AJALOORÄNNAK ⟩ 2002. aasta MM: üllatuste turniiri varjutasid kohtunike otsused

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 2002. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Seeria kümnes lugu ilmus ajakirja Jalka juulikuu numbris.​

• Loe ka: Retk Katari MMini, alustades esimesest 1930. aasta turniirist
• Loe ka: 1938. ja 1950. aasta MMid: maailmasõda jättis jalgpallirütmi tühimiku
• Loe ka: 1954. ja 1958. aasta jalgpalli MMid: suurüllatus ja kuninga debüüt
• Loe ka: 1962. ja 1966. aasta MMid: Santiago lahingust skandaalse võiduväravani
• Loe ka: 1970. ja 1974. aasta MMid: Pelé hüvastijätt ja totaalne jalgpall
• Loe ka: 1978. ja 1982. aasta MMid: üks uus ja üks vana maailmameister, skandaalide kiuste
• Loe ka: 1986. ja 1990. aasta MMid: Jumala käsi ja maagiline Milla
• Loe ka: 1994. aasta MM: turniir, mis algas ja lõppes eksitud penaltiga
• Loe ka: 1998. aasta MM: prantslaste kodune triumf ja Ronaldo saladus

Uue aastatuhande esimese MMi võõrustajariik otsustati 1996. aastal, kusjuures võitja ei olnud esialgu üldse variantide seas: kolm kandidaatriiki olid kõigepealt Jaapan, Mehhiko ja Lõuna-Korea. Kuna alles 1986. aastal MMi võõrustanud Mehhiko šansse peeti minimaalseteks, käis peamine võitlus lähinaabrite Jaapani ja Lõuna-Korea vahel. Teineteist nii poliitiliseks kui sportlikuks rivaaliks pidanud riigid korraldasid kõva PR-võitluse, kuid kaalukaussi enda poole kumbki kallutada ei suutnud. FIFA presidendi João Havelange eelistus kuulus sealjuures Jaapanile, aga Euroopa ja Aasia konföderatsioonid tulid ideele korraldusõigus kahe riigi vahel «pooleks» teha. Kuigi Lõuna-Korea ja Jaapan ise sellest ideest vaimustuses ei olnud, pandi nad lõpuks valiku ette: teete turniiri koos või ei tee üldse!

2002. aasta MM-finaalturniir oli seega mitmes mõttes ajalooline. Esimest (ja seni ainsat!) korda anti korraldusõigus kahele riigile ühiselt, esimest korda läks see Aasiasse. Maailma kõige tihedama asustusega piirkond sai esimest korda jälgida MM-finaalturniiri kohtumisi ajatsooni mõttes mugavalt ning ei pidanud jalgpalli vaatamiseks keset ööd üleval passima.

Turniir korraldati rekordilisel 20 staadionil – kümme areeni pani välja Lõuna-Korea, kümme Jaapan. Grupid A–D mängisid oma kohtumised Koreas, E–H Jaapanis. Mängugraafik oli tehtud nii peenelt, et riigipiiri tuli mängijatel ületada võimalikult vähe: kaheksa tiimi tegid seda vaid kaheksandikfinaali eel, samuti pidid seda tegema üks osaline kolmanda koha lahingust ja üks osaline finaalist.

Neli debütanti ja Hollandi põrumine

Valikturniiri suurim üllatus oli kahtlemata potentsiaalse tiitlipretendendi Hollandi koperdamine. Eestiga ühes valikgrupis olid Hollandi vastased küll võrdlemisi tugevad, kuid Portugalile ja Iirimaale allajäämine oli suurele jalgpalliriigile siiski selge põrumine. Otsustavas play-off’is langes ka FIFA edetabelis vaid aasta-poolteist varem esikolmikus olnud Tšehhi, tugevatest Euroopa tiimidest jäi uks suletuks Jugoslaaviale.

Eesti kuueses valikgrupis neljas

Eesti koondisel koosnes 2002. aasta MM-valiksari justkui kahest erinevast ajastust. 2000. aasta lõpus algas see Tarmo Rüütli juhendusel ja Kadrioru staadionil, järgmise aasta lõpus oli peatreener juba Arno Pijpers ja koduväljak verivärske Lilleküla staadion. Vastased olid kõvast puust: grupi soosikud olid Holland, Portugal ja Iirimaa, tagumises kolmikus võitlesid Eestiga kohtade nimel Küpros ja Andorra.

Eesti sai lõpuks alagrupis neljanda koha – kaks nappi võitu Andorra üle ja kaks viiki Küprosega andsid meile saareriigiga võrdsed kaheksa punkti, kuid meie kasuks rääkis pisut parem väravate vahe. Kodumängudes suutsime ühe värava lüüa Portugalile ja kaks Hollandile, kuid valiksari lõppes meile mõlema vastase vastu võõrsil 0 : 5 allajäämisega.

