Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjestuses: seekord on luubi all 2014. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame juba kuu aja pärast, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!
Seeria 13. lugu ilmus ajakirja Jalka oktoobrikuu numbris.
Nagu sai lugeda 2010. aasta turniiri kokkuvõttest, otsustas FIFA 2003. aastal MM-finaalturniiride korraldusõiguse suhtes käima panna maailmajagudevahelise rotatsiooni, mille järgi pidi turniir 2014. aastal toimuma just nimelt Lõuna-Ameerikas. Jalgpallikantsis oli sealjuures viimati olnud MM 1978. aastal ehk 36 aastat tagasi! Esialgu esitasid oma kandidatuuri Brasiilia ja Kolumbia, ent Kolumbia loobumise järel kuulutati Brasiilia 2007. aastal konkursita 2014. aasta MMi korraldajamaaks.
See ei tähendanud aga seda, et korraldamine oleks möödunud muretult. Rio de Janeiro võitis 2009. aastal ka 2016. aasta suveolümpiamängude korraldusõiguse, mis tähendas, et Brasiilial tuli kaheaastase vahega korraldada maailma spordi kaks suurimat sündmust. Kui korraldusõiguste saamise ajal nautis riik majanduslikult haljal oksal istumist, siis vahepealne majanduskriis tähendas seda, et staadionite ja taristu peale kulutatud neli miljardit dollarit tundus Brasiilia rahvale täiesti kohatu – samal ajal pidid paljud avaliku sektori töötajad tööd sisuliselt ilma rahata tegema. 2013. aasta konföderatsioonide karikaturniiri eel tuli miljon inimest tänavale, et pahameelt väljendada, kuid MMi ajaks aitas suur jalgpall muremõtted unustada.
Eesti koondise ootused olid 2014. aasta MM-valiksarja eel väga suured – aasta enne selle algust olime ju jõudnud EM-valiksarjas Euroopa 20 parema sekka playoff’i. Paraku mängis meie kahjuks tõsiasi, et 2012. aasta septembris alanud valiksarja alagrupid loositi juba 2011. aasta juulis ja asetuste määramisel kasutati toonast FIFA edetabelit. Seetõttu oli Eesti alles viiendas loosipotis ning vastasteks sattus küllaltki tummine seltskond: Holland, Türgi, Ungari, Rumeenia ja pisike Andorra. Kui loosipotid oleksid koostatud aga näiteks 2012. aasta märtsikuu seisuga, oleks Eesti saanud koha lausa kolmandas tugevusgrupis…
Eestile sai juba esimese kolme mänguga sisuliselt selgeks, et edasipääsu peale me seekord ei mängi – valiksari algas koduse 0 : 2 kaotusega Rumeeniale, millele järgnesid võõrsil saadud 0 : 3 Türgilt ja kodune 0 : 1 kaotus Ungarilt. Samade vastaste vastu kaotasime ka kordusmängud, sealjuures Ungari vastu võõrsil lausa 1 : 5.
Positiivse poole peale jäid kaks võitu Andorra üle ja mõistagi mälestusväärne 2 : 2 viik Hollandiga. Kuigi Eesti jäi juba teisel mänguminutil Arjen Robbeni väravast kaotusseisu, algas seejärel kaks päeva varem tütre Viktoria isaks saanud Konstantin Vassiljevi sõu: just tema kaks imelist väravat viisid Eesti 2 : 1 juhtima! Tema teine tabamus tõstis põrkava palli üle Hollandi väravavahi Michel Vormi. Eestile lõppes kohtumine aga hoolimata viigist mõru maiguga: kohtunik eksis üleminutitel Raio Piiroja ja Robin van Persie võitlusolukorra hindamisel ja andis vastaste kasuks penalti, mille van Persie realiseeris. Sellega röövis ta Eestilt meie senise jalgpalliajaloo ehk vägevaima võidu.
Tervikuna ebaõnnestunud valiksari jäi viimaseks peatreener Tarmo Rüütlile, kelle lepingut ei pikendatud – tema koha võttis peagi üle rootslane Magnus Pehrsson.
