AJALOORÄNNAK ⟩ 2006. aasta MM: Zinedine Zidane lahkub areenilt pauguga

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 2002. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Seeria 11. lugu ilmus ajakirja Jalka augustikuu numbris.​

• Loe ka: Retk Katari MMini, alustades esimesest 1930. aasta turniirist
• Loe ka: 1938. ja 1950. aasta MMid: maailmasõda jättis jalgpallirütmi tühimiku
• Loe ka: 1954. ja 1958. aasta jalgpalli MMid: suurüllatus ja kuninga debüüt
• Loe ka: 1962. ja 1966. aasta MMid: Santiago lahingust skandaalse võiduväravani
• Loe ka: 1970. ja 1974. aasta MMid: Pelé hüvastijätt ja totaalne jalgpall
• Loe ka: 1978. ja 1982. aasta MMid: üks uus ja üks vana maailmameister, skandaalide kiuste
• Loe ka: 1986. ja 1990. aasta MMid: Jumala käsi ja maagiline Milla
• Loe ka: 1994. aasta MM: turniir, mis algas ja lõppes eksitud penaltiga
• Loe ka: 1998. aasta MM: prantslaste kodune triumf ja Ronaldo saladus
• Loe ka: 2002. aasta MM: üllatuste turniiri varjutasid kohtunike otsused

2000. aasta juulis Zürichis toimunud hääletusel pandi paika 2006. aasta MM-finaalturniiri korraldaja ning nagu mitu hilisemat sellist hääletust, ei möödunud ka see suure skandaali ja kiremölluta. Lõppvooruks jäi sõelale neli potentsiaalset korraldajat: Saksamaa, Lõuna-Aafrika vabariik, Inglismaa ja Maroko. Kuna 1998. aastal oli turniir Euroopas toimunud, peeti kõige paremaks Lõuna-Aafrika šansse, sest Aafrika riikide võrdluses hinnati nende kandidatuuri Maroko omast paremaks. Kõik läkski esmalt plaanipäraselt ning otsustavas hääletusringis oli kaks valikut: Saksamaa ja Lõuna-Aafrika vabariik.

Kõik märgid näitasid, et seis jääb 12 : 12 viiki, mis tähendanuks, et otsustavaks kaalukeeleks pidi saama aafriklasi toetanud FIFA presidendi Sepp Blatteri sedel, kuid kui hääli kokku lugema asuti, kuulutati välja hoopis sakslaste 12 : 11 võit! Tuli välja, et Okeaania jalgpalliliidu juht Charlie Dempsey oli viimases voorus hääletamisest sootuks loobunud, tuues välja nii Saksamaa kui Lõuna-Aafrika poolt talle avaldatud tohutu surve.

Hiljem tuli välja, et Dempsey juhtumi kõrval sündis veel kummalisi lugusid. Näiteks ei suutnud sakslased ja FIFA päris täpselt ära seletada, mille jaoks, kellelt ja kellele läks 6,7 miljoni euro suurune summa, mis hääletuse paiku hämaraid teid pidi omanikku vahetas.

Debütantide paraad

Valikturniir kujunes väga edukaks riikidele, kes polnud varem MM-finaalturniiril osalenud. Lausa kuus riiki 32-st olid tõotatud maal lõpuks täiesti esimest korda, Tšehhi ning Serbia ja Montenegro olid varem finaalturniirile jõudnud Tšehhoslovakkiana ja Jugoslaaviana. Suurimad üllatused juhtusid Aafrika tihedas konkurentsis: nelja aasta tagune veerandfinalist Senegal jäi otsustavas grupis napilt alla võrdlemisi tundmatule Togole; Kamerun ja valitsev kontinendi meister Egiptus pidid alla vanduma Elevandiluurannikule ja Nigeeria tunnistas Angola paremust.

Eesti edukaim MM-valikturniir

Eesti koondisele on 2006. aasta MM-valikturniir senimaani olnud kõige edukam. Oma osa mängis selles kindlasti ka soodne loos – viiendas tugevusgrupis olnud Eesti sai endale ülaltpoolt vastaseks küll Portugali, Venemaa ja Slovakkia, ent neljandast loosipotist Läti, kuuendast Liechtensteini ja seitsmendaks meeskonnaks ka Luksemburgi. Kuna valiksarja alustuseks sättis Eesti endale kaks kohtumist just kahe nõrgemaga, saime kahe võidu järel mõne päeva jooksul uhkeldada lausa valikgrupi esikohaga!

