L, 4.02.2023

AJALOORÄNNAK ⟩ 1994. aasta MM: turniir, mis algas ja lõppes eksitud penaltiga

Raul Ojassaar
, ajakiri Jalka
1994. aasta MM: turniir, mis algas ja lõppes eksitud penaltiga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Roberto Baggio on äsja eksinud penaltil ning brasiillased saavad rõõmustada neljanda MM-tiitli üle.
Roberto Baggio on äsja eksinud penaltil ning brasiillased saavad rõõmustada neljanda MM-tiitli üle. Foto: ANDRE CAMARA

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1994. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Seeria kaheksas lugu ilmus ajakirja Jalka maikuu numbris.

MM 1994: turniir, mis algas ja lõppes eksitud penaltiga

1994. aasta MM-finaalturniiri korraldajaks pürgis kolm riiki: USA, Brasiilia ja Maroko. 1988. aastal Zürichis peetud hääletusel ei läinud mitut hääletusvooru vaja: USA kandidatuur osutus väga populaarseks ning sai juba avavoorus üle poole häältest. FIFA lootis, et MMi korraldusõigus loob ka Põhja-Ameerikas lõpuks jalgpallibuumi – üheks eelduseks seati näiteks, et riigis luuakse taas profiliiga. Aastatel 1967–1984 tegutsenud NASL oli pillid huvipuudusel kotti pannud, 1993. aastal asutatigi Major League Soccer (MLS), kus võistlustega alustati 1996. aastal ja mis tegutseb tõusujoones senimaani.

Hoolimata edusammudest oli Euroopa jalgpall ameeriklastele veel turniiri eel suhteliselt tundmatu suurus. Rahvaküsitlus kolm nädalat enne turniiri algust paljastas, et 71 protsenti USA elanikest ei olnud turniiri kodumaal toimumisega üldse kursis, 62 protsenti ei teadnud aga sisuliselt üldse, mis on jalgpalli MM. Turniiri ajastus kukkus välja pisut õnnetult – vaid mõni päev enne selle algust puhkes suur skandaal endise Ameerika jalgpalluri O. J. Simpsoni ümber, keda süüdistati oma eksnaise ja tema sõbra mõrvas. Simpsoni kuulus Los Angelese tänavatel tagaajamine, mida näidati otsepildis kõikides suuremates telekanalites, toimus MMi avamise päeval ning seda jälgis lausa 95 miljonit televaatajat. Pisut võõral jalgpallimängul oli raske vastu saada.

Turniiri avatseremoonia mälestusväärseima hetke eest hoolitses poplaulja Diana Ross, kes pidi koreograafia järgi penalti muusika rütmis sümboolselt sisse lööma. Hoolimata sellest, et värav oli toodud vaid nelja meetri kaugusele, oskas Ross palli väravast mööda saata! Sellest hoolimata murdus värav efektselt keskelt pooleks, nagu pidi, ning tants ja trall läksid edasi.

Jaapanlaste napikas Dohas

Euroopa valiksarjas sündis mitu üllatust – turniirilt jäid eemale näiteks Inglismaa, Prantsusmaa ja valitsev Euroopa meister Taani. Esimest korda pääses suurele lavale seevastu Kreeka, debütantidest pääsesid 24 sekka veel Saudi Araabia ja Nigeeria. Aafrikale anti sealjuures eduka 1990. aasta turniiri valguses varasema kahe asemel kolm finaalturniiri piletit.

Sambia katastroof

27. aprill 1993 läks jalgpalliajalukku suurte mustade tähtedega. Gaboni pealinnast Libreville’ist tankimispeatuselt startinud lennukil, mis pidi Sambia jalgpallikoondise tähtsaks MM-valikmänguks Senegali viima, süttis vaid paar minutit pärast õhkutõusmist vasakpoolne mootor. Piloot lülitas seejärel aga ekslikult välja parempoolse mootori, mistõttu kukkus lennuk 500 meetri kaugusel rannikust Atlandi ookeani. Kõik 30 lennukis viibinut, sealhulgas meeskonna treenerid-taustajõud ja 18 mängijat, hukkusid sündmuspaigal. Koondislastest pääsesid eluga vaid üksikud pallurid, kes pidid mängule sõitma Euroopast ja surmasõidul ei osalenud.

