Jalgpalli MM jääb armastusele alla

Jalgpalli MM-i vaadatavus Eestis. Illustratsioon: TNS Emor

Vaatajate uuring näitab spordialade kuninga menukuse langust Eestis. On see tõsi?

Mis lootust on jalgpallil Eesti inimeste silmis keskealiste suhteküsimuste ja kahe tuntud inimese lembeloo vastu, idamaisest armastusdraamast rääkimata? Tuleb välja, et peaaegu mitte mingit.

Tunaeelmise nädala vaadatumate saadete edetabel näitab, et jalgpalli MM-võistlused Brasiilias pole sugugi nii populaarsed, nagu sellele pühendatud eetriajast ja leheruumist võiks järeldada. TNS Emori teleauditooriumi mõõdikuuring toob välja, et juuni viimasel nädalal vaatas rohkem inimesi niigi paljunäidatud Eesti filme «Keskea rõõmud» ja «Suvi», kui elas kaasa MM-mängudele – peale üheainsa kohtumise, Holland – Mehhiko. Ent selgi kohtumisel tuli vaatajate arvult vanduda alla Türgi seriaalile «Sajandi armastus».

Tol nädalal mahtus ainult seesama Hollandi – Mehhiko mäng Eesti kuraditosina vaadatuima telesaate hulka. Ülejäänud kohtumisi ei jälginud Emori andmeil isegi 100 000 silmapaari. Isegi mitte 90 000.

Kui võrrelda Brasiilias peetavate mängude vaadatavust Eestis kahe eelmise MM-turniiri kohtumiste telepubliku suurusega, ilmneb Emori kogutud andmeist, et vaatajate arv on järjepidevalt kahanenud (vt tabel). Tänavuse MMi viie vaadatuima kohtumise keskmine vaatajate arv on 112 400, neli aastat tagasi oli see näitaja 124 600 ning kaheksa aastat tagasi 131 400. (Jalgpalli MM on kolmel viimasel korral toimunud alati samal ajal, alates juuni keskpaigast, mis tähendab, et suvine puhkuste aeg ei saa eri aastate turniire erinevalt mõjutada.)

Alguse küsitav roll

Ekspeaminister Andrus Ansip, kellelt ERRi sporditoimetuse eelmine juht Marko Kaljuveer käis isiklikult raha juurde küsimas, kui selgus, et ERRil jääb MM-turniiri näitamisõiguste ostmiseks ressursist puudu – ja kes valitsusjuhina 300 000 euro eraldamiseks ka oma õnnistuse andis –, hindas jalgpalli vaadatavust suvekuude kohta siiski väga heaks. «Vaatajate üle pole küll põhjust kurta,» kinnitas Ansip Postimehele. «See on täielik jalgpallibuum, mis praegu Eestis on. Ent see buum pole siiski nii suur nagu Euroopas,» möönis Ansip (vt tema kommentaari).

Ühe põhjusena, miks tänavuse MM-turniiri vaatajate arv on väiksem kui neli aastat tagasi LAVis või kaheksa aastat tagasi Saksmaal peetud MM-võistluste ajal, tõi enamik Postimehele andmeid tõlgendanud telespetsialiste välja asjaolu, et LAV ja Saksamaa asuvad Eestiga enam-vähem samas ajavööndis, Brasiilia aga teisel pool maakera, mistõttu mitmed mängud seal algasid siinse aja järgi alles öösel kell üks.

Kuid see ei seleta tõsiasja, miks ei suutnud isegi sellised Euroopa riikide paljutõotavad kohtumised, nagu Saksamaa – Portugal ja Venemaa – Belgia (mõlema algus kell 19), tuua telerite ette nii palju inimesi nagu «Peitusemeistrid», «Nuuskija» või «Saladused».

See tähendab, et isegi mitte 75 000 inimest. Või miks Hispaania – Tšiili ja Brasiilia – Mehhiko kell 22 alanud mänge vaatas 112 000 inimest, samas kui neli aastat tagasi kõigest pool tundi varem alanud kohtumisi Hispaania – Portugal ja Itaalia – Paraguay vaatas 15 protsenti rohkem inimesi.

ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa märkis, et viimase kolme MM-turniiri vaatajate arvu võrreldes tuleb arvestada ka arenguid televisioonis ning vaatamise harjumuse muutusi. Tema hinnangul on MM-mängude teleauditooriumi vähenemine loomulik, sest viimaste aastate jooksul on vähenenud teleauditooriumi suurus tervikuna. Ehk teisisõnu: vähenenud on Eesti elanike arv.

Samas täpsustas Balti filmi- ja meediakooli õppejõud Jüri Pihel, nii TV 1 kui TV 3 pikaajaline endine programmijuht, et lähtudes üleilmsetest suurtest teleuuringutest ei ole õige väita, nagu oleks teleri vaatamine maailmas vähenenud. Ta lisas, et suured spordisündmused, nagu olümpiamängud ja jalgpalli MM-võistlused, suurendavad alati ja igal pool seda inimeste hulka, kes neile teleri vahendusel kaasa elab.