12 mängust kogus Eesti lõpuks väga soliidsed 17 punkti – 12 punkti neist teeniti kahe kääbuse vastu, ülejäänud viis olid mälestusväärsed: Lätiga (kes oli alles paar kuud varem mänginud EM-finaalturniiril!) võitlesime võõrsil välja 2 : 2 viigi, kodus aga suutsime Andres Operi ja Maksim Smirnovi tabamustest võtta magusa 2 : 1 võidu, mis lõpetas eestlaste 65aastase võidupõua lõunanaabrite vastu. Ülimagus viigipunkt sündis veel kodumängus Venemaaga, kus Sergei Terehhovi tabamus meid tulemuseni 1 : 1 aitas. Kodusel A. Le Coq Arenal anti lahing veel Slovakkiale, kelle vastu mängiti 1 : 0 eduseis maha 1 : 2 kaotuseks, ning ka Portugalile, kellele päästis kolm silma vaid Cristiano Ronaldo tabamus.

Egiptus ei olnud sealjuures ainus valitsev maailmajao tšempion, kes MMile ei sõitnud – sama saatus tabas ka 2004. aastal jalgpallimaailma EM-tiitliga jahmatanud Kreekat. Eurooplastest pidi turniiri kodus diivanil vaatama veel näiteks ka nelja aasta tagune pronks Türgi.

Maailmajagudevahelises play-off’is, kus selgitati välja viimased kaks finaalturniiril osalejat, sündisid väikesed üllatused: kõigest 1,3 miljoni elanikuga Trinidad ja Tobago alistas Bahreini, Lõuna-Ameerika tsoonis viiendaks jäänud Uruguay jäi aga penaltiseeria järel alla Austraaliale.

Sakslased panevad peo püsti

Kaks suve varem EM-finaalturniiril totaalselt põrunud Saksamaa lootused ja ootused olid koduse turniiri eel küllaltki tagasihoidlikud. Kuigi rahvusvaheline meedia luges nad soosikute sekka, leidsid kodused kriitikud, et viimase paari aastaga pole meeskonnal olnud midagi ette näidata, ning EMi järel koondise ohjad üle võtnud Jürgen Klinsmann sattus kohe suure surve alla – oli ju see töökoht endisele ründeässale esimene treeneripost.

Küllaltki nõrgast alagrupist läksid sakslased edasi mängeldes. Avamäng Costa Ricaga kujunes vingeks vaatemänguks: juba kõige esimest väravat, mille lõi 22-aastane äärekaitsja Philipp Lahm, võis pidada kogu turniiri ilusaimaks. Endine Premier League’i mees ja Mart Poomi kunagine tiimikaaslane Paulo Wanchope lõi küll Costa Rica kasuks kaks kolli, kuid sakslased võtsid lõpuks selge 4 : 2 võidu ning alistasid järgmisena ka Poola ja Ecuadori, marssides täiseduga kaheksandikfinaali. Nende tuules murdis edasi ka Ecuador, kes ladus oma edule aluse avamängus Poola 2 : 0 alistamisega.

A-grupp

Saksamaa 9

Ecuador 6

Poola 3

Costa Rica 0

B-grupis nautis samamoodi nagu sakslased võrdlemisi head loosiõnne ka Inglismaa, kes alistas esimeses kahes mängus Paraguay ning Trinidad ja Tobago ja võis viimases voorus Rootsiga viigistadagi, ilma et oleks edasipääsu pärast muretsema pidanud.

Kui neli aastat varem olid inglased hinge kinni hoides elanud kaasa David Beckhami vigastusest paranemisele, siis seekord tekkis sarnane olukord 20-aastase Wayne Rooneyga, kes vigastas kuus nädalat enne turniiri algust varbaluud. Rooney paranes inglaste õnneks lõpuks niipalju, et sai alates turniiri teisest mängust kaasa teha. Sealjuures ei olnud ta sugugi koondise noorim mängija – Inglismaa peatreener Sven-Göran Eriksson oli valikuid tehes üllatanud, nimetades 23 sekka ka Arsenali 17-aastase talendi Theo Walcotti, kes polnud selleks hetkeks isegi Premier League’is veel platsile saanud.

B-grupp

Inglismaa 7

Rootsi 5

Paraguay 3

Trinidad & Tobago 1

Hoolimata alagrupi viimasest kohast lahkus heade emotsioonidega ka debütant Trinidad ja Tobago: avamängus suutsid nad Rootsiga välja mängida väravateta viigi, teises kohtumises hoiti Inglismaad 83 minutit nulli peal. Koondise vedurid olid 34-aastane endine Manchester Unitedi ründaja Dwight Yorke ja West Hami väravavaht Shaka Hislop, peatreener aga kunagi ka Real Madridi tüürinud hollandlane Leo Beenhakker.

Favoriidid ei väärata

C- ja D-alagrupis suuri üllatusi ei sündinud. Tugevas C-grupis kindlustasid Argentina ja Holland kahe esimese mänguga edasipääsu ära ning mängisid seejärel omavahelise kohtumise viiki. Totaalselt läks lati alt läbi Serbia ja Montenegro, kes alustas küll napi 0 : 1 kaotusega Hollandile, kuid lagunes seejärel Argentina vastu täielikult ja võttis vastu lausa 0 : 6 kaotuse. Argentiinlaste viimase värava lõi suures võidumängus Lionel Messi.