Suuri üllatusi valikturniir kaasa ei toonud – täpselt kolmveerand (24/32) 2010. aasta turniiril osalenud tiimidest jõudsid ka 2014. aasta MMile. Ainsa debütandina pääses MMile Bosnia ja Hertsegoviina, kellel on see senimaani ainus kord suurturniirile jõuda – omapärasel kombel ei ole neil õnnestunud mitte kordagi jõuda isegi tunduvalt lahjema valiksõelaga EM-finaalturniirile! 16aastase pausi järel oli 32 seas tagasi Kolumbia, Belgia ja Venemaa naasid pärast 12aastast vaheaega. Lõuna-Ameerika tsoonis jäi esimest korda pärast 1994. aastat finaalturniiri ukse taha Paraguay. Esimest korda 32 aasta jooksul ei pääsenud MMile ükski Põhjamaade koondis.
Turniiri avamäng osutus korraldajamaale Brasiiliale päris keeruliseks: tugev Horvaatia läks nende vastu 12. minutil Marcelo omaväravast juhtima, enne kui Neymari kaks väravat seisu ümber pöörasid ja Oscar lõppskooriks 3 : 1 vormistas. Sealjuures sündis Neymari üks väravatest kaheldavast penaltist, samas kui kohtunikud Horvaatia potentsiaalse viigivärava väravavahi vastu tehtud vea tõttu tühistasid. Kohtunikud sattusid luubi alla ka selle grupi teises mängus Mehhiko ja Kameruni vahel, kus avapoolajal Giovani dos Santose kaks väravat ebaõiglaselt suluseisu tõttu tühistati. Mehhiklastel kokkuvõttes siiski vedas, sest Oribe Peralta tabamus tõi neile ikkagi 1 : 0 võidu.
Mängus Horvaatia vastu keesid turniiril kokkuvõttes viimase ehk 32. koha saanud kamerunlaste tunded üle: Alex Song teenis avapoolajal Mario Mandžukići küünarnukiga löömise eest punase kaardi, kohtunikel jäi märkamata aga Benoît Assou-Ekotto pealöök omaenda tiimikaaslase Benjamin Moukandjo pihta!
Kui kaks võitu ja ühe viigi kogunud Brasiilial ei tekkinud edasipääsuga probleeme, siis teise koha peale võitlesid viimases voorus omavahel Mehhiko ja Horvaatia. Esimesed 70 minutit väravateta kulgenud (see sobis mehhiklastele) mäng plahvatas lõpuks viimasel paarikümnel minutil – Mehhiko lõi esmalt kümne minutiga kolm väravat ja lõpus tegid skoori ka horvaadid, kuid Brasiilia järel läks alagrupist edasi Mehhiko.
A-grupp
Brasiilia 7
Mehhiko 7
Horvaatia 3
Kamerun 0
B-grupp tõi juba turniiri teisel päeval kogu MMi ühe meeldejäävama kohtumise. Turniirile fenomenaalse võiduseeria pealt tulnud Hispaania, kes oli triumfeerinud viimasel kolmel suurturniiril (EM 2008, MM 2010, EM 2012) järjest, läks eelmise MMi finaali korduslahingus Hollandi vastu küll avapoolaja keskel Xabi Alonso penaltist juhtima, kuid koges seejärel totaalset häbistamist. Vahetult enne avapoolaja lõppu seisu viigistanud Robin van Persie värav oli sealjuures tõeline iludus: van Persie jooksis järele Daley Blindi 50meetrisele kõrgele söödule ja saatis sukelduva pealöögiga selle efektselt üle Iker Casillase! Teine poolaeg oli juba hollandlaste võidukäik: kaks väravat Arjen Robbenilt, üks veel van Persielt ja üks Stefan de Vrijlt tõid Hollandile lõpuks vägeva 5 : 1 võidu. Tiitlikaitsjale oli kott väga konkreetselt pähe tõmmatud!
Hispaania ei suutnudki ootamatust keretäiest korralikult taastuda – teises voorus saadud 0 : 2 kaotus Tšiililt kustutas nende edasipääsulootuse, mistõttu ei olnud abi ka viimases voorus Austraalia 3 : 0 alistamisest. Kolm kaotust saanud austraallased jäävad aga turniirist mäletama Tim Cahilli vägevat väravat Hollandi võrku, kui ta vaid minut pärast kaotusseisu jäämist kõrge tsenderduse otse õhust latipõrkega väravasse virutas.
