P, 27.11.2022

AJALOORÄNNAK ⟩ 1998. aasta MM: prantslaste kodune triumf ja Ronaldo saladus

Raul Ojassaar
, ajakiri Jalka
1998. aasta MM: prantslaste kodune triumf ja Ronaldo saladus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ronaldo oli 1998. aasta MMi finaalis mingil salapärasel põhjusel iseenda hale vari. Kullamängu suurimaks staariks tõusis hoopis esiplaanil nähtav mees: Zinedine Zidane.
Ronaldo oli 1998. aasta MMi finaalis mingil salapärasel põhjusel iseenda hale vari. Kullamängu suurimaks staariks tõusis hoopis esiplaanil nähtav mees: Zinedine Zidane. Foto: HJS

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1998. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Seeria üheksas lugu ilmus ajakirja Jalka juunikuu numbris.

MM 1998: prantslaste kodune triumf ja Ronaldo saladus

1998. aasta turniiriks naasis suur jalgpall Euroopasse, kui teist korda ajaloos valiti turniiri võõrustajaks Prantsusmaa – varem olid prantslased MMi korraldanud 1938. aastal. Teist turniiri järjest sai otsustavas kandideerimisvoorus lüüa Maroko.

Pärast viit 24 osalejaga turniiri oli taas aeg seda suurendada: 32 osalejast rääkis FIFA toonane president Sir Stanley Rous juba 1970. aastal, kuid alles 28 aastat hiljem tehti tema idee teoks. Oli ka viimane aeg, sest FIFA oli viimaste aastate jooksul oluliselt suuremaks läinud: kui 1980. aastal oli FIFAs veel 150 liikmesriiki, siis 1998. aasta alguses oli see arv ületanud 200 piiri. 32 osalejat lubasid ka turniiri formaati loomulikumaks muuta: kaheksast alagrupist pääsesid kõigis edasi kaks paremat, mis tähendas, et kolmanda kohaga ei olnud enam võimalik 16 parema sekka saada.

Eesti võttis iseseisvuse taastamise järel esimese võidu

Kui 1994. aasta MM-valiksari läks verinoorel Eesti koondisel sportlikus mõttes võrdlemisi aia taha, siis neli aastat hiljem oldi juba pisut arvestatavam jõud. 1996. aasta teisel poolel algas Eestile valiksari kahe mänguga Valgevene vastu – mõlemas matšis suutis kodumeeskond 1 : 0 võita. Iseseisvuse taastanud Eestile tõi esimese valikmänguvõidu Kadrioru staadionil Sergei Hohlov-Simsoni tabamus.

Enne seda Minskis toimunud kohtumises tegi Mart Poomi mängu algul saadud vigastuse tõttu koondisedebüüdi 19-aastane Sergei Pareiko, kohalikult publikult teenis vilekoori kohtumist vaatama saabunud Valgevene president Aljaksandr Lukašenka.

Islandlasest peatreener Teitur Thordarson tõi Eestisse tänapäevase liinikaitse. Tema käe all kaotati selles valiktsüklis küll kaks korda Lätile, kuid valiksarja meeldejäävaim kohtumine peeti hoopis kodus Šotimaaga. Teatavasti otsustas FIFA delegaat Kadrioru staadioni ebasobiva valgustuse tõttu mängupäeval kohtumise algusaja varasemaks tuua, mistõttu jooksid platsile vaid kohtunikud ja 11 šotlast. Kui esialgu arvas Šotimaa, et nad saavad lihtsa tehnilise võidu, siis Eesti vaie oli edukas ja FIFA käskis mängu mõned kuud hiljem neutraalsel pinnal uuesti pidada. Monacos toimunud mälestusväärne matš jäi 0 : 0 viiki ning pani aluse Mart Poomi karjäärile Inglismaal.

Muide: šotlastel ei olnud viigist lõpuks hullu ühti, sest nad tulid Austria järel alagrupis teisele kohale ning pääsesid parima teise koha meeskonnana otse finaalturniirile. Eesti jäi aga Valgevenega võrdselt nelja punkti peale, kuid pisut parem väravate vahe tähendas, et viimast kohta suutsid sinisärgid vältida.

Kuna MMid toimuvad tänaseni 32 osalejaga, sai just 1998. aasta turniiri eel esimest korda näha mitut valiksarjaformaati, mis on praegugi tuttavad. Euroopas peeti näiteks esimest korda play-off-mänge valikgrupis teise koha saanud riikide vahel; Lõuna-Ameerikas mängisid üheksa meeskonda (valitseva maailmameistrina oli Brasiilia valiksarjast vabastatud) esimest korda kõik omavahel kaks korda läbi, et paremusjärjestus selgitada.