Lõuna-Ameerikas oli ootamatult suures hädas Brasiilia, kes sai valiksarja jooksul suisa kuus kaotust ning kindlustas pileti Aasiasse alles viimases voorus. Kõvasti pidi higistama ka Saksamaa, kes sai valikgrupis kodus Inglismaalt hävitava 1 : 5 kaotuse, kuid suutis play-off’is siiski Ukrainast jagu saada.

Uusi tulijaid oli neli: Euroopas üllatas Sloveenia ja Aasias Hiina, Aafrikas oli edukas Senegal ja Lõuna-Ameerikas Ecuador. Türgi jõudis finaalturniirile 48aastase pausi järel.

31 : 0!

Okeaania valiktsoonis tegi ajalugu Austraalia, kes kuulus ühte alagruppi Fidži, Tonga, Samoa ja Ameerika Samoaga ja korraldas nädala jooksul tõelise väravafestivali. Juba valikturniiri avamängus tümitati Tongat 22 : 0, mis tähistas koondisejalgpalli ajaloo suurimat skoori. Vaid kaks päeva hiljem löödi see rekord aga vägevalt üle, kui Ameerika Samoa vastu võeti suisa 31 : 0 võit! 13 väravat löönud Archie Thompson püstitas ka individuaalse maailmarekordi.

Ameerika Samoa kuulus niigi maailma nõrgemate jalgpalliriikide sekka, kuid probleemid passidega tähendasid seda, et 20-liikmelisest koondisest sai Austraaliasse sõita vaid väravavaht Nicky Salapu. Samuti ei saanud vähem kui 50 000 elanikuga USA ülemereterritoorium kasutada oma U20-koondislasi, kes olid parasjagu gümnaasiumi lõpueksamitega hõivatud, mistõttu sõitiski valikmängudele verinoor koondis, mille keskmine vanus oli 18 ja mis sisaldas ka kolme 15aastast mängijat. Mõni pallur polnud väidetavalt enne kohtumist Austraaliaga mitte kunagi 90minutilises mängus osalenud!

Hiigelskooride (Austraalia võitis neli mängu koguskooriga 66 : 0) tõttu otsustati Okeaanias edaspidi korraldada valiksarja eelringid. Austraalia otsustas aga 2006. aasta lõpus liituda hoopis Aasia konföderatsiooniga, et saada parema tasemega kohtumisi.

Senegali tantsupidu ja Prantsusmaa ajalooline käkk

Turniiri avamäng Soulis andis tooni kogu ülejäänud võistlustele. Tiitlikaitsja Prantsusmaa oli küll turniirieelses treeningmängus jäänud ilma viga saanud Zinedine Zidane’ist, kuid sõitis Lõuna-Koreasse siiski ühe tiitlisoosikuna. Avakohtumine Senegali vastu kujutas endast sisuliselt Prantsusmaa koondise ja klubide koondise kohtumist: suurem osa Prantsusmaa koondislasi mängis Itaalia, Hispaania ja Inglismaa klubides, Senegali koondis koosnes aga peamiselt just Prantsusmaal pallivatest meestest. Mõlema tiimi ridades oli veel mängijaid, kes sündinud vastasriigis – ning mõlemat meeskonda juhendas ka prantslasest peatreener.

Meeletu üllatusena suutis Senegal avakohtumise 1 : 0 võita – kohtumise ainsa värava lõi 30. minutil Papa Bouba Diop, tabamuse järel panid senegallased nurgalipu ümber püsti meeldejääva tantsu, mis sai üheks koondise kaubamärgiks. Milline viis, kuidas MMil debüteerida! Peatreener Bruno Metsu tõdes, et oli mänguks valmistunud pool aastat ning teadis täpselt, milliste Senegali meestega Prantsusmaa ohud kinni panna – ja mänguplaan toimis õlitatult. Prantslasi süüdistati seevastu vastaste alahindamises.

Kui Senegalil läksid ka järgmised kohtumised edukalt, sest viigid Taani ja Uruguayga viisid nad alagrupist edasi, siis Prantsusmaa jaoks oli alanud õuduste turniir. Teises mängus jättis tähtründaja Thierry Henry omad juba 25. minutil punase kaardiga vähemusse ning Taani vastu lepiti väravateta viigiga. Viimase vooru eel olid edasipääsuvõimalused veel olemas, ent Taanilt saadud 0 : 2 kaotus saatis prantslased ühemõtteliselt koju. Roger Lemerre’i juhendatavast tiimist sai esimene tiitlikaitsja, kes ei suuda MMil isegi väravat lüüa. Viimane tiitlikaitsja, kes ei pääsenud isegi alagrupist edasi, oli 1966. aastal Brasiilia.