Selgel tõusuteel olnud Sambia koondisele oli juhtunu mõistagi laastav, kuid sellest hoolimata suudeti kiirelt uus koondis moodustada, kes mängis edasi lükatud kohtumise Senegaliga vaid kolm kuud hiljem viiki ning seejärel neid kodus lausa 4 : 0 võitis. Muinasjutulisest edasipääsust jäi sambialasi lahutama viimane voor, kui Marokole võõrsil enam kui 100 000 pealtvaataja ees 0 : 1 alla jäädi.

1994. aastal jõudis ümbersündinud Sambia Aafrika rahvuste karikaturniiri finaali, kuid tõeliselt suurt võitu pidid sambialased ootama 2012. aastani, kui Aafrika meistritiitel lõpuks endale võideti. Saatuse tahtel jõudis Sambia oma suure triumfini just nimelt Libreville’i staadionil, vaid paari kilomeetri kaugusel 19 aastat varem juhtunud tragöödia sündmuspaigast.

Dramaatiline oli lõppvaatus Aasia tsoonis, kus Dohas peetud otsustavas finaalringis jagas kuus riiki (Saudi Araabia, Lõuna-Korea, Jaapan, Iraak, Iraan, Põhja-Korea) omavahel ära kaks pääset. Kuna Saudi Araabia ja Lõuna-Korea said viimases mänguvoorus võidu, siis favoriidil Jaapanil, kus oli J.League’i loomise pärast alanud jalgpallibuum, oli viimases mängus Iraagi vastu samuti edasipääsuks võitu vaja.

Kõik näis ka selles suunas liikuvat, ent Iraak suutis üleminutitel mänguseisu viigistada ja jaapanlased oma esimeselt MMilt välja jätta. Hoolimata sellest, et kõigil järgmistel MMidel on kohal oldud, tuntakse Jaapanis seda mängu endiselt Doha tragöödia nime all! Iraaklaste vastu lõi Jaapani esimese värava sealjuures Kazuyoshi Miura, kellest on praeguseks saanud maailma vanim profijalgpallur – 55aastaselt müttab Miura Jaapanis endiselt, kuigi teeb üldjuhul kaasa vaid mõnes üksikus kohtumises hooaja jooksul!

Eesti taas pildil

1994. aasta MMi valiksari oli oluline verstapost ka Eesti koondisele, kes MMist pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni esimest korda osa võttis. Küll suurema eduta, aga esimesed sammud olid siiski tehtud: Itaalia, Šveitsi, Portugali, Šotimaa ja Malta järel jäädi valikgrupis viimaseks, ainus punkt teeniti võõrsil Malta käest ja ainus värav löödi võõrsil šotlastele.

Olev Reim on oma raamatus «Rahvuskoondise kümme aastat» meenutanud, et valiksarjast osavõtmine ei olnud sugugi üksmeelne otsus, sest riigi majanduslik olukord oli väga kehv, Kadrioru staadion ei vastanud FIFA ametlikele nõuetele ja koondis oli kogenematu ja nõrk. EJLi juhatuse koosolekul viibinud spordiajakirjanik Indrek Schwede oli seal aga rõhutanud, et koondise väljapanek on Eesti jalgpalli populaarsuse ja selle positsiooni seisukohalt ülioluline ja aitaks kaasa ka klubijalgpalli tõusule – see oli saanud otsustavaks argumendiks.

Valikturniirilt oli sõja ja ÜRO sanktsioonide tõttu eemaldatud Jugoslaavia, eelmisele turniirile eelnenud skandaali tõttu oli mängukeelu all endiselt Tšiili.