Väga suuri üllatusi valiksarjas ei sündinud: välja võib tuua ehk FIFA edetabeli kolmanda riigi Tšehhi, kes jäi tugevas grupis alla Hispaaniale ja Jugoslaaviale, Lõuna-Ameerikas jäi kahekordne maailmameister Uruguay aga tihedas konkurentsis suisa seitsmendaks ja nelja finaalturniirile sõitja sekka ei jõudnud.

Uustulnukaid oli turniiril mitu: Euroopas jõudis oma ajaloo esimeses MM-valiksarjas kohe sihile Horvaatia, Põhja-Ameerikast tuli Mehhiko ja USA järel kadalipust edukalt läbi Jamaica. Aasiast oli debütandiks Jaapan, Mustalt Mandrilt Lõuna-Aafrika. Põnevaks osutus ka kontinentidevaheline playoff: Iraan ja Austraalia mängisid esmalt Teheranis välja 1 : 1 viigi, Melbourne'is läksid austraallased küll 2 : 0 juhtima, kuid Karim Bagheri ja Khodadad Azizi tabamused 75. ja 79. minutil pöörasid asja pea peale ning saatsid võõrsilväravate reegli toel MMile hoopis iraanlased. Austraalia väljalangemine oli nendele seda valusam, et nad ei kaotanudki lõpuks valiksarja jooksul mitte ühtegi mängu.

Norra jätkab kadestusväärset seeriat

A-grupis oli selge, et tiitlikaitsjal Brasiilial ei tohiks edasipääsuga probleeme tekkida. Kuigi vigastuse tõttu jäi meeskonnast seekord eemale nelja aasta tagune kangelane Romário, ei olnud brasiillastel superstaaridega sugugi kitsas käes: värskelt oli esile tõusnud vaid 21-aastane ründaja Ronaldo, kelle valis FIFA nii 1996. kui 1997. aastal maailma parimaks jalgpalluriks ja kes võitis 1997. aastal ka Ballon d'Ori. Ässadest olid klubitasandil tõelisteks tipptegijateks saanud ka keskväljamees Rivaldo, vasakkaitsja Roberto Carlos ja veel mitu tähte, mispärast alustas Brasiilia turniiri peamise soosikuna.

Alagrupiturniir, mis on brassidele ajalooliselt olnud alati üliedukas, algas ka seekord võitudega Šotimaa ja Maroko üle, mis tähendasid juba enne viimast vooru edasipääsu kindlustamist. Seetõttu ei olnud neil viimases mängus Norra vastu just liiga palju motivatsiooni veri ninast välja pingutada, kuid Norra jalgpalliajalugu seda meenutada ei soovi: nemad kirjutasid endale tabelisse mesimagusa 2 : 1 võidu ning sammusid hoolimata esimese kahe mängu viigistamisest edasi 16 parema sekka! 78. minutil kaotusseisu jäänud norralaste kangelaseks tõusis 25-aastane ründaja Tore André Flo, kes lõi 83. minutil viigivärava ning teenis viis minutit hiljem penalti, mille Kjetil Rekdal realiseeris.

Norra koondis on senimaani üks kahest kogu maailma jalgpalliriigist, kes on Brasiiliaga mänginud, aga pole mitte kordagi kaotanud – Norral on Brasiilia vastu kirjas kaks võitu ja kaks viiki! Teine riik selles lühikeses nimekirjas on Senegal, kes on Brasiiliaga mänginud ühe korra ja leppinud temaga viiki. Huvitaval kombel on norralastel samasugune seeria ette näidata ka Argentina vastu – kaks kohtumist, kaks võitu!

A-grupp

Brasiilia 6

Norra 5

Maroko 4

Šotimaa 1

B-grupis jäi valusal moel edasipääsust ilma Kamerun. Kaheksa aastat varem maailma südamed võitnud koondisel oli viimases voorus Tšiili üle vaja võitu, ent 1 : 1 viik jättis aafriklastele suhu mõru maigu: Ungari kohtunik László Vágner eemaldas kaks kamerunlast ning jättis viigiseisul lugemata kamerunlaste värava, mis oleks nad alagrupi viimaselt kohalt hoobilt teiseks tõstnud. Viigist piisas aga täielikult tšiillastele, kes suutsid esimest korda pärast kodust 1962. aasta turniiri alagrupist edasi murda.

