PM ROOMAS ⟩ Seitse tähelepanekut EMilt, mis pole Johannes Ermi kuld

Eestlaste põhitähelepanu Rooma EMil langes kümnevõistlusele ja Johannes Ermile, kuid tegelikult toimus seal veel palju muudki. Nii heas kui ka halvas mõttes. Foto: Eero Vabamägi

Kuus päeva väldanud kergejõustiku EM Roomas leidis eile õhtul oma lõpplahenduse. Kokku jagati Itaalia pealinnas välja 49 medalikomplekti ning tänu kümnevõistleja Johannes Ermile jõudis üks kirkaim autasu ka Eestisse. Kuigi medalid on põhilised, toimus spordipeol veel palju-palju muud. Postimees vaatabki möödunule tagasi oma auhindu jagades, olgu need positiivsed või negatiivsed.

EMi fopaa – korraldus

Kuigi pealtnäha said itaallased kergejõustiku EMi korraldamisega hakkama, siis reaalsuses lonkas asi jalga igal sammul. Küll ei olnud sportlastel avapäevadel piisavalt vett või puudus nende tualetis WC-paber.

Küll streikisid stardipüstolid, staadionitablood, küll mõõdeti tulemusi valesti või tõlgendati reegleid valesti, mistõttu sportasi (esialgu) diskvalifitseeriti, et neid seejärel ikkagi uuesti ennistada.

Ajakirjanike vaatevinklist olid asjalood sama ligadi-logadi. Kelle nimed olid süsteemi valesti sisse kantud, kellele poldud (loe: kogu Eesti meedial) üldse töötamiseks tribüünidel lauda eraldatud ja neid tuli hakata ise endale välja ajama.

Rooma olümpiastaadion päev enne EMi algust. Siis käis tribüünidel veel koristustöö, et likvideerida pudeleid ja konisid... mida leidis sealt veel ka võistluste viimasel päeval. Foto: Eero Vabamägi

Kui laud viimaks olemas ja tööga pihta tahtsid hakata, vaatas sulle vastu mittetöötav ajavõtt – mis streikis EMi lõpuni – ja seda nii veebis kui ka ametlikus süsteemis.

Publikule mõeldud staadionitabloost ei maksa siinkohal isegi rääkida, sest kui kümnevõistlus lõppes, kuvati sinna esimese asjana võidumehena… Niklas Kauli nimi. Tulemusega 9067 punkti.

Miks see kõik nii oli? Ega täpselt ju teagi, kuid mõneti on see vabandatav sellega, et viimati toimus Roomas/Itaalias kergejõustiku suurvõistlus 1987. aastal ja vahepeal neil ülemäära praktikat olnud pole.

Sel nädalal toimus Itaalias ka G7 tippkohtumine, mis samuti pidanuks asju mõjutama. Aga väga ei mõjutanud. Foto: Alex Brandon / AP / Scanpix

Või siis on asi (töö)kultuuris. Sest enne saapamaale lendamist hoiatati meid, et kuna samal ajal toimub seal G7 tippkohtumine, siis on erandkorras taastatud piirikontroll ja vajalik on kaasa võtta ka pass (lisaks ID-kaardile).

Ent kohale jõudnuna ei tervitanud sind Rooma lennujaamas ükski turvamees või piirivalvur. Nagu ka päev enne EMi algust Rooma olümpiastaadionil, kuhu sai igaüks süüdimatult sisse jalutada ja teha, mida tahtis.

EMi pettumus – Itaalia publik

Võib-olla on eeltoodud 1987. aasta MM ka põhjuseks, miks 70 000 inimest mahutava Rooma olümpiastaadioni tribüünidel ulus lõviosa spordivõistlusest tuul. Sest itaallastel lihtsalt puudub harjumus kergejõustikule kaasa elada?

Hommikuste sessioonide puhul on see mõneti arusaadav – kellel töö, kellel kool –, kuid ülemäära palju publikut ei leidnud teed sinna ka õhtuks.

Enne EMi prognoosisid korraldajad, et suudavad kuus päeva kestvate võistluste jooksul kohale meelitada nii 250 000 inimest. Kiire tehe näitab, et see tähendanuks 41 666 inimest päeva kohta.

