Meistriliiga viimaste aastate vägevaimas heitluses kustutas Tallinna Levadia 5:4 võiduga lõplikult FC Flora kullalootused.
Kuues lisaminut nullis Flora tagasituleku
21. august 2012, 09:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«No ütle, kuidas ma elan 90-aastaseks? Kolm aastat läks täna siia kaduma!» Igipõliste rivaalide Tallinna Levadia ja FC Flora eilset põnevuskohtumist on võimatu paremini iseloomustada kui selle pealtkuuldud mängujärgse lausekatkega. Kuuendal lisaminutil penalti realiseerinud kapten Igor Morozov tõi eelneva pooleteise tunni jooksul mööda Ameerika mägesid seigelnud Levadiale ikkagi 5:4 võidu ja jättis floralased ahastuses murule pikali.
Omavahel aastate jooksul küllaga tuliseid heitlusi pidanud Flora ja Levadia läksid mängu lisaminutitele vastu veel 4:4 viigiseisus, kuid siis kerkis sündmuste keskmesse väljakukohtunik Kristo Tohver.
Esmalt hakkas Ilja Antonov võiduvärava jahil Flora puuriluku Stanislav Pedõkiga silmitsi jõudma ja tõmmati jalust maha, kuid Tohveri vile vaikis – seda hoolimata püha viha täis olnud Kristali ja kogu Levadia meeskonna häälekatest protestidest. Paar minutit hiljem ümbritsesid Tohverit aga juba anuvate nägudega florakad – karistusalasse jõudnud Igor Subbotinile tegi Flora keskkaitsja Karol Mets vilemehe arvates penaltiväärilise vea.
«Võin vanduda, käsi südamel, et mina lõin palli,» kinnitas pärast lõpuvilet Mets ise, kes sai selles olukorras ka punase kaardi, eemaldati platsilt ja taandus varumeeste pingile, pea käte vahel. Florakad pidasid ühes Tohveri ja äärekohtunikuga maha mitu minutit kestnud kõnekoosoleku ning hetkeks läksid kahe meeskonna mängijad peaaegu omavahel kättpidi kokku, kuid Mets kinnitas, et kaarti näidati talle siiski vea, mitte suupruukimise eest.
Kriitilisel hetkel külma närvi näidanud Morozov tunnistas, et viimast lööki polnud kerge teha. «Psühholoogiliselt oli raskem, eelis oli väravavahil. Püüdsin piisavalt tugevalt lüüa. Õnnestus,» lausus ta.
«Kui kohtunik vilistab penalti, siis on penalti,» jäi Levadia loots Marko Kristal pärast mängu napisõnaliseks. Flora peatreener Martin Reim mõistagi sellise arvamusega leppida ei tahtnud. «Mul on pisut raske seda olukorda kommenteerida, sest jäin situatsioonist kaugele, aga poisid ütlesid mulle, et penaltit seal polnud. Kui see nüüd tõesti nii oli, siis on muidugi väga kurb, sest sellisel juhul tehakse juba mitmendat aastat järjest meile liiga,» kurvastas Reim.
Flora suutis viigistada
Vaid mõni minut varem võis Flora meeskond hõisata ja Gert Kams väljakuäärsel teivashüppematil kukerpalli teha – 88. minuti viigitabamus tähendas pääsemist kolmeväravalisest kaotusseisust. Eesootavast põnevast lahingust oli juba teisel mänguminutil andnud aimu Zakaria Beglarašvili, kes kõmmutas karistusalas palli posti. Järgmisel rünnakul avati aga skoor väljaku teises otsas – audisisseviske järel värava all tekkinud segaduse lahendas Levadia ründaja Ingemar Teever, saates palli mõnelt meetrilt Stanislav Pedõki selja taha.
Flora sellest ei heitunud ja mõni minut hiljem tõi Valeri Minkeneni lähilöök uuesti tabloole viigi. Edasine avapoolaeg kulges üsna uniselt, kuni 42. minutil mängis Markus Jürgenson üsna süütus situatsioonis palli sihilikult käega ja see lubas Levadial pärast Morozovi edukat penaltilööki minna poolajale ikkagi eduseisus.
Teine poolaeg ei jõudnud veel õieti alatagi, kui Flora kaitsjad jälle vääratasid ja Morozov oma teisest penaltist edu kasvatas. 62. minutil tegi Albert Taar võimsa pommlöögiga eduseisuks juba 4:1 ja miski ei ennustanud, et Flora võiks veel tagasi mängu tulla. Kuid teist meelt oli Beglarašvili – kolm minutit hiljem keerutas grusiin pikalt karistusalas ja vinditas lõpetuseks palli tagumise posti kõrvale, 77. minutil saatis aga posti kaudu sihile kauglöögi.
Täielikult kaitsesse vajunud Levadia jaoks näis Kamsi 88. minuti viigivärav tähendavat hävingut, kuid sel kohtumisel polnud määratud nii lihtsalt lõppeda. «Esimene mõte oli muidugi minna ja viies värav lüüa. Siis tuli kiirelt teine mõte, et ei tohi endale lasta. Tagantjärgi tarkusena võib muidugi öelda, et esimene mõte oli õige,» kirjeldas Kristal pärast vastuolulisi tundeid.
Levadia sihib veel tiitlit
Kui Levadia läks, lõi ja saigi teenitud tasu, siis mängu üldpildiga Kristal rahule ei jäänud. «Kolm punkti tuli ja see on kõige tähtsam. Oleme kullaheitluses edasi. Aga hooaja jooksul olime seni sisse lasknud kuus väravat, nüüd tuli kohe neli juurde. Juba see näitab, et hea mänguga tegu polnud,» sõnas Kristal. «4:1 seisult ei mõelnud mina kindlasti, et mäng oleks tehtud,» lausus Kristal, kelle pahameelt oma mängijate võimaluse raiskamise üle sai tol hetkel korra tunda ka Kadrioru staadioni varumeeste pink.
Kuldmedalile jäi pärast eilset mängu selgelt kaks pretendenti: Nõmme Kalju ja Levadia. Meistritiitel kuulutatakse suure tõenäosusega välja õige pea, kui kaks tänavust parimat kohtuvad 1. ja 15. septembril omavahel, Flora lootused on Reimi hinnangul lõplikult läinud. «Tiitel on ebareaalne, sest ma ei näe teisi meeskondi, kes võiksid Kaljult ja Levadialt punkte röövida. Aga kui me laseme ise niimoodi endale neli väravat lüüa, siis peab ütlema, et olemegi väärt tabeli kolmandat kohta, mitte enamat,» lõpetas Reim.
Tabloo
Eesti jalgpalli meistriliiga
FC Levadia – FC Flora 5:4
4. Teever, 42. pen., 48. pen., 90.+6. pen Igor Morozov, 62. Albert Taar – 8. Valeri Minkenen, 65., 77. Zakaria Beglarišvili, 88. Gert Kams