Võõrustajad šokeerivad Kolumbiat

Lõuna-Ameerika valiksarjas Argentinat lausa 5 : 0 nuhelnud Kolumbiat peeti turniiri eel suisa üheks võimalikuks võidupretendendiks. Pelé ennustas neid «kindlasti poolfinaali», kuid kõik lendas kolumblastele vastu taevast juba esimese kahe mänguga. Avamängus jäädi Rumeeniale alla 1 : 3, samal ajal kui kodupublikut rõõmustas USA 1 : 1 viik Šveitsiga. Teises voorus sündis aga tõeline üllatus, kui Kolumbia ka USA-le kaotas! Ameeriklaste juhendaja oli serblane Bora Milutinović, kes oli eelmisel kahel MMil ka Mehhiko ja Costa Rica alagrupist edasi viinud, ning erandiks polnud ka 1994. aasta turniir.

Kuigi viimases voorus kaotasid ameeriklased Rumeeniale ja Kolumbia võitis Šveitsi, siis järjestust see enam ei muutnud. Rumeenia, Šveits ja USA läksid kolmekesi alagrupist edasi, Kolumbia jäi viimaseks ja sõitis koju, kus traagika ei piirdunud sportliku põrumisega (loe lisalugu – toim.).

A-grupp

Rumeenia 6

Šveits 4

USA 4

Kolumbia 3

Andrés Escobari mõrv

Ühe soosikuna USAsse sõitnud Kolumbia koondis naasis kodumaale, saba jalge vahel, ning rahvast lennujaama lilledega vastu ei oodanud, kuid järgnenud sündmused pärinesid sellegipoolest justkui õudusunenäost. Kohtumises USAga õnnetu omavärava löönud Andrés Escobar lõpetas 2. juuli esimestel tundidel ööklubi parklas parasjagu peoõhtut, kui tema juurde ilmus kolm meest, kes temaga vaidlema asusid. Kaks neist võtsid välja relvad ning üks meestest tulistas Escobari pihta kuus korda. Iga lasu puhul hüüdis tapja «Gol!» – täpselt nagu mängu kommentaator oli Escobari õnnetut omaväravat kirjeldades teinud.

Roimar tunnistas Escobari tapmise kaks päeva hiljem üles – tegu oli ühe narkoparuni ihukaitsjaga, kes maksis Escobarile kätte, sest tema boss oli kohtumisele panustades suure summa kaotanud. Esialgu 43 aastaks vangi mõistetud mees vabanes 2005. aastal, olles vangistuses viibinud 11 aastat.

27aastaselt hukkunud Escobarist sai traagilise surma järel Kolumbia jalgpalli kultustegelane, keda mäletatakse ja tuntakse hästi senimaani. Kuulsaks said ka ta sõnad ajalehes avaldatud kolumnis, mis ilmus vahetult enne tema tapmist: «See oli tõeliselt põnev ja harv kogemus. Näeme üksteist varsti jälle, sest see ei tähenda elu lõppu.»

B-grupis olid koos kaks hilisemat poolfinalisti Brasiilia ja Rootsi, kes tegid esimeses kahes voorus oma edasipääsu osas asjad peaaegu selgeks ning mängisid viimases voorus 1 : 1 viiki. Selle alagrupi kõige märgilisem kohtumine peeti aga viimases voorus hoopis lõpuks välja langenud Venemaa ja Kameruni vahel. Mängus, kus mõlemal meeskonnal oli veel õhkõrn edasipääsuvõimalus, püstitati mitu MMide rekordit, mis püsivad senimaani: Vene koondise ründaja Oleg Salenko lõi selles mängus lausa viis väravat, 1 : 6 kaotusmängus kanti Kameruni tabamus aga 42aastase Roger Milla arvele, kellest sai ajaloo vanim väravalööja MMil.