Kuna publikut oli Rooma olümpiastaadionil vähe, torkasid sinised eestlaste pundid kohe erakordselt hästi silma! Foto: Eero Vabamägi

Nõnda aga ei läinud. Enamik päevadel oli 2/3 istekohtadest täitmata ning kõige rohkem publikut – silma järgi hinnates äkki nii 30 000 (selgelt ikkagi alla poole staadioni) – oli Rooma olümpiastaadionil teisipäeva ehk 11. juuni õhtul, kui võistlustulle astus itaallaste üks suuremaid staare Gianmarco Tamberi.

Samas, nii palju peab ikkagi itaallaste kiituseks ütlema. Need, kes kohale tulid, oskasid ka häält teha ehk haudvaikuses ikkagi ei sporditud. Lihtsalt silmailu pooltühi staadion ei pakkunud.

EMi sõukuningas – Gianmarco Tamberi

Valitsev olümpiavõitja ei petnud staadionile tulnud inimeste lootusi, kui triumfeeris meeste kõrgushüppes. Tema tulemus, 2.37, oli küll võimas ja tähistas ka EM-rekordit, kuid veelgi võimsam oli kõik muu, mida itaallane tegi.

Kõva sõumehena tuntud Tamberi – kes oli EMiks valinud uue väljanägemise: pool nägu habemes, pool puhas – saabus Rooma olümpiastaadionile maruliste hõisete saatel. Kuigi ta lehvitas publikule, jooksis itaallane võrdlemisi kiirelt kõrgushüppe sektori juurde kogunenud rahvamassist mööda finišisirge keskele.

Miks? Sest mõned minutid varem oli staadionile saabunud Itaalia president Sergio Mattarella. Tamberi otsis temaga pikalt silmkontakti, ning kui selle saavutas, kummardas sügavalt. Alles seejärel jooksis ta tagasi rahva ette ning tegi samasuguse žesti neile.

Gianmarco Tamberi kummardab. Foto: FABIO FRUSTACI / EPA / Scanpix

Võistluse ajal mängis ta samuti rahvaga, paludes kord neil olla hiirvaikne, kord meeletult lärmata. Kui kuldmedal 2.33 peal kindlaks sai, läks ja embas ta esialgu hõbedameest Vladislav Lavskiid, misjärel läks publiku juurde rõõmustama. Ent puänt ootas veel ees.

Rahvaga flirtides uuris itaallane, kas tal tuleks veel edasi hüpata või mitte. Publiku tungival nõudmisel seadis ta seejärel latile 2.34. Ja kui ta sellest üle läks, rebis ta särgi seljast ja hüppas palja torsoga üle staadionipiirde publiku ette, tagudes käega vastu staadionipiiret: mina olen tšempion!

Gianmarco Tamberi Foto: MATTEO CIAMBELLI / SIPA / Scanpix

Pärast nii viieminutilist juubeldamist otsustas Tamberi aga latile seada EM-rekordit tähistava 2.37. Ainsa võistlejana võttis ta enne katset endale kõvasti aega, mis oli vajalik, et õhtu viimane trikk ette valmistada.

Sest kui Tamberi kõrgusest üle lendas, asendusid rahva rõõmuhüüded kõigest paari sekundiga ahastusega. Itaallane haaras matilt maha astudes nimelt hüppeliigesest ning tegi nägu, justkui oleks ta vigastada saanud…

Tegelikkuses oli see kõik osa sõust, sest Tamberi keksis ühel jalal vaikselt oma asjade juurde, haaras rätiku seest varujalanõu ja kallas selle sisu – kümned vedrud – tartaanile laiali. See olla siis tema salarelv, mis hüpata aitas!

Rahvas puhkes naerma ja aplodeeris.

LE PLUS GRAND ACTEUR DE TOUS LES TEMPS 😂

Tamberi feinte d'une blessure, le show jusqu'au bout 👑#Roma2024 pic.twitter.com/i59ejOHjvt

— Le Stade (@le_stade) June 11, 2024

EMi vautrio – kümnevõistluse medalikolmik

Nende samade trikkide ajal said sportlikus mõttes EMi vägevaima tembuga hakkama kümnevõistlejad. Nimelt lõppes siis nende kaks kannatusterohket päeva.

Tamberi trikkide tõttu neile küll ülemäära palju tähelepanu ei osutatud, seda nii telemeestelt kui ka suures osas itaallastest koosnenud publikult, kuid teadjamad spordiinimesed siiski aplodeerisid. Ja seda veel nii tubli 15 minutit, kuniks dekatleedid eesosas Euroopa meistriks kroonitud Johannes Ermiga staadionil auringi tegid.