A-grupp

Taani 7

Senegal 5

Uruguay 2

Prantsusmaa 1

B-grupis säras resultatiivne Hispaania, kes võitis kõik kolm kohtumist ja marssis kindlalt 16 parema sekka. Nende tuules lipsas edasi ka Paraguay, kes vajas tabelis Lõuna-Aafrika vabariigi edestamiseks viimases mängus Sloveenia vastu löödud hilist 3 : 1 väravat, mis aitas nad tänu löödud väravate arvule aafriklaste ees edasi.

B-grupp

Hispaania 9

Paraguay 4

LAV 4

Sloveenia 0

Brasiilia väravapidu ja Portugali muldne põlvkond

Alagrupiturniiri kõige resultatiivsemaks meeskonnaks osutus Brasiilia, kelle turniiri algus oli aga skandaalne. Avamängus Türgi vastu jäädi esmalt 0 : 1 kaotusseisu, kuid suudeti Ronaldo ja Rivaldo teise poolaja väravatest seis pea peale pöörata. Rivaldo 87. minuti võiduvärav sündis sealjuures penaltist, mis oleks telekorduste põhjal pidanud tegelikult olema hoopis karistuslöök. Sellega aga draama ei piirdunud: üleminutitel nurgalööki andma asunud Rivaldo ootas nurgalipu juures türklaste käest palli, mille Hakan Ünsal lõi tema poole mõõdukalt tugevalt jalaga. Kuigi pall tabas brasiillast jalgade pihta, haaras FC Barcelona täht hoopis näost ja viskus valugrimasside saatel pikali! Kohtunik, kes arvas, et Ünsal virutas Rivaldole palliga pasunasse, kostitas türklast punase kaardiga, FIFA Rivaldot aga teesklemise eest 11 500 Šveitsi frangi suuruse trahviga.

Järgmised kaks mängu läksid brasiillastel aga juba oluliselt lobedamalt. Debütant Hiina alistati 4 : 0, kusjuures väravad kirjutati nelja kuulsa R-i nimele: skoori tegid nii Roberto Carlos, Rivaldo, Ronaldinho kui Ronaldo. Costa Ricast sõideti üle 5 : 2. Teise kohaga pääses napilt edasi Türgi, kes edestas võrdsete punktide juures Costa Ricat tänu pisut paremale väravate vahele.

C-grupp

Brasiilia 9

Türgi 4

Costa Rica 4

Hiina 0

Mõnusalt ühtlases D-grupis seisis suure ülesande ees Lõuna-Korea, kes teadis, et varem pole mitte ükski korraldaja MMil esimesse ringi toppama jäänud. Kogenud hollandlase Guus Hiddinki käe all alustatigi turniiri võidukalt: avamängus alistati Poola 2 : 0. Hoopis suurem üllatus sündis aga teises avavoorukohtumises, kus USA asus Portugali vastu juba 36. minutiks 3 : 0 juhtima ning noppis lõpuks magusa 3 : 2 võidu. Portugallastele oli tegemist külma dušiga, sest MMile sõideti väga suurte ootustega: Luís Figo, Rui Costa, Pauleta, Nuno Gomese ja teiste ässadega relvastatud meeskonda peeti Portugali kuldseks põlvkonnaks, kes võinuks küündida 1966. aasta pronksise meeskonna tulemusteni.

Taset tõendasid portugallased teises voorus Poola üle võetud kindla 4 : 0 võiduga – Pauleta kübaratrikk ja kindel paremus andsid alust arvata, et avavooru kaotus ameeriklastele oli lihtsalt juhus. Otsustavas mängus võõrustaja Lõuna-Korea vastu vajati edasipääsuks viiki, ent külma pead hoida ei suudetud – João Pinto ja Beto eemaldamise tõttu üheksakesi jäänud Portugalile lõi hilisem Manchester Unitedi mees Ji-sung Park 70. minutil võiduvärava, mis kergitas korealased alagrupi üllatusvõitjaks ja saatis Portugali ässad sootuks koju.

D-grupp

Lõuna-Korea 7

USA 4

Portugal 3

Poola 3

Keane’i asemel Keane ja Itaalia napikas

E-grupp algas jõudemonstratsiooniga: noore koosseisu ja üles-alla käinud tulemuste tõttu turniirile tagasihoidlike ootustega sõitnud Saksamaa nüpeldas Saudi Araabiat lausa 8 : 0! Tegu oli suurima võiduga MMidel pärast Ungari 10 : 1 võitu El Salvadori üle 1982. aastal. Kübaratrikiga säras 23-aastane Miroslav Klose, kes lõi oma esimesed väravad MMidel – hiljem sai temast MM-ajaloo parim väravakütt.

Iirimaa koondise lootused said suure hoobi nädala jagu enne turniiri algust, kui peatreener Mick McCarthy otsustas koondise juurest koju saata meeskonna staari, Manchester Unitedi keskväljamehe Roy Keane’i, kelle rahulolematus turniirieelseks treeningupaigaks valitud Saipani saarega ületas treeneri taluvuspiiri. Sellest hoolimata sai Keane iirlaste sangariks – aga mitte Roy, vaid hoopis Robbie! Dramaatiline teise üleminuti viigivärav Saksamaa vastu päästis iirlastele teises voorus punkti, täpne oli Keane ka viimases alagrupimängus Saudi Araabia vastu, mis iirlased Kameruni ees edasi 16 parema sekka saatis.

