Eesti meistriliiga punktirekordi omanik: elasime omal ajal paremini kui tavainimesed

Tõnis Randala.

FOTO: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA / muis.ee

Eesti korvpalliajaloos on märkimisväärne koht mitmetel väga headel skooritegijatel erinevatest ajastutest. Üheks selliseks meheks on 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses vastaste korvid palle täis ladunud Tõnis Randala, kelle nimel on senini Eesti meistriliiga punktirekord 56, mis on püsinud nüüdseks juba üle 41 aasta.

Kohilas Gunnar Simsoni juures korvpalliga alustanud 69-aastane Randala käis läbi Eesti noortekoondised ja jõudis välja Tallinna Kalevisse ja Eesti koondisesse. Korvpalliketsid lendasid tal kahjuks nurka juba 32-aastaselt ning mees töötas hiljem pikalt taksojuhina. 

Eesti korvpalli 100 aasta juubeli puhul oli 191 cm pikkune endine punktikütt lahkesti nõus oma karjääri meenutama ning arutlema laiemalt Eesti korvpalli mineviku, oleviku ja tuleviku teemadel. Selgeks saime ka põhjuse, miks karjäär nii vara lõppes ning kui hea viskaja ta ikka tegelikult oli.

Millal alustasid korvpallitreeningutega ja kas teisi alasid ka tegid?

Alustasin Kohilas umbes 9-10-aastaselt. Tol ajal oli maakohtades nii, et kui mingi treening lähedusse tuli, tormasid kõik lapsed kohe sinna. Suusatamine, kergejõustik, jalgpall, lauatennis ja mis seal kõik veel tehti. Kui mõni treener või õpetaja alustas millegagi, siis muidugi ka mina olin aktiivne ja tormasin kohale.

Mitu meistritiitlit Sul noorteklassides võita õnnestus?

Käisin kümme klassi Kohilas koolis ja 11. klassi tulin Tallinna 20. keskkooli. Meie rajoonis oli treeneriks Heino Krevald ja tema käe all tulime A-klassi meistriks. Aga noortes mul rohkem mingeid võite vist polnudki. Võib-olla mingi karikas või hõbemedal õnnestus kuskilt veel saada, aga enam ei mäleta.

Mis Sinu korvpallikarjäärist pärast keskkooli lõpetamist sai?

1969. aastal lõpetasin kooli ära ja siis läksin TPI-sse (Tallinna Polütehniline Instituut - S.S.) kadunud Jaroslav Dudkini käe alla. Seal mängisin päris pikalt, aga TPI-ga kulda ma ei saanudki, kolm-neli pronksi-hõbedat küll (TPI meeskonnaga võitis Randala aastatel 1970-77 kolm hõbemedalit ja kaks pronksi - S.S.). Kui TPI ära lõpetasin, olin nagu vabakäiguvang ja Aadu Kana, suur organisaator nagu ta oli, kutsus mind Metallisti mängima. Metallistiga tulime Eesti meistriks aastal 1981.

Kas profikorvpallurid olid tol ajal võrreldes tavaliste tööinimestega rikkad?

Kas just rikkad, seda on palju öelda, aga paremini elasime vist küll kui tavainimesed. Ma hakkasin lõpuks ise ka 180 rubla saama ja pannes sinna talongide müümisest saadud väike lisaraha juurde... ja muidugi veel ka välissõidud. Üle keskmise oli see meie elu, ma arvan. Pluss veel tasuta korterid ja tasuta autoostuluba. Sa tead üldse, mis autoostuluba on (Naerab.)?

Välisreisidel siis pakkisite kotid kraami täis ja vedasite üle piiri?

Ikka. See oli väga tavaline. Kui nüüd mõelda, kas keegi mängijatest seda ei teinud, siis ega ma ei oskaks kedagi välja tuua. Soome poole minnes võeti kaasa pooleliitrised viinad ja kalamari. Sai ostetud ja müüdud, sest see oli võimalus lisaraha teenida.

1980. aastal Balti karikaturniiril korvpallis esikoha võitnud Eesti NSV meeskond. Esireas: (vasakult) vanemtreener Heino Lill, Hannes Koik, Andres Sõber, Tõnis Randala, Jaan Orav, Mihkel Tiks ja treener Jaak Lipso, tagumises reas (vasakult) Heino Enden, Viktor Viktorov, Rašid Abeljanov, Mihhail Žulanov ja Jüri Metsalu.

FOTO: Mati Hiis/Rahvusarhiiv

Jõudsid oma parematel aastatel ka Tallinna Kalevisse, mis oli sisuliselt Eesti koondis?

Ma tegelikult Eesti koondises sain varem proovida (esimest korda juba 1970. aastal - S.S.). Aga Tallinna Kalevis pääsesin esmalt duublisse (1970-75 - S.S.) ja seejärel 1975. aastal põhimeeskonda.

Kuidas nii, kas siis Kalevis ei mänginudki kõik Eesti koondislased?

Kalev oli Eesti koondis küll, aga vähemtähtsates mängudes prooviti nooremaid ka. Kunagi oli Balti karikas, kus mängisid Soome, Eesti, Läti ja Rootsi. Seda peeti mitmeid aastaid järjest. Igal aastal toimus turniir erinevas linnas. Kui mängiti näiteks Soomes või Rootsis, siis kõik vanemad mängumehed käisid kohal. (Aleksei) Tammiste, (Priit) Tomson ja teised põhimehed olid kõik täiesti terved. Kui turniir peeti Baltikumis, siis hakkas mõnel mehel natuke põlv valutama või selg tegi liiga ja võimaluse said nooremad.