B-grupp

Itaalia 7

Tšiili 3

Austria 2

Kamerun 2

Prantslased näitavad musklit, Nigeeria šokeerib Hispaaniat

Võõrustajad prantslased olid omapärases olukorras: eelmiselt kahelt finaalturniirilt kõrvale jäänud meeskond oli ühest küljest Brasiilia kõrval turniiri soosik number kaks, teisalt sai peatreener Aimé Jacquet turniiri eel kodumaa meedialt ja fännidelt omajagu kriitikat, sest otsustas meeskondliku mängu nimel koju jätta staarid Eric Cantona ja David Ginola. Nende asendajateks olid 20aastased veel tõestamata mehed Thierry Henry ja David Trezeguet.

Alagrupimängude põhjal võisid Prantsusmaa fännid ennast hästi tunda – kolmest mängust saadi kolm võitu ja sammuti probleemideta 16 sekka, kusjuures rünnakul olid põhiraskust kandnud just kolm väravat löönud Henry ja korra sahistanud Trezeguet. Tõrvatilgaks meepotis oli aga meeskonna liidri Zinedine Zidane'i punane kaart teise vooru mängus Saudi Araabiaga, mis jättis ta peale viimase alagrupikohtumise eemale ka kaheksandikfinaalist.

C-grupp

Prantsusmaa 9

Taani 4

Lõuna-Aafrika 2

Saudi Araabia 1

D-grupp oli juba tunduvalt üllatusrohkem – ja pöörane mäng peeti maha juba avavoorus. Hispaania koondis oli tugevdatud äsja Real Madridiga Meistrite liiga võitnud meestega ning just sellised ässad Fernando Hierro ja Raúl viisid hispaanlased Nigeeria vastu 1 : 0 ja 2 : 1 juhtima. Mitme Euroopa tippklubi mängija ja legendaarse peatreeneri Bora Milutinovićiga relvastatud nigeerlased suutsid aga seejärel viie minutiga mängu pea peale pöörata – Sunday Oliseh saatis 78. minutil 25 meetrilt vägeva pommlöögi võrku ning tõi kahe aasta tagustele olümpiavõitjatele turniiri alustuseks magusa võidu.

Nigeerlased tegid seejärel selja prügiseks ka Bulgaarial, mistõttu ei vääranud nende grupivõitu isegi viimase vooru kaotus Paraguayle. Hispaania viigistas küll lõunaameeriklastega ning tampis viimases mängus Bulgaariat lausa 6 : 1, kuid edasipääsuks sellest ei piisanud – selles grupis jäid Euroopa meeskonnad viimasteks. Iseäranis kahvatu oli nelja aasta taguse poolfinalisti Bulgaaria esinemine – vananev meeskond ei suutnud enam säravaid esitusi pakkuda, totaalselt vormist väljas oli ka FC Barcelona mees Hristo Stoitškov.

D-grupp

Nigeeria 6

Paraguay 5

Hispaania 4

Bulgaaria 1

Poliitilised pinged ja turvamured

Ülejäänud gruppides suures plaanis hiigelüllatusi ei sündinud: varem kaugele jõudnud meeskondadest pidid koju sõitma Belgia, kes jäi E-grupis alla Hollandile ja Mehhikole, samuti Kolumbia, kes jäi G-grupis alla Rumeeniale ja Inglismaale. Rumeenia säras mäletatavasti ka neli aastat varem ning suurelt jaolt oli meeskonna tuumik endine: 33-aastane kapten Gheorghe Hagi oli küll karjääri lõpusirgel, ent mitu teist meest mängis endiselt Euroopa tippklubides, moodustades sellega Rumeenia kuldse põlvkonna.

E-grupp

Holland 5

Mehhiko 5

Belgia 3

Lõuna-Korea 1

Omapärasel moel suutsid rumeenlased just Inglismaal mänginud pallurite, Coventry City ründaja Viorel Moldovani ja Chelsea kaitsja Dan Petrescu väravatest teises voorus Inglismaa üle magusa 2 : 1 võidu võtta ja sellega edasipääsu kindlustada. Korra ärevasse seisu jäänud inglased alistasid aga viimases voorus Darren Andertoni ja David Beckhami väravatest Kolumbia ning murdsid end siiski 16 parema sekka.

Inglismaa puhul räägiti rohkem aga hoopis fännide käitumisest, sest avamängule Tuneesiaga eelnes öine fännikaklus, mis saatis haiglasse 35 jalgpallituristi, poolsada kaklejat vahistati. Olukord oli sedavõrd tõsine, et vabandusega esines ka Briti peaminister Tony Blair.

