Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 2002. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!
Seeria kümnes lugu ilmus ajakirja Jalka juulikuu numbris.
- Loe ka: Retk Katari MMini, alustades esimesest 1930. aasta turniirist
- Loe ka: 1938. ja 1950. aasta MMid: maailmasõda jättis jalgpallirütmi tühimiku
- Loe ka: 1954. ja 1958. aasta jalgpalli MMid: suurüllatus ja kuninga debüüt
- Loe ka: 1962. ja 1966. aasta MMid: Santiago lahingust skandaalse võiduväravani
- Loe ka: 1970. ja 1974. aasta MMid: Pelé hüvastijätt ja totaalne jalgpall
- Loe ka: 1978. ja 1982. aasta MMid: üks uus ja üks vana maailmameister, skandaalide kiuste
- Loe ka: 1986. ja 1990. aasta MMid: Jumala käsi ja maagiline Milla
- Loe ka: 1994. aasta MM: turniir, mis algas ja lõppes eksitud penaltiga
- Loe ka: 1998. aasta MM: prantslaste kodune triumf ja Ronaldo saladus
Uue aastatuhande esimese MMi võõrustajariik otsustati 1996. aastal, kusjuures võitja ei olnud esialgu üldse variantide seas: kolm kandidaatriiki olid kõigepealt Jaapan, Mehhiko ja Lõuna-Korea. Kuna alles 1986. aastal MMi võõrustanud Mehhiko šansse peeti minimaalseteks, käis peamine võitlus lähinaabrite Jaapani ja Lõuna-Korea vahel. Teineteist nii poliitiliseks kui sportlikuks rivaaliks pidanud riigid korraldasid kõva PR-võitluse, kuid kaalukaussi enda poole kumbki kallutada ei suutnud. FIFA presidendi João Havelange eelistus kuulus sealjuures Jaapanile, aga Euroopa ja Aasia konföderatsioonid tulid ideele korraldusõigus kahe riigi vahel «pooleks» teha. Kuigi Lõuna-Korea ja Jaapan ise sellest ideest vaimustuses ei olnud, pandi nad lõpuks valiku ette: teete turniiri koos või ei tee üldse!