Rooma EMil osalenud kümnevõistlejad. Foto: Eero Vabamägi

Just Ermi ning hõbeda-pronksi võtnud norralane Sander Skotheim ja prantslane Makenson Gletty väärivad enim tunnustust, sest nende kolme punktisummad – 8764, 8635 ja 8606 – tähistasid ajaloo peaaegu kõige kõrgetasemelisemat EMi.

Enamat on esikolmik suutnud vaid 1986. aastal, kui 8811 punktiga triumfeerinud Daley Thompsonile järgnesid Jürgen Hingsen (8730) ja Siegfried Wentz (8676).

EMi üllataja – Iirimaa

Rooma EMi 49 kuldmedalist koguni 11 jäeti kodumaale. Itaaliale järgnesid medalitabelis Prantsusmaa, Suurbritannia, Norra ja Šveits, kel kõigil on ette näidata neli kulda. Tänu Johannes Ermile tuli üks esikoht ka meile – kokkuvõttes jagas Eesti 28 medaliriigi seas 17.–19. kohta.

Siinsete mängude suurimaks üllatajaks võib aga lugeda Iirimaad. Alates 1954. aastast EMidelt «vaid» 17 medalit (3-7-7) võitnud iirlastel jäi Itaaliast näppude vahele kaks kulda ja kaks hõbedat.

Iirimaa 4 x 400 meetri teatenaiskond. Foto: ALEKSANDRA SZMIGIEL / Reuters / Scanpix

Eriti domineerivad oldi sealjuures 400 meetris, kus nopiti segateates kuld ja naiste teate hõbe. Ka individuaalselt õnnestus iirlannast veerandmaileril Rhasidat Adelekel poodiumi teisele astmele kerkida.

Teise kulla tõi saareriigile Ciara Mageen, kes võidutses naiste 1500 meetris ja muutis enda EMi medalikollektsiooni nõnda täiuslikuks.

EMi legend – Sandra Elkasević

Varem Perkovići nime kandnud Horvaatia kettaheitelegend võitis Roomas juba seitsmenda järjestikuse EM-kulla, millest enamat pole ajaloos ette näidata mitte kellelgi!

Kuigi Jakob Ingebrigtsenil võib juba auhinnakapis olla kuus ning Femke Bolil ja Dina Asher-Smithil viis kulda, siis nende puhul aitavad kogumisele kaasa erinevad jooksudistantsid ja nõnda tehtavad kuldsed duublid.

Elkasević (või siis Perković) ajab asja aga ausal viisil, võisteldes ühel alal korraga ja seda iga kahe aasta tagant.

Sandra Elkasević on taas parim! Foto: KAI PFAFFENBACH / Reuters / Scanpix

EMi varjatud täht – Rooma olümpiastaadioni kaugushüpperada

EM-rekordeid purunes Roomas küll mitmesuguseid, kuid kõige võimsamad neist sündisid kaugushüppesektoris. Platvormile ehitatud spetsiaalne kaugushüpperada oli nimelt erakordselt vetruv, andes sportlastele ülimalt hea põrke.

Kuigi üldse mitte kõik ei suutnud sellega kohaneda, siis parimad küll. Nõnda saigi kaugushüppes näha, kuidas kreeklane Miltiadis Tentoglou lendas koguni kaks korda 8.65 peale, millega platseerus maailma kõigi aegade edetabelis 14. kohale.

Jordan Diaze uhke õhulend. Foto: MATTEO CIAMBELLI / SIPA / Scanpix

Veel võimsama tulemusega sai meeste kolmikhüppe finaalis maha hispaanlane Jordan Diaz, kes lendas läbi aegade kolmandat tulemust tähistava 18.18 peale. Enamat on ajaloos suutnud vaid Christian Taylor (18.21) ja Jonathan Edwards (18.29).

Kes soovib väga peeneks minna, siis mõningas mõttes nägi Roomas ka Eesti ajaloo pikimat lendu, kui Johannes Erm hüppas 21 cm paku tagant 7.91. Ent kuna kehva paku tabamise eest sentimeetreid juurde ei anta, jäi Erki Noole 1995. aastal hüpatud 8.10 ikkagi püsima.

Tõsi, meie olümpiavõitjal on alati võimalik ka vastu põrutada, et kui juba reeglite painutamiseks läheb, siis lubatust tugevama tuule toel on ta 1993. aastal Riias lennanud ka 8.17, mis tehtud samuti paku tagant. Ehk tolle hüppe puhtaks pikkuseks oli – kui uskuda Noolt – ca 8.30.