Salenko, kes oli penaltist löönud värava ka Rootsile, tuli kuue tabamusega turniiri parimaks väravakütiks, olles mänginud vaid kolmes kohtumises. Ukrainlannast isa ja venelannast ema pojana mängis ta 1992. aastal ühe kohtumise ka Ukraina koondise eest, ent tegi seejärel valiku Venemaa kasuks, kuna lapsekingades Ukraina ei teinud veel isegi valikmängudes kaasa. Omapärasel kombel jäi hiljem vigastustega kimpus olnud Salenkole Kameruniga kohtumine koondisesärgis viimaseks – paaril järgmisel aastal esindas ta aga Valencia ja Rangersi klubi.

B-grupp

Brasiilia 7

Rootsi 5

Venemaa 3

Kamerun 1

C-grupp

Saksamaa 7

Hispaania 5

Lõuna-Korea 2

Boliivia 1

Pöörased viigilahutused

Kolmes ülejäänud alagrupis olid lõppseisud tohutult tihedad: D- ja F-grupis jäid kolm esimest võistkonda võrdsete punktide peale, E-grupis juhtus aga midagi, mida pole MM-ajaloos varem ega hiljem kordagi nähtud: kõik neli meeskonda lõpetasid alagrupiturniiri võrdselt nelja punktiga!

D-grupis näitas ennast ootamatult heast küljest Nigeeria, kes purustas alustuseks Bulgaaria 3 : 0 ning andis lahingu ka argentiinlastele, kaotades lõpuks 1 : 2. Bulgaarlased suutsid aga viimases voorus Diego Maradonast vaid mõned tunnid enne kohtumist ilma jäänud (loe lisalugu – toim.) Argentinat võita ning sellega samuti kuue punkti peale tõusta – valiksarjas Prantsusmaad edestanud Bulgaariale tõi see alagrupis teise koha, ent kuus punkti olid mõistagi piisavad, et kõik kolm kaheksandikfinaali pääseksid.

D-grupp

Nigeeria 6

Bulgaaria 6

Argentina 6

Kreeka 0

Maradona põrub dopinguga

Kaheksa aastat varem Argentina maailmameistriks vedanud Diego Maradona oli pärast 1990. aasta turniiri suurelt pildilt pisut ära vajunud: probleemid isiklikus elus ja sõltuvustest tekkinud mured lõpetasid 1992. aastal tema tee Napolis, pärast seda, kui ta oli kokaiiniga vahele jäänud ja 15kuulise mängukeelu ära kandnud. Koondiseski tuli sisse sisuliselt kolmeaastane mängupaus ning 1994. aasta MM-valiksarjas tegi Maradona kaasa vaid kahes kohtumises.

Sellest hoolimata oli ta kodumaa tiimi Newell’s Old Boysi mängijana MMil Argentina kaptenina rivis ning näitas kohe avamängus Kreeka vastu, et tema klass pole kuhugi kadunud – 4 : 0 võidumängus lõi kübaratriki küll Gabriel Batistuta, kuid väga ilusa värava sai kirja ka Maradona, millele järgnes pöörane väravatähistus. Teises kohtumises Nigeeria vastu andis ta 2 : 1 võidumängus väravasöödu, kuid sellega tema koondisekarjäär järsult ka lõppes. Nimelt jäi 33-aastane legend dopingukontrollis vahele keelatud aine efedriiniga, kusjuures tema organismist leiti seda viie variandi jagu.

Maradona ise on dopingulugu selgitades esinenud segaste ja vasturääkivate selgitustega – efedriini kasutatakse hingamisteede avamiseks, suuremates kogustes aga energia lisamiseks ja kaalu kaotamiseks. Võimalik, et just viimane variant oli Maradona puhul ainete kasutamise eesmärk, sest turniiriks end vormi ajades vabanes argentiinlane enam kui kümnest ülekilost. Dopinguga vahelejäämine tähistas ühtlasi Maradona koondisekarjääri lõppu.

