Tartu korvpallimeeskonna abitreenerina töötades oli Gert Kullamäel võimalus põigata tihedamini Tallinna lähedal elava abikaasa ja kahe poja poole. Kolm nädalat peatreenerina on aga näidanud, et sellised käigud jäävad paratamatult harvemaks – amet nõuab isegi pärast Tallinnas toimunud mänge koos meeskonnaga Tartusse naasmist.
«Midagi pole parata, see on nüüd minu elu paratamatu osa,» sõnas Kullamäe. «Olen ka varem öelnud, et meie perekonna tegemisi juhib korvpall ja see ongi meie elu. Suurt probleemi pole, hea tahtmise korral on võimalik kõike sobitada.»
Gert Kullamäe, avalikkuse jaoks pole saladuseks sinu sõprus Kalev/Cramo peatreeneri Aivar Kuusmaaga. Nüüdseks on teist saanud Eesti kahe tugevaima korvpallimeeskonna peatreenerid – kas seepärast tuleb omavahelisi istumisi ja jutuajamisi piirata, sest äkki lobisete lõdvestunud olekus teineteisele oma ametisaladusi?
Ühised koosistumised ei kao meie elust kuhugi ja meie sõprust ei tohiks ametid segada.
Kahjuks on meie töögraafikud viimasel ajal väga tihedad, Aivar tuuritas Leedus ja Venemaal, meie olime samuti Leedus mängimas. Ühes olen aga kindel – kui peaksime mõlemad finaali jõudma, siis sellel ajal jääb suhtlus kindlasti harvemaks ja kumbki keskendub oma asjadele. Seda suurem saab aga seeria lõppedes olema vabanemistunne.
Oled juba mitu nädalat uues ja raskemas rollis. Abitreenerina oli ilmselt kerge peatreener Indrek Visnapuu selja taga sammuda – kaotuste eest ei pidanud sa isiklikult vastutama.
Ma ei ole selle väitega päris nõus. Ka abitreenerina töötades elasin kaotusi hinges raskelt läbi ja tegelikult tundsin Indrek Visnapuu kõrval vastutust – ajasime ju koos ühist asja. Pealegi ma vihkan kaotamist, olgu see mängijana, abitreenerina või peatreenerina.
Nüüd on aga sinu vastutus palju suurem ja seepärast võtab mängudeks valmistumine ilmselt palju rohkem aega ja nõuab mõtetes sügavamaid analüüse.
Töökorraldus on tõesti muutunud, sest lisaks peatreeneriks saamisele on meil üks inimene vähem. Samas on mu ümber inimesed, keda saan täielikult usaldada: abitreener Toomas Kandimaa, Martin Vahimets, Peep Päll ja mänedžer Meelis Pastak.
Nende kõigiga on mul väga hea läbisaamine ja ma saan jätta osa ülesandeid nende kanda. Tõsi on aga see, et mänge vaatan nüüd hoopis teise pilguga, laiemalt. Varem oli mul ülesanne keskenduda mingi kindla asja peale.
Inimesed, kes on viimaste nädalate jooksul näinud Tartu meeskonna mängu, kiidavad justkui ühest suust, et vahepeal sunnitöölistena paistnud korvpalluritel on sära taas silmis ja meeskonnas valitseb väga hea õhkkond.
Ma ei ütleks, et meeskonna sisekliima oli vahepeal halb, säratu olek võis tekkida kaotustest ja ebaõnnestumistest. Hea emotsioon on alati olnud Tartu meeskonna üks relv ja loodetavasti jääb nii ka edaspidi.
Mängija ja abitreenerina olid sina ise üks meeskonna hea meeleolu loojaid. Kas peatreeneriks saades on sinu ja mängijate vaheline suhtlus muutunud?
Pärast peatreeneriks saamist toimunud esimesel jutuajamisel ütlesin meestele kohe ära, et olen nendega aus ja sirgjooneline – mina vastutan ja mängijad peavad mind kuulama. Kõik, mis jääb väljapoole mängu, siis olen ikka selline inimene, nagu mängijad mind tunnevad.
Olen seda tüüpi treener, kellele meeldib mängijate ja isegi nende abikaasadega suhelda. Nii saan teada, mis nende elus toimub ja suudan mõnda asja paremini mõista.
Peatreeneriks asudes rääkisid, et vastavalt kokkuleppele on sul alati võimalus seniselt peatreenerilt Indrek Visnapuult nõu küsida. Mitu korda sa oled seda võimalust kasutanud?
Esimesed nädalad olid nii kiired, et ma pole jõudnud Visnapuuga veel kordagi rääkida. Samas tean, et ta on meie inimestega suhelnud ning sedakaudu ilmselt ka meeskonnas toimuvaga hästi kursis.
Usun endiselt, et vajadusel võin Visnapuu poole pöörduda ja ilmselt tuleb seda mõnikord ka teha.
Varasemates jutuajamistes oled Visnapuu tegevust kiitnud, ometigi on Tartu meeskonna mäng sinu juhtimisel muutunud.
Igal treeneril on ju oma mõtted, täpselt vanaviisi jätkates polnuks treenerivahetusel erilist mõtet.
Varem keskendusime palju vastaste tegemistele, mina pean olulisemaks pöörata tähelepanu oma tegemistele. Samas olen peatreenerina väga vähe tegutsenud ja alles otsin oma teed.