Ronaldo ja Messi debüüt

Just 2006. aastal tegid MM-areenil oma esimesed sammud kaks hilisemat absoluutset jalgpallilegendi – 21-aastane Cristiano Ronaldo oli end juba kaks suve varem EM-finaalturniiril maailmale tutvustanud, turniiri ajal 19aastaseks saanud Lionel Messi oli sel ajal aga veel sisuliselt tulevikulootus, kes meestejalgpallis esimesi samme astumas. Mõlemad mehed tegid oma esimesel MMil kohe ka skoori – Ronaldo on sellest ajast alates löönud värava igal MMil, Messil on sellest saavutusest puudu koll 2010. aasta turniirilt.

Nii Argentinale kui Hollandile avaldas kõva vastupanu debütant Elevandiluurannik, kes sai välja panna tuumiku, kuhu kuulusid Euroopa tippklubide mängijad eesotsas Didier Drogba, vendade Yaya ja Kolo Touré ja Emmanuel Ebouéga. Kahele tugevale 1 : 2 kaotanud «elevandid» näitasid sisu viimases mängus Serbia ja Montenegro vastu, muutes 0 : 2 kaotusseisu 3 : 2 võiduks.

C-grupp

Argentina 7

Holland 7

Elevandiluurannik 3

Serbia ja Montenegro 0

D-grupis samuti suuri üllatusi ei nähtud: neli aastat varem Brasiilia maailmameistriks vedanud Luis Felipe Scolari juhendatud Portugal võitis kõik kolm mängu, teisena sai edasi Mehhiko.

D-grupp

Portugal 9

Mehhiko 4

Angola 2

Iraan 1

Mustad Tähed murravad edasi

E-grupis võttis võidu Itaalia, kuid nende järel marssis üllatuslikult kaheksandikfinaali Ghana, kes avamängu Itaaliale küll kindlalt kaotas, kuid oli seejärel üle nii Tšehhist kui USAst. Otsustavas kohtumises USA vastu lõi Mustade Tähtede avavärava sealjuures Draman Haminu, kes mängis 2016. aastal oma karjääri viimase hooaja FC Infoneti ridades, kus ta Eesti meistriks krooniti!

E-grupp

Itaalia 7

Ghana 6

Tšehhi 3

USA 1

F-grupis jätkas võimsalt valitsev maailmameister Brasiilia, kes võitis kõik kolm kohtumist. Nelja aasta taguse kangelase Ronaldo kõrval kandsid rünnakul raskust AC Milani täht Kaká, FC Barcelona äss Ronaldinho, Milano Interis heas hoos olnud Adriano ja noore tulijana Real Madridi 22-aastane ründaja Robinho. Teisena sai üllatuslikult edasi Austraalia, kes suutis otsustavas ja skandaalseks osutunud kohtumises (vaata järgnevat lisalugu) Horvaatiaga viiki mängida.

F-grupp

Brasiilia 9

Austraalia 4

Horvaatia 2

Jaapan 1

Graham Polli õudusunenägu

F-alagrupi viimase vooru kohtumine Horvaatia ja Austraalia vahel käis edasipääsu peale – eeldusel, et Jaapan samal ajal Brasiiliat võita ei suuda, oli horvaatidel 16 parema sekka pääsemiseks kindlasti vaja võitu, Austraaliale piisas ka viigist. Kohtumine oligi pingete vääriline – horvaadid läksid kahel korral juhtima, kuid mõlemal puhul suutis Guus Hiddinki juhendatud Austraalia viigivärava leida. Tulises mängus jagas inglasest peakohtunik Graham Poll koguni kolm punast kaarti, kusjuures üks neist läks piinliku apsaka tõttu igaveseks MM-ajalukku.

Nimelt jagas Poll Horvaatia koondise kaitsjale Josip Šimunićile enne punase kaardi andmist koguni kolm kollast kaarti! Esimest korda välkus kollane Šimunići näo ees 61. minutil, teine tuli 90. minutil ja kolmas vahetult pärast lõpuvilet, kui väljalangemise pärast pettunud kaitsja läks kohtunikule oma arvamust selgeks tegema.

Hiljem selgus, et Polli ajas segadusse Šimunići aktsent – pärast teist talle näidatud kaarti sõimas kängurude maal sündinud, aga Horvaatiat esindav Šimunić vilemeest tugeva austraalia aktsendiga, mistõttu märkis Poll kollase kaardi märkmikusse ekslikult Austraalia koondise number 3-le! Tulisel hetkel – eelnenud viie minuti jooksul oli mõlema meeskonna ridadest üks mängija punase kaardiga varakult duši alla saadetud – ei pannud Polli eksimust haruldasel kombel tähele ka teised kohtunikud ning suurt lärmi ei teinud ka Austraalia mängijad.