Emori uuringuspetsialist Jüri Järv sedastas kolme viimase MM-turniiri vaatajate arve kõrvutades, et 2006. aastal oli paljudel võimalik vaadata vaid kolme vabalevi kanalit, aga nüüdseks on telekanalite valik enamikul palju suurem. See tähendab, et vaatajaskond hajub palju rohkemate kanalite vahel – eestikeelseid või eestikeelse tõlkega kanaleid on juba üle 35 –, mis võibki viia konkreetsete saadete vaadatavuse väiksemaks.

Liiati, nagu täheldas Allikmaa, ei toimunud 2006. ja 2010. aastal Eestis veel sedavõrd palju ühisvaatamisi baarides ning muudes avalikes kohtades, nagu nüüd.

Meeste otsustav jõud

Jalgpalli vaadatavuse näitajad Eestis kahvatuvad, kui võrrelda neid põhjanaabrite kogutud andmetega. Kui Eestis vaatas näiteks Brasiilia – Tšiili mängu 81 000 inimest, siis Soomes 824 000. Erinevus on kümnekordne, aga rahvaarvu vahe on ainult neljakordne.

Emori teleauditooriumi mõõdikuuringu juht Andrus Leok selgitas, et nii suur vahe võib tulla esiteks sellest, et Soome uuringufirma raporteerib jalgpalliülekannete pool­aegu eraldi saadetena. «Enamasti saab suured arvud teine poolaeg, mis on ka meil saate kõige kõrgema reitinguga osa,» nentis ta. Ja lisas, et kui kasutada sama metoodikat Eestiski, poleks Soome-Eesti vaadatavuse erinevus kümme, vaid kuus korda (rahvaarvu erinevust arvestamata).

Teiseks, märkis Leok, võivad Soomes jalgpalli vaadatavuse näitajad lüüa Eestist kõrgemale tõsiasjad, et Soomes on mehi peaaegu sama palju kui naisi ja Soome elanikkond on noorem kui Eesti oma.

Tõsi, kui vaadelda jalgpalli MMi vaadatavust Eesti meeste nn kommertssihtrühmas, 18–49-aastaste seas, hõivanuks MM-mängud eelmisel nädalal 20 menukama saate pingereas tervelt 15 kohta ning seejuures ka viis esimest kohta. (Emori uuringus, mis arvestab kõiki alates 4. eluaastast, kuulus jalgpallile esikahekümnes vaid seitse kohta.)

ERRi juht Allikmaa kinnitas, et kahtlemata seletab käimasoleva MM-turniiri väiksemaid vaatajaarve võrreldes kahe eelmise MMiga ka see, et mingi hulk nooremaid inimesi jälgib jalgpalli internetist, mis ei kajastu Emori vaadatavuse kokkuvõttes.

Neid, kes vaatavad jalgpalli MMi arvuti- või mobiiliekraanilt, pole ilmselt vähe. Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht pani õhtul, kui vaatas ERRi portaalis Prantsusmaa – Saksamaa mängu, arvutiekraani nurgas tähele, et sama küljega oli ühenduses veel 8400 arvutit. «Ja ma ei vaadanud üksi, vaid vaatasime kolmekesi,» lisas ta.

Ka Allikmaa tõdes, et kaheksa aastat tagasi olid mängude jälgimine mobiili, tahvel- või sülearvuti vahendusel ning samuti järelvaatamine võrreldes praegusega marginaalsed. Tema andmeil kogusid lõppeva nädala kahe esimese päeva kaheksandikfinaalmängud online’is 15 000 – 20 000 vaatamist iga mängu kohta. (Tõsi, need arvud sisaldavad lisaks mängu otseülekande vaatamisele ka kokkuvõtte ehk löödud väravate ülevaadete jälgimist.) «Need vaatajaarvud tuleks tervikpildi saamiseks TV-auditooriumile lisada,» lausus Allikmaa.

Sedasi söandabki Ansip kuulutada, et jalgpall läheb Eestis inimestele korda. «Mänge vaadatakse ja elatakse kaasa, jalgpallist räägitakse ka spordikaugetes seltskondades,» tõdes ta. «Ülekandeõiguste ostmise otstarbekuses mina ei kahtle, see raha läks õige asja eest.»

Kommentaar
Andrus Ansip
Euroopa Parlamendi liige

Olin Brüsselis siis, kui Belgia võitis, ja Strasbourgis siis, kui Prantsusmaa võitis. Jalgpalli vaadati mõlemas linnas tänavakohvikutes ja suurtes saalides ühiselt, mängule elati häälekalt kaasa. Võitu tähistasid mõlemas linnas noored väga lärmakalt, hõiskamine ja signaalitamine kestsid tunde. Trikoloore lehvitasid tänavatele tulnud inimesed ja lippe lehvitati autode akendest. Lahtistes autodes sõitsid noored riigilipuga püsti seistes ja päris palju oli neid signaalitavaid autosid, kus lipuhoidjal oli kere autoaknast väljas selliselt, et ainult jalad olid salongi jäänud. Politseinikke oli tänavatel nii Belgias kui Prantsusmaal juba varakult tavapärasest rohkem, kuid ilmsele liikluseeskirja rikkumisele nad ei reageerinud. Rõõmsad olid nemadki.