B-grupp
Holland 9
Tšiili 6
Hispaania 3
Austraalia 0
C-grupis säras 16aastase pausi järel MMile jõudnud Kolumbia, kes võitis võrdlemisi nõrgas grupis kõik kolm mängu ja sammus kaheksandikfinaali ühena soosikutest. Kõigis kolmes mängus lõi värava 22-aastane James Rodríguez, kes teenis eduka turniiri järel lepingu Real Madridiga.
Kolumbia viimases alagrupimängus Jaapaniga, kui edasipääs oli juba kindel, sündis ka tükike MM-ajalugu: 85. minutil sekkus vahetusest kolumblaste varuväravavaht Faryd Mondragón, kellest sai 43 aasta ja kolme päeva vanusena MM-ajaloo vanim mängija. Kui Mondragóni vanuserekord löödi nelja aasta pärast üle, siis üht tippmarki ta enda käes siiski veel hoiab: nimelt mängis ta ka 1994. ja 1998. aasta MMil ning tema eelmisest MM-finaalturniiri kohtumisest oli möödas 15 aastat ja 363 päeva.
Teisena pääses sellest grupist edasi Kreeka, kes vajas selleks viimases voorus Elevandiluuranniku vastu Georgios Samarase kolmanda üleminuti penaltit. 2004. aasta Euroopa meistrid pääsesid esimest korda ajaloos MMil 16 parema sekka, «elevandid» pidid aga kolmandat turniiri järjest vaid alagrupimängudega leppima.
C-grupp
Kolumbia 9
Kreeka 4
Elevandiluurannik 3
Jaapan 1
Alagruppide loosi järel toodi surmagrupina kohe välja D-grupp, kuhu olid kokku sattunud kolm endist maailmameistrit kokku seitsme tiitliga: Itaalia, Uruguay ja Inglismaa. Neljandana sellesse gruppi loositud Costa Rica pidi olema autsaider, kelle vastu peetav mäng on teistele kohustuslik võit.
Kohe esimeses mängus selgus aga, et peksupoisse costaricalastest ei saa: tugeva teise poolajaga pöörasid nad 0 : 1 kaotusseisu Uruguay vastu 3 : 1 võiduks, samal ajal kui Itaalia Claudio Marchisio ja Mario Balotelli tabamustest Inglismaale 2 : 1 säru tegi. Inglaste olukord muutus veelgi kehvemaks teise mängu järel, kui nad sama skooriga ka Uruguayle kaotasid.
Costa Rica jätkas aga vägeva hooga: Bryan Ruizi värav tõi neile Itaalia üle 1 : 0 võidu ja kindlustas ühtlasi autsaideritele surmagrupis vaid kahe vooru järel juba edasipääsu! Teist mängu järjest säras tõrjetega nende väravavaht Keylor Navas, kelle noppis turniiri järel üles Real Madrid.
Viimases voorus heitlesid seega Itaalia ja Uruguay omavahelises mängus edasipääsu peale. Nagu arvata võis, osutus kohtumine väga tuliseks – 59. minutil saadeti jõhkra vea eest punase kaardiga platsilt minema itaallane Marchisio, jalgpallifolkloori jääb see mäng aga eelkõige 79. minutil juhtunu tõttu, kui Luis Suárez ja Giorgio Chiellini Itaalia karistusalas pallivälises olukorras kokku põrkasid ja mõlemad pikali viskusid. Videokordused näitasid hästi ära, et Suárez oli Chiellinit õlast… hammustanud! Mehhiklasest kohtunik olukorda ei näinud ning hoolimata sellest, et Chiellini näitas talle õlal ilutsevaid hambajälgi, jäi Suárez esialgu karistuseta. Ning samal ajal kui itaallased endiselt kohtunikuga õiendasid, teenis Uruguay nurgalöögi, millest Diego Godín mängu ainsa värava lõi ja millega itaallased koju saatis.
Suárez, kes esialgu hammustamist eitas, sai aga tagantjärele karmi karistuse: FIFA distsiplinaarkomitee määras talle üheksamängulise mängukeelu, mis tähendas, et ründajale oli MM lõppenud. Vähe sellest: talle määrati veel 82 000 euro suurune rahatrahv ja neljakuuline keeld osaleda ükskõik millises jalgpallilises tegevuses – see mõjutas esialgu ka tema üleminekut FC Barcelonasse, sest enne otsuse apelleerimist ei tohtinud ta uue tiimiga isegi trenni teha.