Kohtumise järel eksimusest teada saanud Poll oli sellest rabatud ning otsustas kohtunikuna suurturniiridele enam mitte kandideerida. Eksimus oli sedavõrd ränk, et kui Horvaatia oleks kohtumise võitnud, oleksid austraallased saanud esitada protesti ning kohtumine oleks ilmselt uuesti peetud.

Horvaatia ja Austraalia vastasseis oli peale sünnimaa vastu mänginud Šimunići veel mitmele pallurile eriline – Austraalia algrivistuses oli lausa kaks mängijat, kes olid horvaatia päritolu: väravavaht Zeljko Kalac ja ründaja Mark Viduka. Vidukal õnnestus selles mängus platsil käia suisa oma nõo Luka Modrići vastu!

Kahes viimases grupis suuri üllatusi ei olnud: G-grupis olid Šveits ja Prantsusmaa üle Lõuna-Koreast ja debütant Togost. Sakslase Otto Pfisteri juhendatav Togo oli MMile jõudnud meeskondadest sealjuures salapäraseim, sest oli 279st peetud maavõistlusest vaid viis pidanud riikide vastu väljaspool Aafrikat. Seega ei olnud muul maailmal Togo tasemest head ettekujutust – laiemale publikule oli hästi teada vaid Londoni Arsenali ründaja Emmanuel Adebayor.

G-grupp

Šveits 7

Prantsusmaa 5

Lõuna-Korea 4

Togo 0

Teise debütandina murdis Ghana kõrval alagrupifaasist edasi Ukraina, kes sai küll turniiri alustuseks Hispaanialt väga kindla 0 : 4 kaotuse, kuid suutis seejärel Saudi Araabiat ja Tuneesiat võita. Ühtlase tasemega Ukraina meeskonna liidrid olid kaks Ballon d’Ori laureaati: 1975. aastal auhinna võitnud Oleg Blohhin ja 2004. aastal parimaks valitud Andri Ševtšenko. Kui Ševtšenko juhtis platsil ründeliini, siis Blohhin peatreenerina kogu meeskonda.

H-grupp

Hispaania 9

Ukraina 6

Tuneesia 1

Saudi Araabia 1

Üllatusvabad kaheksandikfinaalid

Play-off’i esimene ring suuri üllatusi kaasa ei toonud – oma kohtumises suureks soosikuks olnud tiimid ei vääratanud. Saksamaa tegi Rootsi vastu sotid selgeks juba esimese 12 minutiga, kui 21-aastane Lukas Podolski kaks väravat lõi, inglaste au päästis Ecuadori vastu David Beckhami 60. minuti koll. Brasiilia alistas Ghana kindlalt 3 : 0, kusjuures avavärava löönud Ronaldo jõudis sellega oma 15. kollini MM-finaalturniiridel ja see tegi temast sel hetkel Gerd Mülleri ees MM-ajaloo resultatiivseima mängija.

Kõige sündmustevaesem oli Šveitsi ja Ukraina kohtumine, kus väravaid 120 minutiga lõpuks ei löödudki – kogu turniiri jooksul raudset kaitsemängu näidanud šveitslased ei saanud väravale pihta ka penaltiseerias ning sõitsid lõpuks koju, olles teinud kaitses neli nullimängu. Kahe suure, Hispaania ja Prantsusmaa vahelises heitluses saatis edu prantslasi, kes murdsid tänu Franck Ribéry, Patrick Vieira ja Zinédine Zidane’i väravatele kaotusseisust välja ning võitsid 3 : 1.

Nürnbergi lahing – 16 kollast ja neli punast!

Nürnbergis peetud kaheksandikfinaal Portugali ja Hollandi vahel läks MM-ajalukku kui kohtumine, kus on jagatud kõige rohkem kaarte. Kahe aasta taguse EMi poolfinaali kordusmatš oli algusest peale inetu ja suisa vägivaldne – esimest korda võttis venelasest kohtunik Valentin Ivanov kaardi taskust juba teisel minutil ning kokku käis tema käsi taskus lausa 20 korda!

Kuigi Holland oli rüseluste ja toorutsemise puhul sagedamini alustaja, läks 16 kollasest kaardist lõpuks üheksa portugallastele ja seitse hollandlastele, kusjuures mõlema tiimi ridades said kaks mängijat kaks kollast kaarti ehk kohtumine lõppes üheksa üheksa vastu. Portugal sai lõpuks Maniche’i 23. minuti väravast 1 : 0 võidu, kuid see oli kõige muu juures justkui pisidetail.