Kõige võrdsemas, E-grupis lõi juba esimeses voorus intriigi üles ühe soosiku Itaalia 0 : 1 kaotus üllatajale Iirimaale. Kõik kohtumised olid tasavägised ja lõpuks tuli nelja võrdsete punktidega meeskonna eristamiseks kasutusele võtta erinevad viigilahutajad: ka kõikide tiimide väravate vahe jäi täpselt nulli, kuna ükski võit polnud suurem kui kaheväravaline! Mehhikole tõi alagrupi võidu lõpuks see, et nemad suutsid lüüa kolm väravat, edasi pääsesid ka iirlased ja itaallased (väravate vahe mõlemal 2 : 2, aga iirlastele andis teise koha paremus omavahelises kohtumises). Norra, kes lasi endale sellest seltskonnast lüüa küll kõige vähem väravaid, suutis aga ise skoori teha vaid korra ning pidi kõige napimalt kaheksandikfinaalist suu puhtaks pühkima.

E-grupp

Mehhiko 4

Iirimaa 4

Itaalia 4

Norra 4

F-grupis kordas Belgia Argentina saatust – hoolimata esimese kahe mängu võitmisest lõpetati grupp kolmanda kohaga, sest kaks võitu said kirja kolm meeskonda. Ülimalt positiivselt üllatas selles grupis debütant Saudi Araabia, kes näitas algusest peale ründavat ja kartmatut mängu – esimeses kohtumises mindi tugeva Hollandi vastu juhtima, kuid lepiti kaotusega, seejärel võeti aga nii Maroko kui Belgia üle võit ning marsiti grupist edasi. Turniiri ilusaim kohtumine sündis just Saudi Araabia mehe Saeed Al-Owairani esituses: sügaval oma väljakupoolel palli saanud ründaja võttis ette fenomenaalse individuaalse triblinguretke ning saatis 69-meetrise «takistusraja» järel palli Belgia võrku. See jäigi kohtumise ainsaks väravaks. Ka F-grupis tuli meeskondade tabelis eristamiseks vaadata lõpuks nii löödud väravate arvu kui omavahelisi kohtumisi.

F-grupp

Holland 6

Saudi Araabia 6

Belgia 6

Maroko 0

Üllatajad langevad riburada pidi

Kaheksandikfinaalid jäid paraku mitmele alagrupiturniiril üllatanud meeskonnale turniiril luigelauluks. Iirlased jäid alla Hollandile, Saudi Araabia Rootsile ning välja langes ka võõrustaja USA, kes andis küll Brasiiliale vägeva lahingu, kuid pidi Bebeto 72. minuti väravast siiski vastaste nappi paremust tunnistama. Suure osa kohtumisest mängisid brassid sealjuures vähemuses, kuna avapoolaja lõpus eemaldati jõhkra küünarnukihoobi eest Leonardo. Löök oli nii tugev, et selle ohver Tab Ramos vahetati välja, viiemängulise keelu saanud Leonardole oli turniir lõppenud.

Kõige lähemal oli suurüllatusele Nigeeria, kes läks Itaalia vastu 25. minutil Emmanuel Amunike väravast juhtima ning hoidis eduseisu väga pikalt, kuniks Roberto Baggio alles 88. minutil viigi jalule seadis ning lisaajal penaltist võiduvärava lõi, kusjuures 75. minutil oli Gianfranco Zola nad punase kaardiga vähemusse jätnud. Nigeerlased olid kaotuse üle tohutult pettunud ning süüdistasid hollandlasest peatreenerit Clemens Westerhofi liiga kaitsvas taktikas – näiteks oli Westerhof eduseisu kindlustamiseks juba 35. minutil vahetanud ühe ründaja poolkaitsja vastu.

Siiski leidus ka neid väiksemaid tiime, keda saatis edu – Bulgaaria alistas penaltiseerias Mehhiko, naaber Rumeenia alistas aga haaravas kohtumises 3 : 2 Argentina. Kaks väravat lõi rumeenlaste kasuks Ilie Dumitrescu, võiduvärav kirjutati Rumeenia ajaloo parima mängija Gheorghe Hagi arvele. Hagi, keda kutsuti Karpaatide Maradonaks, saatis päris Maradona tiimi koduteele!