Uruguaylasele karistuse määramisel oli olulisima tähtsusega tõik, et ta oli oma karjääri jooksul varem lausa kahel korral vastast hammustanud: Amsterdami Ajaxis mängides langes tema ohvriks Otman Bakkal, Liverpooli eest mängides Branislav Ivanović.
D-grupp
Costa Rica 7
Uruguay 6
Itaalia 3
Inglismaa 1
E-grupist läksid edasi Euroopa meeskonnad Prantsusmaa ja Šveits – korralikku vastupanu osutanud Ecuadorile sai lõpuks saatuslikuks grupi avamängus Šveitsilt saadud 1 : 2 kaotus, kusjuures võiduvärava lõi Haris Seferovic alles kolmandal üleminutil.
E-grupp
Prantsusmaa 7
Šveits 6
Ecuador 4
Honduras 0
Järjekordne tükike jalgpalliajalugu sündis E-alagrupi kohtumises Prantsusmaa ja Hondurase vahel, kus esimest korda MM-ajaloos kasutati väravat määrates väravajoonetehnoloogiat. 1 : 0 seisul saatis Prantsusmaa ründaja Karim Benzema terava nurga alt värava poole löögi, mis põrkas postist tagasi väravaesisele ja väravavahist Noel Valladaresest korra värava poole, enne kui kindamees selle kiirelt väljakule tagasi koukis. Kuna kõik käis väga kiirelt ning tegu oli sisuliselt millimeetrite mänguga, oleksid kohtunikud reaalajas pidanud kulli ja kirja viskama, kas väravat lugeda või mitte – nende õnneks oli väravajoonetehnoloogia omal kohal ja tuvastas, et pall oli hetkeks väravajoone ületanud.
Kaks aastat varem jalgpallireeglitesse kinnitatud väravajoonetehnoloogia kasutab mõlema värava suunas paigaldatud seitset ülikvaliteetset kaamerat, mis suudavad kogu aeg palli ja selle positsiooni väravajoone suhtes jälgida. Kui pall ületab väravajoone, saadetakse kohtuniku käekellale kohe sellekohane signaal, mis annab vilemehele võimaluse kiirelt otsus vastu võtta.
F-grupis säras kolme võiduga Argentina, kelle kuuest löödud väravast neli läksid Lionel Messi arvele. Kõik võidud tulid sinivalgetele sealjuures võrdlemisi napilt: avamängus debütandi Bosnia ja Hertsegoviina vastu mindi juba kolmandal minutil Sead Kolašinaci väravast juhtima ning võideti lõpuks 2 : 1; teises mängus Iraani vastu päästis neile kolm punkti lõpuks Messi 90 + 1. minuti tabamus. Viimase vooru kohtumises Nigeeriaga oli juba neljandal minutil seis 1 : 1 (!), kuid kaks korda viigistanud nigeerlased seda kolmandat korda enam ei suutnud ning Argentina kirjutas tabelisse 3 : 2 võidu. Nigeeria läks edasi teisena, viimases voorus Iraani 3 : 1 võitnud Bosnia sai kolmanda koha ning esimeses kahes mängus vaid ühe värava sisse lasknud iraanlased pidid leppima viimase kohaga.
F-grupp
Argentina 9
Nigeeria 4
Bosnia ja Hertsegoviina 3
Iraan 1
Kui Messi esines alagrupiturniiril säravalt, siis tema suure rivaali Cristiano Ronaldo käsi käis märksa kehvemini. Juba avamängus Saksamaa vastu sai Portugal suure 0 : 4 kaotuse ning kuigi palju räägiti serblasest kohtuniku Milorad Mažići otsustest, oli selgelt näha ka portugallaste läbipõlemist. 37. minutil sai kuumavereline kaitsja Pepe näiteks Thomas Mülleri peaga löömise eest punase kaardi – kontakti suuremaks mängimises süüdistatud Müller sai mängus kirja kübaratriki.