Kes n-ö Kuldse Kalevi meestest Sinu jaoks kõige meeldejäävam mängumees oli?

Kuradi raske on vastata (Muigab.). Ma pakuksin (Aleksei) Tammistet ja (Priit) Tomsonit. Tammiste oli oma žestide ja sõimamisega väljapaistev, samas mängis hästi ka. Mäletan, et ta võis kogu mängu mööda visata, aga just selle viimase pani sisse. Tomson oli vastupidi selline rahulik mees. Kui sa mingi korraliku käki kokku keerasid, siis ta ikka salvas päris teravalt, aga nii polnud, et ta kogu aeg sõimaks ja karjuks.

Kas Tammiste sõimamist oli noorema mängumehena raske taluda ka?

Tead, alguses oli, aga pärast mõtlesin, et las sõimab (Muigab.). Tema käest said kõik - oma mehed, kohtunikud, treenerid. Kes ainsana sõimata ei saanud, oli Kullam. Kullamit ta austas. Aga mõne teise treeneriga oli nii, et Tammiste võis asja lausa ise organiseerida, hakkas seal ise juba vahetusigi tegema.

Sa lõpetasid korvpallurikarjääri tänapäevases mõistes üsna vara - 32-aastaselt. Miks?

Sellel oli kaks põhjust - põlved ja selg (Naerab.). Selg nii hull polnud, aga põlved küll. Tol ajal oli treeningkoormus see, mis liiga tegi. Mäletan, et korra Moskva spartakiaadi ajal olin ma täiesti pikali ja ei saanud isegi liigutada. Põlved ei suutnud suurt koormust taluda.

Oled tuntud oma hea viskekäe poolest, kas see on treenitud või n-ö kaasasündinud?

Ikka kaasasündinud, muidu viskaksid kõik hullud treenijad ju sisse (Muigab.). Aga ei viska. Kui palju minagi seda visketrenni olen teinud? Kui veel Kohilas elasin, siis maja hoovi peale panin korvirõnga üles ja loopisin peale küll, aga palju see ikka aitas.

Sinu karjääri ajal kolmepunktijoont veel polnud. Usutavasti oleks vastasel juhul Sinu punktirekordid veel võimsamad?

Natukene kindlasti, kuigi ma polnud eriti nii kauge loopija. Üritasin küll, aga põhiline leib oli mul ikkagi keskpositsioon. Aga kui kolmesejoon oleks maas olnud, siis ehk oleks mõnel viskel sammukese tagasi astunud (Muigab.).

Rääkides resultatiivsusest, siis Sinu käes on endiselt Eesti meistrivõistluste ühe mängu punktirekord (Randala tõi 10. märtsil 1979 toimunud kohtumises 56 punkti - S.S.). Kas mäletad, kuidas see sündis?

Mäletan, et see oli EPA-ga mäng ja tolle aja üks tugevamaid kaitsemängijaid Jaan Orav kattis mind. Aga mis seal siis keerulist on? Lähed üle ja viskad sisse ja ongi kõik. Hüppad kõrgemale kui kaitsemängija ja ongi punktid olemas. Väga lihtne (Muigab.).

Kui see nii lihtne on, siis miks Sinu sooritust pole 41 aasta jooksul ületada suudetud (18. aprillil 1992. aastal viskas Peeter Grünthal samuti 56 punkti ja kordas tippmarki - S.S.)?

Ju neile ei antud viskekätt (Muigab.).

Kui Su rekord oli 56 punkti, siis 40-punktilisi mänge pidi ikka päris tihedalt tulema. Kas tuli?

Liidu meistrivõistlustel ma mäletan oli ka 45-punktiseid esitusi küll. Kui palju? Raske öelda. Mul on veel meelde jäänud, et mängisime Kiievi ASK-iga ja vist võitsime ühe silmaga (Kalev võitis 6. veebruaril 1979 Kiievit 106:105 - S.S.). Aleksandr Salnikov viskas 48 ja mina viskasin 45 punkti. Kui nii palju punkte kokku tuleb, siis peab ikka hea olema. Muidugi, kui sa teed suure hunniku viskeid, tuleb ka 50 punkti kokku, aga minu protsendid olid head, ikka sinna 50%-70% kanti.

Pärast korvpallurikarjääri lõppu töötasid pikalt taksojuhina. Miks selline valik?

Sõitsin päris pikalt taksot jah. 2000. aastal lõpetasin ära, kui seljaoperatsioonil käisin. Ameti valikul oli peamine põhjus kindlasti see, et kossu mängides on sul hommikul trenn ja õhtul trenn, aga vahepeal vaba. Ma ei kujutanud ette, et teen viis päeva nädalas üheksast kuueni tööd. Taksot sõites olid graafikud kaks päeva tööd ja kaks vaba. See mulle väga meeldis. Teiseks mängis rolli ka finantsiline pool, kuna tolle aja taksojuhi palk oli tänaste standarditega võrreldes parem.

Loe täispikka intervjuud Korvpall100 lehelt. 

Tagasi üles