Aastakümneid vahetusid poksi raskekaalu troonil mustad mehed. Viimasel kümnendil on olukord kardinaalselt muutunud ja šokolaadikarva kindameestest tiitlinõudlejaid enam eriti pole.
Valged mehed tõukasid mustad troonilt
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
6. detsember 2011, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 50ndate keskpaigast, kui legendaarne Rocky Marciano karjääriga lõpparve tegi, algas raskekaalupoksi maailmas afroameeriklaste ajastu. Mustad mehed olid varemgi valgetele kõva konkurentsi pakkunud, kuid sest ajast peale oli nende ülevõim täielik. Harvaks jäid sähvatused, kui mõni valge mees absoluutses tipus pildile pääses.
Kui keskmiselt poksifännilt mõne ajaloo suurkuju nime küsida, saab vastuseks Muhammad Ali, Joe Frazieri, George Foremani, Evander Holyfieldi või Mike Tysoni – üks mustem kui teine. Kui britt Lennox Lewis 2004. aastal kindad varna riputas, algas uus ajastu. MM-tiitleid hoiavad ukrainlastest vennad Vladimir ja Vitali Klitško, ülejäänud tõenäolised tiitlipretendendid on kõik europiidid, enamasti just slaavi verd mehed.
«Money talks (raha loeb – toim). Ida-Euroopa promootorid on rahaga sisse tulnud, ka mujal on valgeid poksijaid peale tulnud,» tunnistas Eesti tunnustatud poksitreener Ervin Kade. «USA sportlased on jäänud raskekaalus tagaplaanile.»
Põhjus on lihtne: poksimine on taas muutunud elegantseks alaks, kus pelgalt toore jõu rakendamise asemel pannakse rõhku puhtale tehnikale. Et uue joonega kaasas käia, tuleb juba maast madalast harjutada nagu igal muul spordialal.
Robustse tehnikaga musta
«1994. aastal peetud juunioride MMil võistlesin Vladimir Klitškoga samal turniiril. Panin juba siis tähele, et selline pikk kõrend, aga poksib puhtas vene stiilis, käed üleval. Tehnika oli paigas, ilus oli vaadata,» meenutas Kade. «Kunagi üks Hispaania treener ütles, et kui nelja-aastaselt ei hakka jalgpalli mängima, siis sinust nii head jalgpallurit ei tule. Poksis on piltlikult öeldes samamoodi.»
Aafrika päritolu poksijad on aga klassikalist stiili kaotamas, kuna amatöörtase on jäänud nigelaks. Varem tuli USAst amatöörpoksi kogemusega ehk ilusa tehnikaga afroameerika poksijaid nagu Ali, Holyfield ja Foreman (brittidest näiteks ka Lennox Lewis), kuid nüüd on neid väheks jäänud.
Erinevalt poisikeseeast poksihariduse saanud valgetest tuleb Aafrikast peale teise iseloomuga noormehi. AIBA (Rahvusvaheline Poksiliit – toim) üritab Musta Mandri andekaid poksijaid harida, kuid nad pole harjunud pead kasutama.
«Mustalt Mandrilt tuleb mehi, kes on väga jõulised ja robustsed, aga ilma tehnikata,» kirjeldas Kade. «Võid olla kahekümneselt hirmus lihamägi, aga tehnikat ja distantsitunnetust siis enam nii lihtsalt ei õpi.»
Klitškodele seevastu on ette heidetud liiga kaalutlevat, kohati lausa igavat poksimist. Mõned eksperdid on öelnud, et 10–20 aastat tagasi ala domineerinud tippmeeste vastu poleks neil tänasel päeva šanssi. Kade on selles osas aga teist meelt ja usub, et kunagised hiiud oleks nõnda kavala poksimise vastu hädas.
«Nende distantsihoidmine on lihtsalt nii hea. Ma usun, et ka Tysonil ja Holyfieldil oleks nende vastu väga raske olnud,» usub Kade.
Tänapäeva tippmehed ei ole kavalad ainult ringis, vaid valmistuvad taktikaliselt põhjalikult ka enne kohtumisi. Enne matše käib samasugune vastaste videote kerimine nagu tavaliselt omane sportmängudele. Lisaks valitakse sparringupartnerid, kes järgmise vastasega võimalikult sarnased.
«Kui (Juan Carlos) Gomez 2009. aastal Vladimir Klitškoga poksis, treenis ta enne (Robert) Heleniusega, kellel on üsna sarnane tehnika,» tõi Kade näite.
Kes alistab Klitškod?
Poksifännide jaoks on kõige põletavam küsimus endiselt see, kas keegi suudab alistada vennad Klitškod, enne kui mehed karjääri lõpetavad? Kade sõnul oleks šanssi näiteks venelasel Aleksander Povetkinil, kuid üldiselt arvab ta, et ukrainlastele kujuneks kõvaks pähkliks enda mõõtu mehed.
«Nad pole palju enda pikkustega poksinud ja seega oleks Helenius ja miks mitte ka Tyson Fury keerulised vastased. Samas pole nad ilmselt Klitškodeks valmis,» hindas Kade.
Võimalik, et matšiks Vitali Klitškoga suurele areenile naasva David Haye võimalustesse eestlane aga ei usu.
«Tegin magistritöögi sellest, et mida suurem mass, seda tugevam löök. Pealegi on lööke ülespoole märksa raskem teha kui ülevalt alla. Kui Haye oleks ehk 10 cm pikem, siis oleks tal võimalus,» arvas Kade.
Klitškod kui ärimehed
Tunnustatud Eesti poksitreener Ervin Kade kinnitas, et ukrainlastest raskekaalupoksi erinevate sarjade maailmameistrite Vitali ja Vladimir Klitško stiil teeb nad vastastele ebamugavaks, kuid samas püüavad nad spordiväliselt hoolitseda selle eest, et nad MM-tiitleid ei kaotaks.
«Klitškod on ärimehed – kõigepealt vaatavad rahakotti, siis vastast. Nende jaoks on poks puhas äri, ja mida rohkem teleõigusi müüakse, seda rohkem raha sisse tuleb,» tõdes Kade. «Nad üritavad vältida riskantseid vastaseid, kuna iga MM-tiitli matš toob suurt raha sisse ja selle kaotamine oleks suur löök.»
Viimasel ajal on palju pahameelt tekitanud erinevate MM-tiitlite rohkus. Lisaks WBA-, IBF-, WBO-, IBO- ja WBC-sarja tiitlitele on ka neid lahterdama hakatud. Nii on näiteks WBA «super-tšempioni» MM-tiitel Vladimir Klitško käes, WBA «tavaline» MM-tiitel aga Aleksandr Povetkini käes.
«Wilfried Sauerland (poksipromootor – toim) tahtis, et ka mõnel tema poksijal oleks meistrivöö, ja nii lepiti kokku, et antakse välja ka tavaline MM-tiitel,» selgitas Kade. «Need on promootorite omavahelised kokkulepped ja puhas äri.» (PM)