Sakslaste järgmised mängud ei pakatanud küll kindlusest (2 : 2 viik Ghanaga ja 1 : 0 võit USA üle), kuid nendest piisas edasipääsuks. Ghana kaotas nii USA-le kui Portugalile 1 : 2 ning jäi viimaseks, teise koha otsustas väravate vahe: võrdselt nelja punkti peale jäänud USA ja Portugali vahel otsustas teise koha saatuse see, et ameeriklased olid sakslastele väiksemalt kaotanud. Omavahelises mängus suutis Portugal sealjuures alles viiendal üleminutil viigipunkti päästa, kusjuures Silvestre Varela värav hetkel, kui tablool näitas kell 94:33, oli MM-ajaloo hiliseim normaalajal löödud tabamus. Neli aastat hiljem löödi see rekord aga mitme minutiga üle.
G-grupp
Saksamaa 7
USA 4
Portugal 4
Ghana 1
Väike üllatus sündis H-grupis, kus Belgia järel läks teisena edasi Alžeeria, kel piisas selleks Lõuna-Korea alistamisest ja Venemaaga viigistamisest. Lõuna-Korea vastu saadud 4 : 1 võidumängus sai Alžeeriast esimene Aafrika meeskond, kes löönud ühes MM-finaalturniiri kohtumises neli väravat.
H-grupp
Belgia 9
Alžeeria 4
Venemaa 2
Lõuna-Korea 1
Juba kaheksandikfinaalid osutusid haruldaselt tasavägiseks: kõige kindlama võidu sai nendes kohtumistes Kolumbia, kes oli tänu James Rodrígueze kahele väravale Uruguayst 2 : 0 üle. Neljandat mängu järjest skoori teinud Rodrígueze esimene värav sai sealjuures aasta lõpus FIFA Puskáse auhinna ehk valiti aasta ilusaimaks tabamuseks – ta sai õhust 24 meetri kaugusel väravast söödu, võttis palli rinnaga omaks ja saatis selle enne palli mahapõrkamist imeilusa löögi latipõrkega väravasse.
Sama skooriga sai võidu kätte ka Prantsusmaa, kes alistas Nigeeria, kuid hiliste väravate abil – Paul Pogba avas skoori 79. minutil, lõppskoor tuli tabloole teise üleminuti omaväravast. Normaalajal sai magusa võidu ka Holland, kes tuli Mehhiko vastu viimastel minutitel kaotusseisust välja ning sai Wesley Sneijderi 88. ja Klaas-Jan Huntelaari 90 + 4. minuti väravatest 2 : 1 võidu. Hollandlased on tunnistanud, et pöörde aitas mängu tuua teise poolaja keskel tehtud jahutuspaus, kus peatreener Louis van Gaal sai meeskonnale kohale viia mänguplaani muudatuse.
Juba alagrupiturniiril väga südikate esitustega silma paistnud Alžeerial seisis kaheksandikfinaalis ees üliraske ülesanne: kohtuda tuli turniiri ühe soosiku Saksamaaga. Aukartuseta mänginud aafriklased olid esimesel poolajal väljakul vaat et paremadki, teisel poolajal tegi häid tõrjeid nende väravavaht Raïs M’Bolhi. Sofia CSKA puurilukk jäeti aga teisel pool väljakut tegutsenud Manuel Neueri varju – Neuer pakkus mängus Alžeeria vastu etenduse tõeliselt moodsa väravavahina, mängides väga kõrgel, käies korduvalt oma karistusalast väljas olukordi pea ja jalaga klaarimas ning osaledes ka söödumängus. Väravavaht sai lõpuks mängu jooksul kirja 5517 jooksumeetrit ja 42 täpset söötu!
Väravateta lõppenud normaalaja järel suutis Saksamaa lisaajal oma favoriidikoormat siiski kanda – André Schürrle ja Mesut Özili väravad 92. ja 120. minutil viisid nad edasi, olgugi et Alžeeria koondislane Abdelmoumene Djabou rikkus 120 + 1. minuti lõpus Neueri nullimängu ja püstitas ühtlasi MM-finaalturniiride rekordi kõige hilisema värava lööjana.