Kaheksandikfinaalid

Rumeenia–Argentina 3 : 2

Saudi Araabia – Rootsi 1 : 3

Holland–Iirimaa 2 : 0

Brasiilia–USA 1 : 0

Mehhiko–Bulgaaria 1 : 1, pen 1 : 3

Saksamaa–Belgia 3 : 2

Nigeeria–Itaalia 1 : 2 (l.a)

Hispaania–Šveits 3 : 0

Tiitlikaitsja langeb

Veerandfinaalide eel sai tõdeda, et USAs oli justkui alanud Euroopa pidu: kaheksa võistlustulle jäänud võistkonna seas oli lausa seitse Euroopa riiki! Esimeses mängus olid vastamisi rivaalid Itaalia ja Hispaania ning kohtumine ei petnud ootusi – sealjuures oli sisuliselt tegu mõned nädalad varem toimunud Meistrite liiga finaali kordusetendusega, kuna itaallastel oli palju põhimehi AC Milanist, hispaanlastel FC Barcelonast.

Ka lõpptulemus oli sarnane: Itaalia meeskond võitis. Täpselt nagu ka vooru jagu varem, tegi Roberto Baggio 88. minutil skoori – Nigeeria vastu oli tegu viigiväravaga, Hispaania vastu võiduväravaga. VARi ajastul oleks kõik võinud minna aga hoopis teistpidi – teise poolaja alguses virutas itaallaste kaitsja Mauro Tassotti praegusele Hispaania koondise peatreenerile Luis Enriquele karistusalas sellise vopsu vastu nägu, et Enriquel purunes ninaluu. Kohtunikul jäi see märkamata, mispärast pääses Tassotti punasest kaardist ja Itaalia penaltist, ent FIFA määras hiljem videopildi põhjal Tassottile rahatrahvi ja kaheksamängulise võistluskeelu.

Teine väga oodatud kohtumine Hollandi ja Brasiilia vahel oli samuti vaatemänguline. Brasiilia läks teise poolaja alguses Romário ja Bebeto väravatest 2 : 0 ette, kuid Holland suutis Dennis Bergkampi ja Aron Winteri tabamustest seisu viigistada. Edasipääseja otsustas Brasiilia kaitsja Branco, kes teenis 81. minutil ise karistuslöögi, mille hirmpika hoovõtu järel peaaegu 30 meetrilt pommlöögiga sisse kõmmutas.

Numbrinopped

69 174

pealtvaatajat tuli 1994. aasta MMi keskmiseks publikuarvuks. See on senimaani püsinud rekord.

Kolm

vahetust oli 1994. aasta MMil küll lubatud, ent seda lisaklausliga: väljakumängijatest tohtis vahetada kaht pallurit, kolmas vahetus oli reserveeritud vaid väravavahtidele.

24 aastat ja 42 päeva

vanusevahet oli Kameruni koondislastel Roger Millal (42) ja Rigobert Songil (17). See on võistkonnakaaslaste suurim vanusevahe MMide ajaloos.

Seesama kohtumine tutvustas maailmale ka üht väravatähistust, mis on hiljem saanud tavaliseks: kaks päeva varem poja Mattheusi isaks saanud Bebeto tähistas oma tabamust käsi edasi-tagasi kiigutades, justkui last rahustades. Üllatuseks märkas ta, et peagi tegid sama liigutust tema kõrval ka Mazinho ja Romário, hiljem hakkas selline tähistus jalgpallimaailmas juba oma elu elama.