Avapoolaja keskel vigastuse tõttu välja vahetatud Cristiano Ronaldo sai haiget Khalid Boulahrouzi jõhkra taklamise järel ning süüdistas vastast sihilikus vigastamises.

Üks edasipääseja otsustati lisaajal – Argentinale tõi Mehhiko vastu võidu Maxi Rodrígueze fantastiline otse õhust sooritatud kauglöök 98. minutil. Lisaajale oleks ilmselt pidanud minema ka Itaalia ja Austraalia kohtumine, mis lõppes selle asemel hoopis skandaaliga: Marco Materazzi eemaldamise tõttu vähemuses mänginud Itaalia teenis viimasel üleminutil 0 : 0 seisult penalti, kui äärekaitsja Fabio Grosso karistusalas jultunult sukeldus. Francesco Totti realiseeritud 11 meetri trahvilöök tõi itaallastele magusa võidu.

Austraalia südamed olid loomulikult murtud, kusjuures isegi itaallased nentisid, et hispaanlasest kohtunik poleks pidanud selles olukorras penaltit andma. Austraalia peatreeneril Guus Hiddinkil jäi omapärane temp – kolmel järjestikusel MMil kolme meeskonnaga kolm poolfinaali – tegemata.

Kaheksandikfinaalid

Saksamaa–Rootsi 2 : 0

Argentina–Mehhiko 2 : 1 (l.a)

Itaalia–Austraalia 1 : 0

Šveits–Ukraina 0 : 0, pen 0 : 3

Inglismaa–Ecuador 1 : 0

Portugal–Holland 1 : 0

Brasiilia–Ghana 3 : 0

Hispaania–Prantsusmaa 1 : 3

Ronaldo kavaldab tiimikaaslase üle

Võõrustajal Saksamaal oli senine turniir kulgenud muretult ja väga rõõmsalt: Jürgen Klinsmanni käe all harva nähtava vabaduse ja lustiga pallinud sakslased olid veerandfinaali jõudnud lausa mängeldes, kuid kohtumine Argentinaga tõotas pakkuda hoopis teistsugust katsumust. Täpselt nii ka oli – teise poolaja alguses jäid sakslased kogu turniiri jooksul esimest korda kaotusseisu, kuid avavärava puhul õhuvõitluse kaotanud Miroslav Klose taastas 80. minutil ise tabloole viiginumbrid. Klosele oli tegu turniiri viienda tabamusega, mis tõi talle lõpuks ka turniiri parima väravaküti tiitli.

Viigiseisul peetud penaltiseerias säras Saksamaa väravavaht Jens Lehmann, kes oli turniiri eel mõneti ootamatult Oliver Kahni ees koondise esinumbriks saanud. Lehmannile oli suureks abiks koondise väravavahtide treener Andreas Köpke, kes ulatas puurilukule penaltiseeria eel paberilipiku, kus olid kirjas argentiinlaste penaltilööjate harjumused ja eelistused. Lehmann lugeski selle abil justkui argentiinlaste mõtteid, arvates ära kõigi nelja löögi suuna ning tõrjudes nii Roberto Ayala kui Esteban Cambiasso soorituse.

Numbrinopped

Kolm

väravat on MM-finaalides löönud Zinédine Zidane’i kõrval veel vaid Pelé, Vavá ja Geoff Hurst.

Kaks

punast kaarti on MM-finaalturniiridel peale Zinédine Zidane’i teeninud veel vaid kamerunlane Rigobert Song. Esimest korda eemaldati Zidane MM-mängus 1998. aastal Saudi Araabia vastu.

Viis

meeskonda jäid turniiril kaotuseta (penaltiseeriani läinud kohtumist loetakse ametlikes andmetes viigiks): Šveits, Argentina, Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia. See arv tähistab MMide rekordit.

Kui Ukrainal algas turniir suure kaotusega Hispaaniale, siis lõppes see neil suure kaotusega Itaaliale – eelmises ringis Austraalia vastu rünnakul hätta jäänud itaallased lõid sedapuhku ukrainlastele kolm vastuseta väravat ja sammusid edasi.

Kahe eelmise turniiri võitja duellis Prantsusmaa ja Brasiilia vahel jäid aga peale prantslased, kes said Thierry Henry 57. minuti väravast 1 : 0 võidu. Henry värav jääb sealjuures ilmselt elu lõpuni meelde Roberto Carlosele – selle asemel et Henryd vastaste karistuslöögi ajal katta, otsustas kogenud Carlos seletamatul kombel hakata paelu siduma, lubades Henryl segamatult väravaesisele söösta. Kuigi võiduvärava lõi Henry, oli mängu parim mees talle söödu andnud Zinédine Zidane. Sealjuures oli 34-aastane pallur lubanud turniiri järel karjääri lõpetada, mis tähendas, et ta pidas tipptasemel viimaseid kohtumisi. 2004. aasta EMi järel oli Zidane juba koondisekarjääri lõpetanud, ent otsustas aasta hiljem siiski meelt muuta.