Ülejäänud viies kohtumises läks vaja lisaaega, kolmes ka penaltiseeriat. Brasiilia ja Tšiili tulises kohtumises pääsesid võõrustajad üle noatera edasi veerandfinaali – David Luizi ja Alexis Sáncheze avapoolaja väravad jäidki kohtumises ainsateks ning penaltiseerias suutsid mõlema tiimi väravavahid kaks lööki tõrjuda. Otsustavaks sai tšiillase Gonzalo Jara viimane löök, mis raksatas posti. Brasiilia kapten Thiago Silva purskas suurest pingest penaltite ajal lausa nutma ning veetis otsustavad hetked keskringis lamades, olles palunud end lööjate järjekorras viimaseks panna! Tšiili puhul oli kaotus Brasiiliale nukker déjà-vu – kõigil neljal korral (1962, 1998, 2010, 2014), kui tšiillased on MMil playoff’i jõudnud, on nad kaotanud just Brasiiliale.
Väravavaht sai aupaiste osaliseks ka Belgia ja USA vahelises kaheksandikfinaalis, mis meenutas oma stsenaariumilt Saksamaa ja Alžeeria kohtumist: eeldatav soosik ei suutnud normaalajal edasipääsu ära otsustada ja lõi seejärel lisaajal kaks väravat, enne kui ka teine meeskond ühe värava kirja sai.
Belgia pikalt nullil hoidmise põhisüüdlane oli USA koondise väravavaht Tim Howard, kes suutis 120 minuti jooksul teha kokku lausa 16 tõrjet – tegu on MM-ajaloo absoluutse rekordiga. Belgia väravad kanti nende uue põlvkonna tähtede arvele: 93. minutil tegi skoori Wolfsburgi 23-aastane poolkaitsja Kevin De Bruyne, 105. minutil Evertoni 21-aastane ründaja Romelu Lukaku.
Penaltitele läks ka surmagrupi üllataja Costa Rica kohtumine Kreekaga – kreeklased viisid kohtumise lisaajale tänu Sokrátis Papastathópoulose 90 + 1. minuti väravale. Penaltiseerias oli ainus eksija kreeklane Theofánis Gkékas, kelle löögi suutis Keylor Navas tõrjuda.
Napilt jäi penaltiseeriast ilma Argentina ja Šveitsi kohtumine – Ángel Di María 118. minuti värav tõi seal Argentinale 1 : 0 võidu, kusjuures šveitslase Blerim Džemaili pealöök tabas veel pärast seda posti.
Üheksanda
mängu MM-finaalturniiridel sai veerandfinaalis Hollandi ja Costa Rica vahel kirja usbekist peakohtunik Ravšan Irmatov. Neli aastat hiljem sai Irmatov kirja veel kaks mängu ning hoiab selles arvestuses kindlat liidrikohta.
16.
värava MM-finaalturniiridel sai legendaarses poolfinaalmatšis Brasiilia vastu kirja Saksamaa ründaja Miroslav Klose. Sellega tõusis ta Brasiilia Ronaldost mööda ja on MM-ajaloo parim väravakütt.
84
kilomeetrit läbis Thomas Müller kogu turniiri jooksul väljakul olles kokku. See on MMide rekord.
Kaheksandikfinaalid
Brasiilia–Tšiili 1 : 1, pen 3 : 2
Kolumbia–Uruguay 2 : 0
Prantsusmaa–Nigeeria 2 : 0
Saksamaa–Alžeeria 2 : 1 (l.a)
Holland–Mehhiko 2 : 1
Costa Rica – Kreeka 1 : 1, pen. 5 : 3
Argentina–Šveits 1 : 0 (l.a)
Belgia–USA 2 : 1 (l.a)
Kaheksandikfinaalis penaltiseeriat vajanud Brasiilia läks kaheksa parema seas taas vastamisi Lõuna-Ameerika meeskonnaga, kui neid ootas tulikuum Kolumbia. Kohtumine kulges võõrustajatele märksa libedamalt kui eelmises ringis – juba 7. minutil Thiago Silva tabamusest juhtima asunud brassid duubeldasid eduseisu 69. minutil, kui otse karistuslöögist säras iluväravaga teine keskkaitsja David Luiz. James Rodríguez vähendas 80. minutil kaotusseisu küll minimaalseks, ent Brasiilia võitu enam Kolumbia väärata ei suutnud.
