«Täielik häbi!» kuulutas Vene veebiajalehe gazeta.ru pealkiri laupäeva öötundidel, kui Venemaa oli just kaotanud jalgpalli EMil viimase alagrupimängu 0:1 Kreekale ja minetanud šansid veerandfinaali pääseda. «Koju, nägemist,» sekundeeris riigi suurim spordileht Sport Ekspress sapiselt.
Paljud eksperdid kergitasid avavoorus tšehhidest nauditavas stiilis 4:1 jagu saanud Venemaa tolle võidu järel koguni üheks turniiri võimalikuks võitjasoosikuks. Kuid hollandlase Dick Advocaati hoolealused tõestasid taas, et on võimelised mängima väga ilusat jalgpalli, paar päeva hiljem aga täielikult põruma.
«Võib-olla oli küsimus psühholoogiline ja meestele mõjusid väga suured sõnad pärast kahte mängu,» pakkus Venemaa jalgpalli hästi tundev Eesti koondise väravavaht Sergei Pareiko, viidates ka viimasele kontrollmängule enne EMi, kus Venemaa sai 3:0 jagu Itaaliast. «Pärast avamängu Tšehhiga räägiti, et nii kõva Venemaad pole veel nähtud. Uskusin samuti, et Venemaa läheb rahulikult grupist edasi. Ehk mõtlesid mängijadki, et saavad tänu oma klassile kergelt võidu kätte, aga vaid sellest ei piisa. Praegune jalgpall on lihtsalt nii võimas, tehniline ja kiire,» lausus Pareiko.
«Venemaa polnud lahinguks valmis,» nentis ka gazeta.ru mõrult, kui esimesed emotsioonid olid lahtuda jõudnud. Pareiko sõnul võis venelastel tiksuda peas jalgpallis alati ohtlik mõte, et edasipääsuks piisab vaid viigist. «Holland mõtles samuti, et saab Taani vastu kergelt hakkama,» märkis ta. «Finaalturniiril ei saa aga pingutamiseks kohta valida, alati tuleb keskenduda sajaprotsendiliselt ja iga mängu võtta kui viimast.»
Venemaa koondis koosnes EMil suuresti 30. eluaastale lähenevatest või selle piiri juba ületanud mängijatest. On üpris selge, et Konstantin Zõrjanovi ja Igor Semšovi suguste meeste jaoks oli see elu viimane suurvõistlus. Pareiko arvates tulevad muudatused veelgi suuremad, sest Venemaa asub sihtima head esitust 2018. aastal kodus peetaval MMil. «Näen kindlasti viit-kuut meest, kes lahkuvad EMi järel koondisest. Vanematele kui 27–28-aastastele meestele öeldakse head aega ja asemele tulevad noored.»
Kuna Advocaat teatas juba varakult, et lõpetab oma nelja-aastase lepingu pärast EMi ja asub tööle PSV Eindhovenis, on Vene koondise jaoks põletavaim küsimus, kellest saab tema järglane.
Üheks soosikuks peetakse Vladikavkazi Alania praegust presidenti Valeri Gazzajevit, kes tüüris Venemaa koondist põgusalt juba kümme aastat tagasi. Pareiko sõnul tooks Gazzajev koondisesse kõva distsipliini. «Tema puhul on selge, et mingeid kunstnikke platsil olema ei saa, raamid on väga kindlalt paigas.»
Ootamatult lühikeseks jäänud EM ei möödunud Venemaa jaoks siiski päris rõõmutult –suurturniiril näitas end esmakordselt tegijana Alan Dzagojev. Moskva CSKAs mängivas 22-aastases ründavas poolkaitsjas nähakse Venemaa jalgpalli tulevikku. Tšehhile kaks ja Poolale ühe värava löönud Dzagojev jäi Pareikole silma juba mõne aasta eest, kui Eesti koondise puurivaht veel ise Venemaa liigas mängis.
Pareiko hinnangul jagub Venemaal teisigi 22–23-aastaseid mängijaid, kellega kuue aasta pärast MMile vastu minna, eesotsas väravavahi Igor Akinfejeviga. «Tema oleks siis just parimas vanuses,» hindas Pareiko. «Tegelikult koputasid juba enne MMi mitmed noored ja andekad mehed koondise uksele, kuid Advocaat valis seekord veel need, kes osalesid valiktsüklis.»
Ukraina naudib kodutänavale toodud pidu
Vähemalt 1. juulini valitseb Ukraina pealinnas Kiievis jalgpalliga seoses rõõm. Seda näitas ka Inglismaa ja Rootsi mängu eel kesklinnas valitsenud meeleolu, kus punavalged ja sinikollased omavahel rahumeelselt segunesid.
Piduehtes peatänav Hreštšatik võõrustas kümneid tuhandeid inimesi ning võrreldes nähtud telekaadritega Poolast, kus peoperemehed ja venelased rusikatega maid jagasid, oli õhkkond rõõmus ja rahulik. Mõistagi üritasid mõned nokastanud inglased ka rootslastega pisut tüli norida, ent nad rahustati suuremalt jaolt juba omade poolt maha. Rootslaste vägi näis silmale küll mõõtmatult suurem, kuid sellesse andsid tubli panuse ka sama karva särkides ukrainlased.
EMi avapäevadel kõlanud kuuldused, kuidas staadionitel olevat tekkinud probleeme publiku sujuva liikumisega, vähemasti Kiievis paika ei pidanud – kõik kulges nii enne kui ka pärast mängu nagu kellavärk. Meeldival kombel võeti siin ja seal üles omavahelisi laululahinguid ning ka staadionil sees suhtuti üksteisesse sõbralikult.
Tõsi, Hreštšatikule jagus ka hulgaliselt piketeerijaid plakatitega ja särkidega «Julia vabaks», kuid nemad näisid ajavat oma asja – ei tundnud nende ega Julia Tõmošenko saatuse vastu suuremat huvi fännid ega ka miilits. Mured jäävad Ukrainas EMi-järgsesse aega, kui tuleb hakata mõtlema tekkinud võlgadele.