E-grupp

Saksamaa 7

Iirimaa 5

Kamerun 4

Saudi Araabia 0

.

Surmagrupi staar Beckham

2002. aasta turniiri surmagrupiks peeti F-gruppi, kus olid kokku sattunud Lõuna-Ameerika tsooni kindlalt võitnud Argentina, oma valikgrupis Saksamaad edestanud Inglismaa ja alati üllatusvõimelised Rootsi ja Nigeeria. Suurt duelli oodati muidugi eelkõige vanade rivaalide Inglismaa ja Argentina vahel – Falklandi sõda, 1986. aasta MMi veerandfinaal Diego Maradona kahe legendaarse väravaga ja nelja aasta tagune tuline kaheksandikfinaal Beckhami punase kaardiga olid kõigil veel värskelt meeles.

Kui argentiinlastel puudutasid turniirieelsed mured ja küsimused eelkõige seda, kas rünnakul kasutada Gabriel Batistutat või Hernán Crespot, siis Inglismaal olid suured mured vigastuste rindel. Nicky Butt, Ashley Cole, Robbie Fowler ja David Seaman olid hädas väiksemate hädadega, kuid kõige suurem küsimus seisnes tiimi kuulsaimas tähes David Beckhamis. Manchester Unitedi äärepoolkaitsja oli 10. aprillil murdnud Meistrite liiga mängus pöialuu ning algas meeletu võidujooks ajaga, et pallur taas mängukorda putitada. Inglaste õnneks paranes rahvuslik vasak jalg oodatust pisut kiiremini ning Becks sai Jaapanis platsile joosta.

Avamängus Rootsiga piirdusid inglased 1 : 1 viigiga ning Beckham 60 mänguminutiga, samal ajal kui Argentina Nigeeria 1 : 0 alistas. Laud oli kaetud ja lava valmis – Argentina–Inglismaa mängu pandi vilistama toonane maailma parim kohtunik Pierluigi Collina. Just Collina (õige) otsus sai kohtumises ka määravaks – avapoolaja lõpus andis ta Michael Oweni kukutamise eest inglastele penalti, mille realiseeris ei keegi muu kui Beckham. 1 : 0 võit oli Inglismaale märgiline, magus ja oluline ka sportlikult.

Võiduvärava löönud Beckhamile oli aga tegu omalaadse rehabilitatsiooniga: nelja aasta tagune patuoinas oli vahepeal saanud Inglismaa kapteniks, just tema viimase minuti võiduvärav Kreeka vastu viis Inglismaa üldse MMile ning just tema tõi inglastele suure rivaali üle vajaliku võidu, mis nad ka Rootsi kõrval alagrupist edasi viis. Üks ring oli täis saanud.

Argentinale järgnes aga krahh: meeskond, kelle tiitlivõimalust hindasid kihlveokontorid turniiri eel suurimaks, viigistas viimases alagrupimängus Rootsiga ning pidi vaid kolme mängu järel kodu poole teele asuma.

F-grupp

Rootsi 5

Inglismaa 5

Argentina 4

Nigeeria 1

G-alagrupis kordus taas vana muster: Itaalia koondis ei saanud seegi kord ennast alagrupifaasis kuidagi käima. Turniiri alustuseks suudeti Ecuador küll 2 : 0 alistada, kuid sellele järgnes valus 1 : 2 allajäämine nelja aasta tagusele pronksile Horvaatiale, mis tähendas, et viimase vooru eel oli itaallaste seis näru: Mehhiko vastu vajati kindlasti võitu, muidu läinuksid trumbid Horvaatia kätte. Mehhiklaste käest päästis Itaalia tänu Alessandro Del Piero 85. minuti väravale küll vaid 1 : 1 viigi, ent Horvaatia kaotus Ecuadorile saatis saapamaa siiski teise koha meeskonnana edasi.

G-grupp

Mehhiko 7

Itaalia 4

Horvaatia 3

Ecuador 3

Lõuna-Korea eeskuju järgis ka teine võõrustaja Jaapan, kes suutis samuti üllatuslikult oma grupi võita: selleks piisas Belgiaga viigistada ja Venemaad-Tuneesiat võita. Eriti magus oli teise vooru 1 : 0 venelaste üle – tegu oli jaapanlaste esimese võiduga MM-finaalturniiridel. Alagrupi võit oli seda uhkem, et neli aastat varem oldi 32 meeskonna seas jäädud 31ks. Venemaal mäletatakse seda kohtumist aga hoopis nukramal toonil. Nimelt otsustasid Moskva linnavõimud kohtumist näidata suurtelt ekraanidelt, aga kaheksat tuhandet inimest toodi turvama vaid poolsada miilitsat. Kaotuse järel puhkesid suured rahutused, kus rünnati peale juhuslike majade ja tänaval olnud autode jaapani restorane ja Aasia päritolu inimesi. Vigastada sai sadakond, surma kaks inimest. Jaapani kõrval läks teisena edasi Belgia, kes alistas viimase vooru põnevuslahingus venelased 3 : 2.

