2001. aastal Prantsusmaa lahtise noorteturniiri

Arvamused

Merili Mets
lapsepõlvesõbranna

Oleme Kaiaga olnud sõbrannad juba 1. klassist. Ma ei oskagi teda tennisistina võtta, mulle on ta eelkõige sõber.
Kaia on alati hästi sõbralik, elurõõmus ja abivalmis. Ta on hea sõbranna ja just selline inimene, keda tahad hoida enda läheduses, eriti tema positiivsete iseloomuomaduste tõttu. Hindan väga, et ta on nii siiras ja hea.

Jaak Kanepi
isa

Tal on piisavalt iseloomuomadusi, et olla hea sportlane. Kaia on vajalikul määral kangekaelne ja vajalikul määral auahne, vajalikul määral kohusetundlik ja sihikindel, vajalikul määral nahaalne. Selline paras kompott, mis võimaldab edukalt sporti teha.
Ta on ka vajalikul määral rahulik, ei lähe närvi, aga teatud piirini. Ei saa ju olla rahulik tippsportlane. Kõiki neid asju peab olema parasjagu.