Suurim üllatus sündis kohtumises Bulgaaria ja Saksamaa vahel. Sakslased ei olnud turniiri küll väga säravalt alustanud, kuid olid penaltiseeria kaudu kaheksa sekka jõudnud Bulgaaria vastu siiski selged soosikud ning läksid teise poolaja alguses Lotthar Matthäusi penaltist ka juhtima. Maagilised minutid pool tundi hiljem viisid aga edasi hoopis Bulgaaria: FC Barcelona täht Hristo Stoitškov skooris 75., Jordan Letškov 78. minutil ja mäng oligi lõplikult pea peale pööratud! Otsa sai ka sakslaste seeria: olid nad ju eelmisel kolmel MMil järjest finaali jõudnud.

Palju ei jäänud puudu, et bulgaarlastega oleks poolfinaalis ühinenud ka Rumeenia – nende kohtumine Rootsiga lõppes normaalajal 1 : 1 viigiga, lisaajal 2 : 2 viigiga. Kuigi penaltiseerias realiseerisid rumeenlased kolm esimest lööki ja rootslastel eksis alustuseks kohe Håkan Mild, said rootslased kuuendas löögivoorus lõpuks võidu. Nelja parema sekka jõudmine ei olnud rootslastele midagi enneolematut: nelja sekka oli tuldud ka 1938., 1950. ja 1958. aastal.

Veerandfinaalid

Rumeenia–Rootsi 2 : 2, pen 4 : 5

Holland–Brasiilia 2 : 3

Bulgaaria–Saksamaa 2 : 1

Itaalia–Hispaania 2 : 1

Stoitškov ja Salenko jäävad viiki

Poolfinaalides oli kavas kaks kohtumist, kus mõlemas oli olemas üks selge soosik ja üks meeskond, kes pidi õnnelik olema, et on niigi kaugele jõudnud. Favoriidid võtsidki oma ära, kuid kumbki matš ei kujunenud ühepoolseks – Brasiilia alistas Rootsi 1 : 0, Itaalia Bulgaaria 2 : 1.

Brasiilia võiduvärava lõi 167sentimeetrine Romário kaitsjate vahelt peaga. «Minu peaga löödud väravad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda,» sõnas turniiri parimaks mängijaks tunnistatud ründaja. «Suutsin seda teha rootslaste vastu, kes on suure keskmise pikkuse poolest tuntud – ja veel MMi poolfinaalis!»

Teises kohtumises säras itaallaste eest taas Roberto Baggio, kes lõi Bulgaariale avapoolaja keskel viieminutilise vahega kaks väravat, millest piisas ka edasipääsuks. Bulgaarlased suutsid Stoitškovi penaltist esimese poolaja lõpus vahe küll minimaalseks vähendada, kuid itaallased juhtisid eduseisu teisel poolajal suurepäraselt ning New Jersey lõõskava päikese all teenisid itaallased 12aastase vaheaja järel koha finaalis.

Poolfinaalid

Rootsi–Brasiilia 0 : 1

Bulgaaria–Itaalia 1 : 2

Poolfinaalide järel üritasid rootslased FIFA-le maha müüa mõtet pronksimatši pidamisest loobumisest. Poolfinaalis punase kaardi saanud kapten Jonas Thern sõnas, et karjääri valusaima kaotuse järel ei ole kellelgi motivatsiooni veel korra platsile tulla. Bulgaarlased soovisid seevastu anda oma talismanile Stoitškovile võimaluse võtta endale parima väravaküti tiitel – enne mängu oli ta Oleg Salenkoga võrdselt kuue värava peal, kusjuures mõlemad olid andnud ka ühe väravasöödu. Hoolimata sellest, et bulgaarlastel oli näiliselt rohkem stiimulit, tegid rootslased ülivõimsa avapoolajaga sotid selgeks – lõppskoor 4 : 0 vormistati juba 40. minutiks. Stoitškov sai kuldset saabast Salenkoga jagada – tänapäeval oleks auhind sealjuures läinud Salenkole, sest alates 2006. aastast antakse võrdsete näitajate korral kuldne saabas mängijale, kes sai kirja vähem mänguminuteid.