H-grupp

Jaapan 7

Belgia 5

Venemaa 3

Tuneesia 1

Senegal kuldse väravaga edasi

Kui mõnele meeskonnale osutus kaheksandikfinaal võrdlemisi lihtsaks – Inglismaa alistas näiteks avapoolaja väravatest Taani 3 : 0 ning Brasiilia oli Belgiast üle 2 : 0 –, siis suurem osa kohtumistest kujunes mõnusalt vaatemänguliseks. Suures naabrite duellis sai üllatuslikult võidu USA, mis tähendas, et Mehhiko oli taas pidanud MMil piirduma kaheksandikfinaaliga. Sakslased olid Paraguayga hädas, kuniks Oliver Neuville’i 88. minuti värav selle kohtumise nende kasuks pööras, 1 : 0 seisuga vedas ennast kaheksa parema sekka ka Türgi, kes purustas korraldaja Jaapani unistused.

Itaalia skandaalne langemine

Kõige skandaalsemaks ja mälestusväärsemaks kaheksandikfinaaliks osutus Daejeonis toimunud matš Lõuna-Korea ja Itaalia vahel. Kuigi enne kohtumist räägiti mõnel pool suisa, et korealased võinuks olla soosikud, sest Itaalia põhiline keskkaitsepaar Alessandro Nesta – Fabio Cannavaro pidi vigastuse ja mängukeelu tõttu kohtumisest eemale jääma, oli siiski vähe neid, kes julgesid päriselt Itaalia vastu ennustada. Kohtumise eel moodustasid Lõuna-Korea poolehoidjad tribüünile sõnumi «Again 1966», millega viidati 36 aasta tagusele turniirile, kus Itaalia Põhja-Koreale kaotas.

Kohtumist mäletatakse senimaani ecuadorlasest kohtuniku Byron Moreno skandaalsete otsuste tõttu: juba viiendal minutil määras ta korealaste kasuks väga küsitava penalti, eiras normaalaja jooksul mitmel puhul itaallaste penaltiküsimisi ja vaatas läbi sõrmede korealaste karmile taklamisele. 1 : 1 seisult alustatud lisaaeg oli Itaaliale aga täielik õudusunenägu: esmalt tühistati eksliku suluseisu tõttu Itaalia kuldne värav, seejärel ei antud neile Francesco Totti kukutamise eest penaltit – AS Roma ründeäss sai «simuleerimise» eest hoopis oma teise kollase kaardi! See, et Jung-hwan Ahn 117. minutil peaga hoopis Korea kasuks kuldse värava lõi, oli justkui kõige eelnenu loogiline kulminatsioon.

Moreno rahvusvaheline karjäär sai selle kohtumisega ka sisuliselt otsa – veidrate otsuste eest kodumaa kõrgliigas sai ta ka Ecuadori alaliidult karistada ning lõpetas 2003. aastal vaid 33aastaselt karjääri, kui taas skandaali sattus ja karistada sai. 2010. aastal jäi ta aga USAsse sisenedes vahele kuue kilogrammi aluspükstesse peidetud heroiiniga, mistõttu istus üle kahe aasta türmis.

Õnnetu kuldne värav

Kaheksandikfinaalis Itaalia vastu kuldse värava löönud Jung-hwan Ahnile võis see küll olla üks karjääri tipphetki, kuid halvad uudised saabusid järgmisel päeval: nimelt oli ta paar hooaega olnud laenul Itaalia klubis Perugias, mille tulivihane omanik Luciano Gaucci otsustas tema lepingu lõpetada, väites, et ei kavatse palka maksta mängijale, kes on Itaalia jalgpalli ära rikkunud.

Kuigi Gaucci mõtles hiljem ümber ning Perugia ostis Ahni mängijaõigused Lõuna-Korea klubilt Busani Daewoo Royalsilt ära, oli nüüd solvunud omakorda Ahn, kes oli Itaalias sattunud paariaks: talle saadeti tapmisähvardusi ja tema auto pandi põlema.

Klubisse naasmisest keeldunud Ahn sattus sellega sekeldustesse, mis päädisid sellega, et FIFA andis vaidluses Perugia klubile võidu ja Ahnil tuli kahjutasuks maksta 3,8 miljonit dollarit. Selle kogumiseks kolis ta hoolimata Euroopa klubide huvist Jaapanisse, sõlmis seal kolmeaastase lepingu kohaliku meelelahutusagentuuriga ning teenis vajaliku raha Jaapani liigas mängimise kõrvalt telesaadetes ja reklaamides osaledes!