Osama bin Ladeni konspiratsioon

Kuigi Inglismaa–Tuneesia alagrupimängu eel haaras tähelepanu sellele eelnenud ööl toimunud fännimärul, oleks kohtumine võinud halvemal juhul lõppeda palju suurema massitragöödiaga. Nimelt tuli alles alles mitu aastat hiljem avalikuks, et just selle Marseille'is toimunud kohtumise oli terrorirünnakuga sihile võtnud Osama bin Ladeni juhitud Al Qaeda koos Alžeeria terrorirühmituse GIAga.

Kolm GIA liiget olid pääsenud staadioni turvameeskonda ning kavatsesid selle abil sihikule võtta nii Inglismaa koondislased kui pöidlahoidjad, tappa sooviti teiste seas peatreenerit Glenn Hoddle'it, väravavaht David Seamani, ründajat Alan Shearerit ja andekaid noori David Beckhamit ja Michael Owenit. Plaanid hõlmasid muu hulgas Inglismaa koondise vahetusmängijate pingi õhkulaskmist, mängijate pihta tulistamist ja granaatide tribüünile viskamist. Peale selle kavatseti Pariisis pommirünnak korraldada hotellile, kus peatus USA koondis, kaaperdatud lennukiga kavatseti rünnata Civaux' tuumaelektrijaama.

Õnneks suutsid Euroopa riikide julgeolekuteenistused GIA ja Al Qaeda plaanid lörtsida: vähem kui kuu aega enne kohtumist arreteeriti hiiglasliku koordineeritud politseioperatsiooni käigus viies Euroopa riigis peaaegu sada inimest, kes olid plaaniga seotud.

Kolm aastat hiljem USAs 11. septembri rünnakud korraldanud Osama bin Laden oli sealjuures kuuldavasti suur jalgpallisõber ja suisa Arsenali fänn, olles vanal Highbury staadionil korduvalt Arsenali mänge nautimas käinud.

G-grupp

Rumeenia 7

Inglismaa 6

Kolumbia 3

Tuneesia 1

Britid ei olnudki aga turniiri kõige suuremad löömamehed: selle «au» said endale hoopis Saksamaa huligaanid, kes korraldasid enne oma teise vooru kohtumist Jugoslaaviaga Lensi tänavatel mässu, mille käigus peksti raudlatiga julmalt läbi kohalik sandarm, 44-aastane kahe lapse isa Daniel Nivel.

Nivel jäi küll õnneks ellu, kuid veetis kuus nädalat koomas ja sai kogu ülejäänud eluks tõsise puude. Neli sakslast mõisteti Niveli ründamises süüdi ning saadeti vangi, karistused ulatusid kolmest ja poolest aastast kuue aastani. Saksamaa tundis juhtunu pärast kollektiivset häbi: Niveli auks lõi Saksamaa vutiliit huligaanide kontrollimise ja ohvrite aitamise fondi, samuti korraldati tema heaks Saksamaal heategevuskohtumisi. Saksamaa koondislane Ulf Kirsten teenis plusspunkte sellega, et tegi mängude eel sooja Prantsusmaa koondise särgis.

Mõned tunnid pärast traagilisi sündmusi peeti aga turniiri poliitiliselt pingelisim kohtumine, sest vastamisi sattusid USA ja Iraan, kaks riiki, kelle diplomaatilised suhted katkesid juba 1980. aastal. Kuigi mängijad näitasid üksteise suhtes välja austust ning poseerisid enne mängu sõbralikul ühispildil, polnud austusest märkigi Teherani tänavatel: Iraani 2 : 1 võidu järel põletati seal avalikult USA lippe ja pidutseti, nagu oldaks tulnud maailmameistriks. Tegelikult hõivasid Saksamaa ja Jugoslaavia selles grupis kindlalt esimesed kaks kohta.

F-grupp

Saksamaa 7

Jugoslaavia 7

Iraan 3

USA 0

Debütantide alagrupp

Argentinale oli alagruppide loos tõeliselt armuline: kahekordsed maailmameistrid sattusid vastamisi mitte ühe ega kahe, vaid lausa kolme MM-debütandiga! Turniiri eel viie peasoosiku sekka kuulunud argentiinlased noppisid siin järjepanu võite, alistades kõik kolm vastast endale väravat sisse laskmata. Teine edasipääseja oli Horvaatia, kes leidis hea mineku vaatamata tiimi senise põhiründaja Alen Bokšići vigastusele, mis ta turniirilt eemale jättis. Rooma Lazio mehe asemel haaras Horvaatia koondise rünnakul ohjad Real Madridi äss Davor Šuker, kelle imeline turniir pani horvaadid suisa unustama, et kunagi Bokšićit taga nuteti.