Veerandfinaalid

Saksamaa–Argentina 1 : 1, pen 4 : 2

Itaalia–Ukraina 3 : 0

Inglismaa–Portugal 0 : 0, pen 1 : 3

Brasiilia–Prantsusmaa 0 : 1

Kõige dramaatilisemaks veerandfinaaliks osutus Inglismaa ja Portugali vastasseis. Kaks aastat varem EMil samuti veerandfinaalis vastamisi olnud meeskonnad mängisid ka seekord normaal- ja lisaaja viiki ning otsustasid poolfinalisti penaltiseerias. Ja täpselt nagu kaks aastat tagasi, tõusis Portugali kangelaseks väravavaht Ricardo, kes pareeris viiest löögist koguni kolm.

Kohtumise puhul pakkus aga enim kõneainet mängu 62. minutil juhtunud episood, mis algas sellega, et keskväljal Ricardo Carvalhoga pusinud Wayne Rooney astus segases olukorras Carvalhole jalaga kubeme peale. Veel enne, kui kohtunik jõudis olukorda hinnata, oli Cristiano Ronaldo juba agaralt Rooneyle punast kaarti nõudmas, mille peale Rooney teda korra ka lükkas.

Argentiinlasest vilemees Horacio Elizondo otsustaski Rooneyle punase kaardi anda, mispeale püüdsid kaamerad kinni kaaslastele vandeseltslasliku silmapilgutuse saatnud Ronaldo. Kuna Ronaldo ja Rooney olid Manchester Unitedis tiimikaaslased, valasid inglased oma pettumuse välja Ronaldo peale, keda süüdistati muu hulgas selles, et ta instrueeris võistkonnakaaslasi Rooneyle kindlal viisil pinda käima, sest teadis, et sedasi on võimalik noor ründaja enesevalitsust kaotama panna.

Kuigi spekuleeriti, et suvepuhkuselt naasnult lähevad mehed Unitedis tülli, oli reaalsus risti vastupidine – Rooney andestas Ronaldole kiirelt. «Panin ennast Ronaldo asemele. Kas oleksin teinud sama? Ilmselt küll. Üritasin ise talle esimesel poolajal sukeldumise eest kollast kaarti välja rääkida!» avaldas inglane hiljem.

Raudne kaitse viib finaali

Poolfinaalideks, mis osutusid Euroopa siseasjaks, kuivasid väravad taas kokku – mõlemad kohtumised olid võrdlemisi kinnised ja lähtusid kaitsest. Esimesena teenis finaalipääsme Itaalia, kes pidas võõrustaja Saksamaa vastu Dortmundis unustamatu lahingu – pikalt ei suutnud kumbki meeskond vastase väravalukku lahti murda ning sarnane muster jätkus ka lisaajal, kui välja arvata üks Alberto Gilardino löök, mis Jens Lehmanni kaitstud värava posti raksatas. Läbimurre saabus siis, kui kõik olid juba valmis penaltiseeriaks – 119. minutil leidis Andrea Pirlo geniaalne sööt karistusala ääres Fabio Grosso, kes palli ühe puutega täpselt tagumise posti kõrvale keerutas. Kuigi tänu ülimagusale väravale sattusid itaallased ekstaasi, ei olnud see sugugi kohtumise viimane tabamus – vaid poolteist minutit hiljem karistas Alessandro Del Piero kõigi jõududega ründama tulnud sakslased veel korra ära ning augustas saapamaa finaalipileti.

Teises poolfinaalis Prantsusmaa ja Portugali vahel läks raisku portugallaste suur võimalus – nad olid kogu kohtumise jooksul rünnakul ohtlikum pool, kuid ei suutnud lõpuks prantslaste ülikogenud kaitseliini ja väravavaht Fabien Barthezi üle mängida. Otsustavaks sai üksainus hetk avapoolaja keskelt, kui Portugali kaitsja Ricardo Carvalho karistusalas kukkus ja pikali olles Thierry Henryd vastu jalga tabas – penalti! Kuigi väravavaht Ricardo aimas löögi suuna ära, suutis Zinédine Zidane vaid kahesammulise hoovõtu järel palli võrku kihutada ja prantslased sellega finaali saata.

Poolfinaalid

Saksamaa–Itaalia 0 : 2 (l.a)

Portugal–Prantsusmaa 0 : 1

Portugali kaotus tähendas ühtlasi seda, et peatreener Luis Felipe Scolaril jäi napilt puudu MM-ajaloo tegemisest – kahe meeskonnaga ei olnud mitte ükski peatreener varem finaali jõudnud.