Ülejäänud kolmes kaheksandikfinaalis normaalajast ei piisanud. Rootsi mängis alagrupiturniiri kangelase Senegali vastu maha varakult saadud eduseisu ning sai lisaajal 1 : 2 kaotuse. Senegali mõlemad väravad lõi Henri Camara, kusjuures tema 104. minuti tabamus oli turniiri esimene kuldne värav. Senegal kordas kaheksa parema sekka jõudmisega Kameruni tosina aasta tagust vägitegu, saades teiseks Aafrika meeskonnaks, kes nii kaugele jõudnud.

Hispaania ja Iirimaa kohtumises säras iirlaste ridades taas kord Robbie Keane – kuigi Hispaania mängis suure osa kohtumisest Fernando Morientese 8. minuti väravast eduseisus, lõi Keane 90. minutil penaltist tabloole viigi ja viis mängu lisaajale. Penaltiseerias suutis Keane samuti esimesena löögi realiseerida, kuid seejärel lõi särama 21aastase väravavahi Iker Casillase täht – kaks iirlaste lööki tõrjunud Casillas aitas hispaanlased kaheksa parema sekka.

Kaheksandikfinaalid

Saksamaa–Paraguay 1 : 0

Mehhiko–USA 0 : 2

Hispaania–Iirimaa 1 : 1, pen 3 : 2

Lõuna-Korea – Itaalia 2 : 1 (l.a)

Taani–Inglismaa 0 : 3

Brasiilia–Belgia 2 : 0

Rootsi–Senegal 1 : 2 (l.a)

Jaapan–Türgi 0 : 1

Sangar saadetakse platsilt minema

Veerandfinaalid algasid kohe maiuspalaga – eksperdid arvasid suisa, et Brasiilia–Inglismaa vastasseisu võitja tuleb ka maailmameistriks. Hoolimata Brasiilia kergest initsiatiivist olid inglased need, kes nõelasid esimesena – Brasiilia keskkaitsja Lúcio ränk eksimus lubas väravavahiga üks ühe vastu olukorda Michael Oweni, kes avapoolaja keskel Inglismaa juhtima viis.

Mänguline ülekaal kuulus aga brasiillastele – avapoolaja üleminutitel leidis Ronaldinho hea sööduga Rivaldo, kelle madal löök posti kõrvale seisu viigistas. Särgi seljast rebinud ja seda pea kohal lehvitanud Rivaldo pääses kollasest kaardist, sest toona ei nõudnud reeglid kohtunikelt sellise tähistamise karistamist.

Teise poolaja alguses sai Ronaldinhost juba matši peategelane. 50. minutil sai ta hakkama MM-ajaloo ühe legendaarsema karistuslöögiga, kui saatis palli 35 meetrilt üle tsenderdust oodanud inglaste väravavahi David Seamani otse ristnurka. «Cafu ütles mulle, et Seaman on väravast veidi välja tulnud. Löök ei tulnud päris nii välja, nagu plaanisin, aga värav on värav,» lausus 22-aastane Pariisi Saint-Germaini ründav poolkaitsja. Vaid seitse minutit hiljem sai tema mäng aga ootamatult otsa, kui ta süütus olukorras palli peale võideldes Danny Millsiga kokku põrkas ja kohtunik talle pikemalt mõtlemata punast kaarti näitas. Brasiilia pidas küll kümnekesi eduseisus vastu, kuid kordused näitasid, et Ronaldinho poolfinaaliks mängukeelu alla jätnud kaart tuli võrdlemisi kergekäeliselt.

Numbrinopped

16

kollast ja kaks punast kaarti jagas Hispaania kohtunik Antonio López Nieto alagrupimängus Kameruni ja Saksamaa vahel. Tegu oli toona MMide rekordiga.

5

viiki järjest tegi Belgia koondis alates 1998. aasta turniirist kuni 2002. aasta alagrupimänguni Tuneesiaga. See on senimaani MMide rekord.

2217

MMidel veetud mänguminutini jõudis 2002. aasta turniiril Itaalia kaitsja Paolo Maldini. Neljal turniiril osalenud Maldini minutite arv on senimaani MMide tippmark. Maldini isa Cesare tegutses 2002. aasta turniiril aga Paraguay lootsina.

Kohtunike eksimus ilmestas ka muidu küllaltki kinnist matši Saksamaa ja üllatuslikult kaheksa sekka jõudnud USA vahel. Michael Ballacki tabamus avapoolaja lõpus jättis ameeriklased kaotusseisu ning sakslased väärisid mängupildi poolest küll nappi võitu, ent kõik oleks võinud olla teisiti, kui õigusemõistjad oleksid teise poolaja alguses näinud, kuidas Torsten Frings oma väravajoonel palli käega peatas – andmata jäid nii penalti kui punane kaart.