Kui Jaapan ei suutnud debüüdil erilist jälge maha jätta, siis seni ainsat korda MMile pääsenud Jamaica küll – värvikas meeskond värvikate toetajatega jäi edasipääsust küll kaugele, kuid jäi siiski turniiriga rahule: viimases voorus alistati Theodore Whitmore'i kahest väravast Jaapan 2 : 1 ning Reggae Boyz sõitis koju püstipäi.

H-grupp

Argentina 9

Horvaatia 6

Jamaica 3

Jaapan 0

Ronaldo lööb särama

Kaheksandikfinaalide alustuseks kordus omal moel ajalugu, kui Itaalia Christian Vieri tabamusest Norra 1 : 0 alistas. Tänaseni on Norra koondis osalenud kolmel MM-finaalturniiril (1938, 1994, 1998) ning iga kord langenud konkurentsist pärast üheväravalist kaotust Itaaliale! Need kolm allajäämist on ühtlasi ainsad kaotused, mille Norra koondis on kolme turniiri jooksul üldse pidanud vastu võtma.

Esimene kuldne värav

Tükike jalgpalliajalugu tehti kaheksandikfinaalis Prantsusmaa ja Paraguay vahel, kui MM-finaalturniiridel nähti esimest korda kuldset väravat. Juba kaks aastat varem toimunud EMil kehtinud reegel oli algusest peale võrdlemisi vastuoluline, sest tõi kaasa suhteliselt kinnised lisaajad – mõlemad meeskonnad kippusid mängima kaitsvalt, sest iga eksimus oma värava lähedal võis võrduda kohese kaotusega.

Turniiri esimene lisaaeg tõigi kohe ka esimese kuldse värava, kui Prantsusmaa ja Paraguay kohtumine väravateta viigiseisul penaltiseeria poole tüüris. Maruliselt väravat taga ajanud prantslased saidki 114. minutil oma tahtmise – Laurent Blanc võttis Paraguay karistusalas maha David Trezeguet' söödu ning saatis palli vastaste väravavahist José Luis Chilavertist mööda. Sealjuures oli Blanc tegelikult kaitsja, kes oli lisaajal rünnakut tugevdama saadetud – nii palju siis kuldse värava tapvast mõjust!

«Ütlesin endale, et kui me laseme mängul penaltiseeriasse minna, on meie võimalused väga ahtad. Paraguaylased hoidsid kümne küünega viigist kinni ja nende väravavaht oli enesekindlust täis. Ma ei mänginud enam kaitsjana, sest teadsin, et isegi kui riskime ja kaotame, on see parem kui penaltiseerias alla jääda,» sõnas Blanc.

Kuldse värava reeglit kasutati veel ka 2002. aasta turniiril, kuid 2006. aastaks oli see juba ajalooks saanud.

Samal õhtul toimunud Lõuna-Ameerika duellis näitas klassi Brasiilia – kaks väravat keskväljamehelt César Sampaiolt ja kaks kolli Ronaldolt aitasid soosikud Tšiili vastu 4 : 1 võidule. Eriliselt säras just 21aastase Ronaldo täht – O Fenômeno hüüdnime kandnud mees tabas lisaks väravatele nii posti kui latti ning oli oma kiiruse, jõu, tehnika ja külma pea unikaalse kombinatsiooni pärast kaitsjatele tõeline õudusunenägu. Sealjuures oli ta neli aastat varem MM-tiitli juba võitnud, kuigi USA turniiri jooksul ta väljakule kordagi ei pääsenud.

Väike üllatus oli Nigeeria lagunemine: alagrupiturniiril Hispaania alistanud meeskond jäi Taani vastu juba 12. minutiks 0 : 2 kaotusseisu ja pidi lõpuks vastu võtma suure 1 : 4 kaotuse.

Beckhamist saab patuoinas

Kaheksandikfinaal Argentina ja Inglismaa vahel ju pidi olema tuline ja vastuoluline – tegu oli 12 aasta taguse veerandfinaali kordusega, kus Maradona kahe fenomenaalse väravaga kohtumise otsustas. Mängu algus oligi tuline – juba esimene veerandtund tõi kolm väravat. Esmalt viis Gabriel Batistuta 5. minutil penaltist juhtima argentiinlased, neli minutit hiljem vastas samaga Alan Shearer. 16. minutil sündis aga selle turniiri üks kuulsamaid väravaid – vaid 18-aastane Michael Owen, kes oli ka inglaste penalti üsna väikesest puutest välja võlunud, sai keskringis palli, võttis hoo sisse, purjetas kaitseliinist läbi ning virutas palli võrku! Mitte küll päris Maradona anno 1986, aga kaunis värav sellegipoolest.