Kui vahel on MMil kolmanda koha kohtumine olnud vaat et sõpruskohtumise maiguga, siis 2006. aastal oli olukord teistsugune – kodupubliku ees mänginud Saksamaa võttis turniirist viimast ning pakkus fännidele, kes olid tegelikult juba poolfinaali jõudmisega väga rahul, ühe viimase elamuse. Sõbralikus õhkkonnas, aga hea tempoga kulgenud kohtumises kerkis tegijaks Müncheni Bayerni 21-aastane vasakäär Bastian Schweinsteiger: teise poolaja keskel sepistas ta vaid paarikümne minutiga lausa kolm väravat! Esimene ja kolmas koll olid sealjuures suurepärased kauglöögid, teise värava puhul saatis just tema karistusalasse terava tsenderduse, mille Petit oma väravasse suunas.

Kolmanda koha mäng

Saksamaa–Portugal 3 : 1

Kolmanda koha kohtumine oli eriline ka kahele tõeliselt suurele – oma viimase koondisemängu pidasid seal nii Saksamaa väravavaht Oliver Kahn, kellele Klinsmann selles kohtumises lohutuseks võimaluse andis, ning Portugali toonane superstaar Luís Figo. Sakslased olid hoolimata sellest, et varem oldi kolmel korral maailmameistriks tuldud, pronksi üle üliõnnelikud – Brandenburgi väravate juurde kogunes meeskonda tervitama ligi miljon inimest, 2007. aasta märtsis sündis Saksamaal aga lausa 15 protsenti rohkem lapsi kui tavaliselt!

Zidane’i ja Materazzi finaal

Finaalis kohtusid seega «vanad sõbrad», naabrid Prantsusmaa ja Itaalia. Turniiri selleks faasiks oli mõlema meeskonna peatreeneril oma tiimist selge pilt ees – prantslaste peatreener Raymond Domenech saatis kõigis neljas play-off-mängus platsile identse algkoosseisu, itaallaste loots Marcello Lippi tegi väljalangemismängude koosseisus samuti vaid mõne üksiku muudatuse.

Ilma igasuguse kahtluseta olid selle finaali peategelased Zinédine Zidane ja Marco Materazzi – kusjuures see, et just nemad kaks lõid avapoolajal kohtumise ainsad väravad, ei olnud peategelaseks saamisega isegi eriti seotud. Zidane viis Prantsusmaa seitsmendal minutil juhtima ülimalt külmaverelise Panenka-penaltiga, mis latist üle väravajoone põrkas – kusjuures penaltivea oli teinud just Itaalia keskkaitsja Materazzi. Tosin minutit hiljem heastas Milano Interi mees aga oma eksimuse, kerkides nurgalöögiolukorras kõige kõrgemale ja viigistades täpse pealöögiga mänguseisu.

Kinnises kohtumises rohkem väravaid ei löödudki – prantslased olid mängupildi poolest ehk pisut paremad, aga võiduväravale olid lähemal itaallased. Ründaja Luca Toni oli koguni kahel korral vaid sentimeetrite kaugusel tabamusest – avapoolajal raksatas tema pealöök latti, teisel poolajal saatis ta palli väravasse, aga abikohtunik fikseeris õigesti üliväikese suluseisu.

Lisaaja teisel poolajal, kohtumise 110. minutil sündis aga MM-ajaloo kuulsaim punane kaart. Paarkümmend sekundit pärast üht Prantsusmaa sündmusteta rünnakut pani kohtunik Horacio Elizondo mängu seisma, sest Materazzi oli jäänud oma karistusala lähedal maha lebama. Nii peakohtunik kui abikohtunikud olid nõutud – keegi ei olnud näinud, mis juhtus! Elizondo õnneks tuli talle appi neljas kohtunik, hispaanlane Luis Medina Cantalejo.

«Ta oli minu kaitseingel!» rääkis Elizondo aastaid hiljem intsidendist enda pilgu läbi. „Ta oli emotsionaalne ja kirjeldas juhtunut väga kirglikult: «Zidane lõi Materazzit peaga rindu! Sa pead talle punase kaardi andma!“ Esimese hooga ei tahtnud ma teda uskuda, aga ta sisendas mulle väga emotsionaalselt, et kui ma hiljem videot näen, saan kõigest aru. Kui ta oleks seda teinud vaiksema häälega, oleksin ehk kaardi taskusse jätnud.»

Tagasiteed enam polnud – Zidane lonkis kuldsest karikast mööda ja siirdus riietusruumi, teadmata, kas tema õhtu lõpeb tiitlipeo või suure kahetsusega. Ka seda, et ta on juba turniiri parimaks mängijaks valitud, ei teadnud Zidane veel.

Mida Materazzi Zidane’ile ütles?

