Viimase kolme nädala jooksul on välisklubidesse siirdunud kolm Eesti korvpallurit, kuid poole hooaja pealt uue meeskonnaga harjumine on kulgenud üle kivide ja kändude.
Eesti korvpallurid - kodus kerge, välismaal raske
14. jaanuar 2011, 08:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janar Talts pole Venemaal Samaaras nappide minutitega kätt valgeks saanud, Siim-Sander Venel kulus Saksamaal Ludwigsburgis esimeste punktide viskamiseks kolm mängu, Kristo Saage on Leedus Kaunases saanud küll soliidselt mänguaega, ent temagi skoor on seni tagasihoidlik – viimati viskas ta mööda kõik seitse kolmest. Ainsana tunneb end nagu kala vees Kristjan Kangur, kuid tema viibib Itaalias Vareses juba hooaja algusest.
«Poole hooaja pealt on välismaale minek väga raske, eriti siis, kui siirdutakse aste kõrgemasse klubisse,» sõnas aastaid Saksamaa, Hollandi ja Belgia meeskondades mänginud, praegu Tartu Rocki abitreenerina tegutsev Gert Kullamäe. «Sellises seisus on väga tähtis, kuidas alguses minema saad ja enesekindluse leiad.»
Paraku pole mainitud kolm eestlast suutnud kohe tegijaks kerkida. Näiteks Venemaa meistriliigas Samaara Krasnõje Krõljas palliv Talts on seni kahes kohtumises vahetusest sekkudes harrastanud peamiselt joonejooksu, tagamehed pole talle viskamiseks palli eriti usaldanud.
Pärast Moskva CSKA-lt saadud kaotust ei osanud peatreener Stanislav Jerjomin Taltsi kohta veel suurt midagi öelda. «CSKA vastu tegutses ta kartlikult, kuid tema mängus on asju, mida me vajame,» kõlas napp kommentaar pressikonverentsil.
Saksamaal Ludwigsburgis mängiva Vene sõnul põrkus ta uues meeskonnas harjumatu mängustiiliga ja kohanemine võtab aega. «Siin harrastatakse väga lahtist korvpalli, liikumisi on vähe, rohkem käib edasi-tagasi tormamine,» kirjeldas ta ja lisas, et sellises mängus puudub mõtestatus. «Võib öelda, et platsil esineb palju rumalust.»
Vene on Saksamaal pidanud kolm kohtumist, neist kahes esimeses jäi ta nullile. Enne kolmandat mängu ergutas meeskonna abitreener teda rohkem vastutust enda peale võtma ja kaaslastele vähem söötma. Kaheksa pealeviset teinud ja neli punkti toonud eestlane saigi selles kohtumises rohkem mänguaega.
Postimehega vestelnud korvpalliekspertide sõnul valitsebki tugevamates liigades turniiritabeli teises pooles olevates meeskondades tihti olukord, kus ameeriklastest leegionärid hoolitsevad peamiselt enda statistika eest ja meeskondlik mäng jääb tagaplaanile.
Vaatamata harjumatule stiilile ja esialgu mitte just kõige säravamatele esitustele ei kahetse Vene Saksamaale siirdumist. Ta on veendunud, et suudab sealse stiiliga kohaneda ja kavatseb vähemalt hooaja lõpuni praegust koduklubi teenida. «Kui siit muud ei saa, siis vähemalt hea kogemuse ikka,» märkis ta.
Uue aasta esimestel päevadel ootamatult Kaunasesse siirdunud Saage sõnul on temagi jaoks kõik uus ja harjumatu. Seni mööda läinud viskeid põhjendas ta rasketest treeningutest pehmeks muutunud jalgadega.
«Hommikune trenn kestab kaks ja pool tundi, õhtune kaks tundi. Mõistan, et pean siin pidevalt pingutama, puhkamiseks pole võimalust,» kirjeldas ta. «Mängustiil on siin Tarvaga võrreldes erinev – kaitses kasutame nelja süsteemi, rünnakul seitset liikumist, kõik need tuleb kiiresti selgeks saada. Kui leegionär ei täida treeneri ootusi, saadetakse ta lihtsalt koju.»
Saage loodab siiski tõelise profikorvpalluri eluga harjuda ja hooaja lõpuni Kaunases püsida.