Argentina jõudis avapoolaja lõpus Javier Zanetti tabamusest viigini, kuid kohtumise pöördepunkt saabus teise poolaja avaminutitel. Praegune Atlético Madridi peatreener Diego Simeone põrkas keskväljal David Beckhamiga kokku ning sasis inglast pikali olles kergelt juustest. Ärritunud Beckham äsas kõhuli olles vastase poole jalaga ning kuigi puude ei olnud väga tõsine, fikseeris taanlasest kohtunik Kim Milton Nielsen löögiliigutuse ja saatis Beckhami punase kaardiga duši alla. Duellis oli selge võidu saanud Simeone, kes inglase esmalt rohmaka veaga pikali saatis ja seejärel vastase õrnale hoobile dramaatiliselt reageeris.

Kuigi Inglismaa suutis kümne mehega järgmised 75 minutit argentiinlased kuival hoida, hoidsid penaltiseerias külmemat närvi lõunaameeriklased. Kuigi penaltitel eksisid nii Paul Ince kui David Batty, süüdistas Inglismaa meedia kaotuses just Beckhamit – üks ajaleht trükkis ära tema näoga märklaua, Londonis poodi üles elusuuruses Beckhami kuju. Beckhamile andestati alles mitu aastat hiljem.

Dramaatilise lõpu sai Hollandi ja Jugoslaavia lahing – kaks aastat varem EM-finaalturniirilt varakult koju saadetud Edgar Davids palus mängu lõpuminutitel 1 : 1 viigiseisul vahetust, kuna võitles krampidega. Peatreener Guus Hiddink seda ei võimaldanud, aga Davidsil ei olnud kavas lisaajaks platsile jääda – ta lõi teisel üleminutil hoopis võiduvärava! Jugoslaavlased jäid kahetsema raisatud võimalust – Predrag Mijatovićil oli teise poolaja alguses võimalik penaltist omad juhtima viia, kuid tema löök tabas latti. Jugoslaavia naabrit Horvaatiat saatis järgmisel päeval aga edu – nemad alistasid Davor Šukeri penaltist Rumeenia.

Kaheksandikfinaalid

Brasiilia–Tšiili 4 : 1

Nigeeria–Taani 1 : 4

Holland–Jugoslaavia 2 : 1

Argentina–Inglismaa 2 : 2, pen 4 : 3

Itaalia–Norra 1 : 0

Prantsusmaa–Paraguay 1 : 0 (l.a)

Saksamaa–Mehhiko 2 : 1

Rumeenia–Horvaatia 0 : 1

Itaalia prantslased alistavad «kodumaa»

Veerandfinaalid algasid kohe põnevusheitlusega – vastamisi olid kaks naabrit ja suurt konkurenti Prantsusmaa ja Itaalia. Mängu eel toodi mõnuga välja, et suur osa Prantsusmaa koondisest teenib leiba just Itaalia klubides – Itaalia peatreener Cesare Maldini naljatas suisa, et vastamisi on kaks Itaaliat!

Väravaid pingeline ja taktikaline lahing ei toonud, kuigi lisaajal oli Roberto Baggiol imeline võimalus Itaalia poolfinaali saata. Selle asemel tuli saapamaalastel juba kolmandat MMi järjest penaltiseerias välja langeda – otsustavatel löökidel eksisid nende poolt Demetrio Albertini ja Luigi Di Biagio.

Püstipäi võis lahkuda Taani koondis, kes andis veerandfinaalis Brasiiliale väga kõva lahingu. Martin Jørgensen viis Taani juba teisel minutil juhtima, kuid 25. minutiks olid Bebeto ja Rivaldo väravad seisu pea peale pööranud. Brian Laudrupi värav viigistas küll teise poolaja alguses taas seisu, kuid Rivaldo teine tabamus tõi brasiillastele 3 : 2 võidu. Taanile tähendas kaotus ka ajastu lõppu: karjääri lõpetas nende ajaloo parim mängija Michael Laudrup.