Karjääri viimast kohtumist pidanud Zidane’i pealöök šokeeris peale kohtunike ka kogu maailma, kes seda peagi videopildist näha sai. Videost on näha ainult seda, et mehed vahetavad põgusalt repliike, mispeale Zidane ootamatult paar sammu hoogu võtab ja Materazzit peaga ründab. Mis olid ometi aga need sõnad, mis nii äkitselt pealöögini viisid?

Mõlemad kuulsa pealöögi osalised hoidsid intsidendi suhtes hiljem madalat profiili ning mitu päeva ei olnud täpselt teada, mis kahe mehe vahel juhtus. Videopildi põhjal said tööd isegi huultelt lugejad, kes spekuleerisid, et Materazzi oli Zidane’i kostitanud rassistliku solvanguga. Zidane ise palus mõned päevad hiljem fännidelt vabandust ning mainis, et solvatud oli tema ema ja õde. Itaallane lükkas selle väite aga osaliselt ümber.

«Minu oma ema suri, kui olin 15 – ma poleks eales tema ema kohta midagi öelnud,» sõnas Materazzi. «Tema löök tuli ka mulle ootamatult – arvan, et kui oleksin selleks valmis olnud, oleksime mõlemad punase kaardi saanud. Omavaheline hõõrumine käis meil juba varem, aga kui sel hetkel tema poole kurja nägu tegin, ütles ta mulle, et võib mulle oma särgi hiljem ka anda. Vastasin lühidalt: võtaksin pigem su õe kui särgi. Ma isegi ei teadnud, kas tal on õde!»

Kuna penaltiseeriani ei olnud palju minna, ei olnud Zidane’i eemaldamisel mängule väga oluline mõju, küll aga võis ootamatu juhtum mõjuda prantslaste vaimule – Zidane oleks ju kindlasti olnud ka prantslaste üks esimesi penaltilööjaid. Löögiseerias eksis ainsana prantslaste ründaja David Trezeguet, kes virutas löögi latti – itaallastel olid täpsed Andrea Pirlo, Marco Materazzi (kes siis veel!?), Daniele De Rossi, Alessandro Del Piero ja viimasena Fabio Grosso.

Palermo äärekaitsjale Grossole oli tegu imelise turniiriga: kaheksandikfinaalis võitis ta väikese valskusega penalti, mis itaallastele võidu tõi, poolfinaalis lõi ta ülihilise võiduvärava ja finaalis realiseeris otsustava penalti! Kuigi turniiri parimaks mängijaks tunnistati Zidane, räägiti MMi järel Itaalia mängijatest kõige rohkem positiivset hoopis keskkaitsjast kapteni Fabio Cannavaro kohta. 32-aastane Juventuse keskkaitsja oli teinud fantastilise turniiri ning valiti aasta lõpus ka seni viimase kaitsva mängijana Ballon d’Ori võitjaks.

Finaal

Itaalia–Prantsusmaa 1 : 1, pen 5 : 3

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».

Fakte 2006. aasta MMi kohta

• Kuus (või kaheksa) debütanti märkis kõige suuremat uute riikide arvu MM-finaalturniiril pärast 1934. aastat. Kuue täiesti uue tulija kõrval olid esimest korda platsis kaks riiki, kes olid varem MMil käinud koondiste «pärijad» – Tšehhoslovakkia lagunemise järel oli esimest korda MMil Tšehhi, Jugoslaavia nimemuutuse järel aga väisas finaalturniiri Serbia ja Montenegro koondis, mis seal oma viimased kohtumised pidas – juba mõned päevad enne turniiri algust kuulutas Montenegro end iseseisvaks ning edaspidi mängisid jalgpalli eraldi Serbia ja eraldi Montenegro koondis.
• 2006. aasta MM on seni kõige enamate kaartidega MM-finaalturniir: nii selle jooksul antud 345 kollast kui 28 punast kaarti tähistavad rekordit.
• Kaheksandikfinaalis penaltiseerias välja langenud Šveitsi koondis püstitas MMil kaks kummalist rekordit. Ühest küljest sai neist ainus koondis MM-ajaloos, mis suutnud finaalturniiri läbida endale mitte ühtegi väravat sisse laskmata; teisalt tähendas nende 0 : 3 kaotus penaltiseerias, et neist sai esimene tiim, kes ei ole suutnud penaltiseerias mitte ühtegi lööki realiseerida.
• Prantsusmaa väravavaht Fabien Barthez sai kolme turniiri peale (1998–2006) kirja kümme nullimängu. Temaga ühel pulgal on vaid inglane Peter Shilton (1982–1990).
• Argentiinlane Leandro Cufré tegi veerandfinaalis Saksamaaga inetul viisil MM-ajalugu – nimelt sai temast esimene ja seni ainus mängija MM-finaalturniiril, kes on eemaldatud pärast lõpuvilet. Cufré teenis punase kaardi rüseluse käigus vastasmängija Per Mertesackeri löömise eest.