Vaid ühe väravaga otsustati ka kahe üllataja Türgi ja Senegali kohtumine – kui kaheksandikfinaalis tõi kuldne värav Senegalile võidu, siis seekord pidid nad İlhan Mansızi 94. minuti tabamusest vastaste paremust tunnistama.

Kui esimest Aafrika riiki poolfinaalis 2002. aasta MM meile ei toonud, siis esimese Aasia riigi küll, sest Lõuna-Korea imelugu jätkus ka veerandfinaalis Hispaania vastu, kus nad väravateta mängu järel penaltiseerias peale jäid. Samamoodi nagu kaheksandikfinaalis kahtlustati ka seekord Egiptuse peakohtuniku brigaadi kallutatuses võõrustajate poole: hispaanlastel jäeti lugemata suisa kaks väravat, kusjuures neist teine oleks lisaaja alguses olnud kuldne värav, kuid abikohtuniku hinnangul läks Joaquíni tsenderduse eel pall üle otsajoone. Telekordused aga näitasid, et asi ei olnud sellele isegi mitte lähedal. Seesama 20-aastane Joaquín osutus penaltiseerias ainsaks eksijaks, kusjuures tegu on ühega üksikutest mängijatest, kes on veel tänapäevalgi, 20 aastat hiljem, profijalgpallur.

Veerandfinaalid

Saksamaa–USA 1 : 0

Hispaania – Lõuna-Korea 0 : 0 (pen 3 : 5)

Inglismaa–Brasiilia 1 : 2

Senegal–Türgi 0 : 1 (l.a)

Korea muinasjutt lõpeb Euroopa kohtunikuga

Mõlemad poolfinaalid osutusid suhteliselt kinniseks ja otsustati vaid ühe väravaga. Saksamaa ja Lõuna-Korea kohtumise eel üritas FIFA ennetada järjekordset kohtunikega seotud skandaali ning määras seda vilistama šveitslasest tippmehe Urs Meieri. Võluväel ei saanudki korealased ühtegi kahtlast penaltit ega tühistatud ühtegi määrustepärast tabamust: võõrustajad andsid küll favoriidile Saksamaale kõva lahingu, ent Michael Ballacki 75. minuti värav saatis finaali Saksamaa. Saksamaa liidrile Ballackile oli võit sealjuures tugeva magushapu mekiga: neli minutit enne väravat oli ta teeninud kollase kaardi, mis jättis ta mängukeeluga finaalist eemale.

Teine poolfinaal viis uuesti vastamisi Brasiilia ja Türgi, kes olid mäletatavasti teineteise vastased ka alagrupiturniiri avavoorus. Taas kord andsid türklased kõva lahingu, kuid Brasiilia kuulsad R-id tõid taas kastanid tulest. Kangelaseks kerkis Ronaldo, kes üllatas Türgi puurivahti Rüştü Reçberit 49. minutil ootamatu varbalöögiga.

Poolfinaalid

Saksamaa – Lõuna-Korea 1 : 0

Brasiilia–Türgi 1 : 0

Ümit Davala ja Ronaldo soenguduell

Poolfinaal Türgi ja Brasiilia vahel viis vastamisi kaks meest, kelle soeng sai 2002. aasta MMil kuulsaks. Türgi paremäär Ümit Davala paistis silma laia mohawk’iga, Ronaldo oli aga poolfinaali eel oma niigi lühikesed juuksed ära ajanud selliselt, et oli endale jätnud kummalise tuka. Muidugi mõista viisid väikesed poisid üle kogu maailma MMi ajal ja järel juuksurile nii Davala kui Ronaldo pilte: tahan ka!

Hiljem seetõttu kõikide maailma emade ees vabandust palunud Ronaldo tõdes, et soovis veidra soenguga tähelepanu ära tõmmata oma vigastuselt ja selle ümber tekkinud diskussioonidelt. Nimelt oli Brasiilia koondise peatreener Luiz Felipe Scolari Ronaldot kaasates tegelikult suuresti riskinud ning sattunud kriitikatulva alla, sest tema arvel oli teist MMi järjest koju jäetud kogenud Romário.

Ronaldo oli juba aastaid olnud maailma jalgpallis suur nimi, kuid tema eelmised kaks hooaega enne 2002. aasta MMi olid olnud lörtsitud ränkade vigastuste tõttu: 1999. aasta sügisel vigastas ta põlvesidemeid, 2000. aasta kevadel oli ta jõudnud uuesti platsil olla vaid kuus minutit, kui tema põlvekeder töölepingu üles ütles. «See on kõige rängem jalgpallivigastus, mida olen näinud. Kui näitaksin teile sellest pilte, siis te ei usuks seda,» on brasiillast ravinud Nilton Petrone rääkinud. «Tema põlvekeder sisuliselt plahvatas, see oli keset tema reit.» MM-finaalturniiri eel oli Ronaldo jõudnud platsil tagasi olla vähem kui pool hooaega, aga Scolarile sellest teadmisest piisas.