Kolmanda koha mäng

Rootsi–Bulgaaria 4 : 0

Lämbe finaal

Finaal peeti 94 194 pealtvaataja ees Los Angelese lähedal Rose Bowli staadionil, mida kasutab igapäevaselt UCLA ülikooli meeskond Ameerika jalgpalli tarbeks. Euroopa televaatajate hüvanguks otsustati kohtumisega alustada kohaliku aja järgi juba kell 12.30, mis tähendas mõistagi suvist päikest ja 38-kraadist kuumust.

Palavus jättis mängule sügava jälje: esimest ja seni viimast korda ei löödud finaalmatšis 120 minuti jooksul mitte ühtegi väravat. Brasiillased olid küll aktiivsemad ja domineerisid mängu, lubades itaallastele vaid neli pealelööki, ent edurivis nappis täpsust mõlemal tiimil.

Eksimuste jada jätkus ka penaltiseerias – mõlema meeskonna esimene lööja (Brasiilial Márcio Santos, Itaalial Franco Baresi) eksis. Baresi finaalis mängimine oli sellegipoolest märkimisväärne: avamängus Norra vastu põlvemeniskit vigastanud ning vahepeal operatsioonilgi käinud keskkaitsja sai 25 päeva hiljem täpselt finaaliks platsile naasta. Krambid, kuhjunud väsimus ja pinge mängisid aga oma rolli ning penalti saatis ta üle värava.

Järgnevad kaks vooru möödusid eksimusteta, kuid Itaalia kaks viimast lööjat väristasid jalga: Daniele Massaro löögi Brasiilia väravavaht Cláudio Taffarel tõrjus, viies lööja Roberto Baggio virutas palli aga üle värava. Turniiril suurepärases hoos olnud Baggio mängis finaalis vigastuse kiuste, tema aps tähendas automaatselt Brasiilia võitu.

Finaal

Brasiilia–Itaalia 0 : 0, pen 3 : 2

«Olen oma karjääris vaid mõnel penaltil eksinud ja seda seetõttu, et väravavaht on teinud hea tõrje,» on Baggio hiljem selgitanud. «Raske öelda, mis juhtus. Teadsin, et Taffarel alati hüppab, seega üritasin lüüa keskele, aga mitte päris mööda maad. See oli õige otsus, paraku läks löök üle värava. See oli mu karjääri halvim hetk, näen seda endiselt aeg-ajalt unes.»

Brasiilia ajakirjandus, kes oli kogu turniiri jooksul kritiseerinud peatreener Carlos Alberto Parreira «liiga euroopalikku» ja konservatiivset mängustiili, pidi nüüd oma sõnu sööma, kuigi mõnel pool väideti ka MM-tiitli järel, et brasiillased on irdunud oma põhiväärtustest. Neljas maailmameistritiitel oli aga tõsiasi – ja täpselt nagu 1970. aastal, tuli see otsustavas mängus Itaalia vastu.

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».

Fakte 1994. aasta MMi kohta

  • Esimest korda kasutati alagrupiturniiril punktisüsteemi, kus võit andis kolm punkti. Kõikidel varasematel turniiridel oli võidu väärtus väiksem: viik oli alati andnud ühe punkti, kuid varem oli võidu eest ette nähtud kaks punkti.
  • Uuenduste sekka kuulusid ka nimed mängijate särgil, mida kasutati MM-finaalturniiril esimest korda ning mis mõjusid suurepäraselt fännisärkide müügile.
  • Itaalia koondise väravavahist Gianluca Pagliucast sai alagrupimängus Norraga MM-ajaloo esimene väravavaht, kes sai punase kaardi.
  • 1994. aasta MMi finaal algas kohaliku aja järgi kell 12.30 ning on siiamaani viimane MM-finaal, mida on mängitud täielikult päevavalguses.
  • Turniiri avakohtumine oli juba alates 1974. aastast olnud tiitlikaitsja päralt, ent alles 1994. aastal suutis Saksamaa olla esimene tiitlikaitsja, kes turniiri avamängu võidab!
Märksõnad
Tagasi üles