Mõned päevad varem dramaatilisel kombel Inglismaast jagu saanud Argentina pidas Hollandiga maha tulise kohtumise, kus mõlema meeskonna mängijale ka punast kaarti näidati. Hollandlased said teist mängu järjest võidu tänu viimase minuti väravale – sedapuhku suutis külma pead säilitada Arsenali ründaja Dennis Bergkamp, kes karistusalasse saadetud kõrge palli maha võttis, kaitsja ära lollitas ja palli lati alla põrutas.

Suuremat sorti üllatus sündis viimases veerandfinaalis Saksamaa ja Horvaatia vahel, kus vastamisi olid sisuliselt Taavet ja Koljat – kolmekordne maailmameister viie miljoni elanikuga debütandi vastu! Kohtumine ise läks aga just Horvaatia kasuks, omal moel aitasid sellele kaasa ka sakslased: 40. minutil võttis Saksamaa kaitsja Christian Wörns keskväljal tarbetult jõhkralt maha Šukeri, teenides sellega punase kaardi. Arvulise ülekaalu kasutasid horvaadid suurepäraselt ära – veel esimese poolaja lõpus läksid nad juhtima, mängu viimase kümne minutiga kasvatasid eduseisu kolmele väravale ja purjetasid nelja parema sekka.

Veerandfinaalid

Brasiilia–Taani 3 : 2

Holland–Argentina 2 : 1

Itaalia–Prantsusmaa 0 : 0, pen 3 : 4

Saksamaa–Horvaatia 0 : 3

Thurami uskumatu pooltund

Juba viiendat korda MMide ajaloos koosnesid poolfinaalid Brasiiliast ja kolmest Euroopa riigist. Mõlemad mängud osutusid omal moel dramaatiliseks: Brasiilia ja Hollandi vahel selgus edasipääseja penaltiseerias, Prantsusmaa ja Horvaatia kohtumises tõusis esile aga täiesti ootamatu sangar.

Hollandi kaitseliin sai pöörases hoos Ronaldo taltsutamisega nii hästi hakkama, kui oskas, kuid kohe teise poolaja avaminutil lubas Phillip Cocu brasiillase siiski endast mööda ning too ei jätnud võimalust kasutamata, avades skoori. Frank de Boeri pingutused Ronaldot nullida kandsid siiski vilja, sest viigivärava jõudsid Oranje toetajad ära oodata – Patrick Kluiverti 87. minuti koll viis mängu lisaajale, kus väravaid enam ei nähtud. Penaltiseerias kerkis kangelaseks Brasiilia väravavaht Cláudio Taffarel, kes tõrjus nii Cocu kui Ronald de Boeri löögid ning saatis oma meeskonna järjekordsesse MM-finaali.

Teise poolfinaali ainsaks märksõnaks kõlbab ilmselt Prantsusmaa paremkaitsja Lilian Thurami nimi. Just tema uinumine lubas Davor Šukeril eirata prantslaste suluseisulõksu ning viia Horvaatia juba teise poolaja esimesel rünnakul kodupubliku šokiks juhtima. Just Thuram oli see, kes järgmisel minutil Horvaatia karistusala juures palli vastaste kapteni Zvonimir Bobani jala pealt varastas ja jätkuolukorras seisu viigistas. Ja just Thuram oli see, kes 70. minutil mõneti sarnases olukorras Robert Jarnit ennetas ja palli madala löögiga 20 meetrilt võrku saatis! 2 : 1 võit viis Prantsusmaa lõpuks ometi MM-finaali, kuid medalil oli ka teine külg – standardolukorraeelse pusklemise eest näidati vastuolulist punast kaarti meeskonna kaptenile Laurent Blancile, mis jättis ta finaalis pealtvaatajaks.

Thurami kahe värava erilisust märgib tõsiasi, et tema 142 kohtumise pikkuse koondisekarjääri jooksul jäidki need tema ainsateks väravateks! Ka klubikarjääris jõudis ta rünnakul sihile haruharva – Monaco, Parma, Juventuse ja Barcelona eest mängides lõi ta 683 mänguga vaid 13 väravat.

Poolfinaalid

Brasiilia–Holland 1 : 1, pen 4 : 2

Prantsusmaa–Horvaatia 2 : 1

Horvaadid ei lasknud end valusal kaotusel aga rütmist välja lüüa – pronksimatšis alistati Robert Prosinečki ja Davor Šukeri väravatest Holland 2 : 1. Šuker tõusis kuue kolliga ka turniiri parimaks väravakütiks. «Pisut suuremate kogemustega oleksime võinud tulla maailmameistriks,» nentis Horvaatia peatreener Miroslav Blažević. Treener tõdes, et sai meeskonna hüvanguks kasutada patriootlikke tundeid, mis vaid kuus aastat iseseisvust nautida saanud riigi mängijate sees pulbitsesid.