Kolmanda koha mäng oli tasakaaluks seevastu mõnusalt avatud ja lahtine: nii Lõuna-Korea kui Türgi olid nii kaugele jõudnud suure üllatusena ning kaotus poolfinaalis oli pinged maandanud. Kohtumine algas kohe MMide rekordiga: hoolimata sellest, et palli pani mängu Lõuna-Korea, suutis Türgi ründaja Hakan Şükür vaid 10,8 sekundit pärast avavilet palli väravasse saata! Juba üheksandal minutil suutis korealane Eul-yong Lee imelisest karistuslöögist viigistada, kuid omakorda neli minutit hiljem juhtis taas Türgi! 3 : 2 võidu ja pronksised autasud sepistasid türklastele İlhan Mansız ja Şükür – esimene sai kirja kaks väravat ja väravasöödu, teine värava ja kaks väravasöötu.

Kolmanda koha mäng

Lõuna-Korea – Türgi 2 : 3

Hoolimata sellest, et turniir lõppes kahe kaotusega, oli Lõuna-Korea jalgpallipalavikust haaratud. Fännid nõudsid Guus Hiddinkit riigi uueks presidendiks, mispeale otsustas tegelik riigipea Dae-jung Kim teha rahvale kingituse ning tühistada finaalturniiri ajal liikluseeskirju rikkunud 4,8 miljoni inimese trahvid. Miljonitesse küündisid ka Hollandi treenerile makstud preemiad – ja mitte keegi ei kahelnud enam tema otsuses koondis juba kolm kuud enne turniiri kokku võtta.

Ronaldo suur rehabilitatsioon

Kuigi 1994. aastal oli Ronaldo Brasiilia koondisega juba maailmameistriks kroonitud, ei saanud toona 17-aastane ründaja minutikski platsile. 1998. aasta finaali eel aga tabas teda terviserike, mistõttu oli ta finaalis iseenda hale vari. Nüüd, neli aastat hiljem oli 25-aastane Milano Interi täht lõpuks valmis suurimal laval särama.

Finaal kujutas endast kahe vastandi põrkumist: Saksamaa oli enne otsustavat lahingut näidanud kogu turniiri jooksul kõige paremat kaitset ning endale lasknud lüüa vaid ühe värava, samal ajal kui brasiillaste edu taga oli nende resultatiivsus – kuue mänguga olid nad juba löönud 16 väravat. Sakslaste hea kaitsemängu krooniks valiti finaali eel ära turniiri parim mängija – selleks sai nende väravavaht Oliver Kahn.

Paraku oli just Kahn see, kelle eksimus lubas finaalis Ronaldol skoori avada. 67. minutil pääses Rivaldo 23 meetrilt löögile ning kuigi löök ei olnud teab mis tugev või täpne, ei õnnestunud Kahnil seda püüda – lahtiseks jäänud pallil oli esimesena jaol Ronaldo, kes palli võrku torkas. Tosin minutit hiljem kombineerisid taas samad mehed: Rivaldo lasi kavalalt Klébersoni söödu jalge vahelt läbi, jättes selle Ronaldole, kes turniiril oma kaheksanda värava lõi ja sellega ka parima väravaküti tiitli kindlalt endale võttis. Teisele kohale tulid viie kolliga sealjuures Rivaldo ja Miroslav Klose – Klose oli kõik viis kolli löönud alagrupiturniiril ja peaga!

Finaal

Saksamaa–Brasiilia 0 : 2

Kuldse Jumalanna tõstis esimesena pea kohale Brasiilia kapten Cafu, kellest sai esimene ja seni ainus mängija, kes pallinud kolmes MM-finaalis – paremkaitsja oli Brasiilia põhitegija ka 1994. ja 1998. aastal. Viienda MM-tiitliga püstitas Brasiilia seni püsiva rekordi.

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».

Fakte 2002. aasta MMi kohta

• Tegu oli viimase MMiga, mille puhul kvalifitseerus tiitlikaitsja automaatselt finaalturniirile.
• Esimest ja seni viimast korda jõudsid kaheksa parema sekka lausa viie konföderatsiooni (Aafrika, Aasia, Euroopa, Lõuna-Ameerika, Põhja-Ameerika) esindajad.
• Claudio Caniggiast (Argentina) sai esimene mängija, kes saanud MMil punase kaardi väljakul käimata.
• Guus Hiddinkist sai esimene peatreener, kes viinud MMi poolfinaali kaks riiki (1998 Holland, 2002 Lõuna-Korea).
• Brasiilia koondise poolkaitsja Denílson püstitas omalaadse rekordi – nimelt sai temast MM-ajaloo kõige enam vahetusest sekkunud pallur. 1998. ja 2002. aasta turniiril tuli ta vahetusest sisse koguni 11 mängus.