Kolmanda koha mäng

Holland-Horvaatia 1 : 2

Palju õnne, Prantsusmaa… aga mis ometi juhtus Ronaldoga?

Finaalipäeva pärastlõunal läks Prantsusmaa koondise kapten Laurent Blanc Zinedine Zidane'i hotellituppa ja pani seal 26aastasele poolkaitsjale südamele: sa oled turniiril seni hästi mänginud, aga pole meile toonud mitte ühtegi võitu. Blanc rõhutas, et Brasiilia koondis ei ole standardolukordade kaitsmisel kõige osavam, mis tähendab, et Zidane võiks nurgalöökide ja karistuslöökide puhul minna julgemalt kõrgemale.

Seda, mis samal ajal Brasiilia laagris toimus, prantslased aga ei teadnud. Kella kahe paiku päeval avastas Ronaldo toakaaslane Roberto Carlos ühtäkki, et lõunaund tegev meeskonna suurim staar vappub krampides. Carlos ei soovinud asja esialgu suure kella külge panna ning kutsus tuppa veel paar mängijat, kes hoolitsesid selle eest, et esiründaja endale haiget ei teeks. Krambihoo järel jäi Ronaldo taas magama ning kaaslased teavitasid juhtunust meeskonna arste ja abitreener Zicot. Peatreener Mário Zagallole ei öeldud veel midagi, sest ei tahetud tema puhkehetki häirida!

Kella viie ajal ärganud Ronaldo viidi kohe haiglasse, kus teda poolteist tundi uuriti, misjärel ta terveks meheks tunnistati. Meeskond oli samal ajal aga juba staadionil ning mänguprotokolli kanti tema asemel hoopis Edmundo, mis tekitas ajakirjanikes hämmastust. 50 minutit enne avavilet ilmus Ronaldo aga meeskonna riietusruumi, väitis, et temaga on kõik korras, ning palus luba mängida. Zagallo, kellele oli rohelise tule andnud ka meeskonna arst, küll kõhkles, kuid ennistas Ronaldo algrivistusse. Nii arst kui Zagallo on hiljem öelnud, et tundsid tohutut survet: nad hindasid, et Ronaldo eemalejätmine oleks mängu kaotuse korral nende vastu kaasa toonud hiiglasliku pahameeletormi.

Noore ründaja ootamatu epilepsiahoo ja sellele järgnenu ümber on aastate jooksul ringelnud palju vandenõuteooriaid: kahtlustatud on mürgitamist, pingeolukorrast tekkinud närvivapustust, Ronaldo ja Brasiilia suursponsori Nike survet mees platsile saata ja isegi allergilist reaktsiooni dopingusüstile, kuid mehe oma versioon kõlab kõige loogilisemalt. See seletab ka seda, miks ei olnud Ronaldo finaalmatšis päriselt tema ise ja miks oli kogu Brasiilia koondis väljakul sedavõrd kaame tegutsemisega. Väidetavalt olid mõned mängijad suisa Ronaldo elu pärast kartnud.

Mäng ise kulges aga täpselt nii, nagu Blanc oli Zidane'i hotellitoas prohvetlikult rääkinud. Brasiillased jäid standardolukordade kaitsmisel hätta ning lasid Zidane'il 27. ja 45 + 1. minutil nurgalöökide järel peaga sisuliselt identsed väravad lüüa. Brasiilia koondis oli tervikuna tavatult hajevil: kuigi Prantsusmaa värava all tekitati mõned võimalused, puudus nende mängust tavapärane teravus.

Õlekõrs ulatati brassidele näiliselt 68. minutil, kui Prantsusmaa kaitsja Marcel Desailly teenis tarbetult teise kollase kaardi ja jättis oma tiimi platsil vähemusse. Denilson tabas küll üleminutitel Brasiilia poolelt latti, kuid hoopis prantslased vormistasid lõppskoori – kolmandal üleminutil vormistas Emmanuel Petit vasturünnakust lõppskooriks 3 : 0.

Seis oleks võinult vabalt olla ka 5 : 0 või 6 : 0, kui prantslaste ründajad poleks Brasiilia värava all sedavõrd palju võimalusi raisanud. Prantsusmaa sai Stade de France'il pidu alustada, selle jätk Champs-Élysées'l tõi Pariisi tänavatele tähistama lausa poolteist miljonit inimest.

Finaal

Brasiilia–Prantsusmaa 0 : 3

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».

Märksõnad
Tagasi üles