Hoolimata võidust jäi brasiillastele suhu mõru maik: mängu lõpus sõitis kolumblaste kaitsja Juan Camilo Zúñiga õhuvõitluses Neymarile põlvega vastu alaselga – selgroolüli murd lõpetas Neymari turniiri enneaegu. Samuti pidi poolfinaalist eemale jääma turniiri kolmanda hoiatuse teeninud Thiago Silva. Kõigis viies mängus skoori teinud ja kokku kuus väravat löönud Rodríguez tuli aga turniiri parimaks väravakütiks.
Surmagrupist võidukalt läbi tulnud ja kaheksandikfinaalis penaltiseeria abil Kreekast jagu saanud Costa Rica kaheksa parema sekka jõudmine oli niigi turniiri suurim üllatus, kuid palju ei jäänud puudu ka sellest, et viie miljoni elanikuga riik Kesk-Ameerikas oleks purjetanud poolfinaali. Veerandfinaalkohtumine nelja aasta taguse finalisti Hollandiga oli võrdlemisi kinnine ning hollandlaste üksikud võimalused suutis Costa Rica väravavaht Keylor Navas nurjata.
Just siis, kui väravateta 120 minuti järel oli kohtumine liikumas penaltiseeriasse, tegi Hollandi peatreener Louis van Gaal geniaalse lükke: ta vahetas 120 + 1. minutil väravavahti, tuues Jasper Cillesseni asemel penaltiseeriaks postide vahele Tim Kruli. Kuigi Krul ei olnud tegelikult tuntud teab mis penaltispetsialistina, oli see liigutus Costa Ricale siiski psühholoogiliselt märgiline: nende mängijad arvasid ilmselt, et Krul on penaltite peale mihkel. Newcastle Unitedi puurilukk suutiski tõrjuda nii Bryan Ruizi kui Michael Umaña löögi ning hoolimata kõigest sekunditeks mänguajast kohtumise kangelaseks tõusta.
Veerandfinaalis lõppes ka noore Belgia koondise teekond: Argentina vastu sai tasavägises mängus otsustavaks Gonzalo Higuaíni 8. minuti tabamus, mis viis esimest korda pärast 1990. aastat nelja parema sekka argentiinlased.
Üheainsa väravaga otsustati ka kohtumine «vanade sõprade» Prantsusmaa ja Saksamaa vahel: selle mängu otsustas Mats Hummelsi 13. minuti pealöök. Sakslasi hoidis taas kõvasti vee peal väravavaht Manuel Neuer, kelle tõrjed Mathieu Valbuena, Raphaël Varane’i ja Blaise Matuidi vastu hoidsid Saksamaa jaoks taga nulli.
Veerandfinaalid
Brasiilia–Kolumbia 2 : 1
Prantsusmaa–Saksamaa 0 : 1
Holland – Costa Rica 0 : 0, pen 4 : 3
Argentina–Belgia 1 : 0
Kui esimene poolfinaal Brasiilia ja Saksamaa vahel pakkus väravaid igale maitsele, kuid pinge edasipääseja suhtes püsis vaid paarkümmend minutit (vaata kohe järgnevat lisalugu), siis teine poolfinaal Hollandi ja Argentina vahel oli seevastu täielik põnevusheitlus. Nagu ka mitmes teises selle turniiri mängudes, paistsid heast küljest silma mõlema meeskonna väravavahid, kes hoidsid 120 minuti jooksul taga nulli. Penaltiseerias tõusis Argentina kangelaseks kaks tõrjet teinud Sergio Romero, samal ajal kui nende väljakumängijad (Lionel Messi, Ezequiel Garay, Sergio Agüero ja Maxi Rodríguez) lõid ise eksimatult.
Kui 1950. aastal Brasiilias toimunud MM-finaalturniiri otsustav kohtumine lõppes Brasiilia puhul üllatuskaotusega Uruguayle Maracanã staadionil ning seda mängu tuntakse Brasiilias Maracanã tragöödia ehk Maracanaço nime all, siis 2014. aasta poolfinaal Saksamaaga Belo Horizonte linnas Mineirão staadionil sai sama mustri järgi hüüdnime Mineiraço. See, mida said sajad miljonid televaatajad ja 58 000 inimest tribüünidel jälgida, oli lausa uskumatu!
Veerandfinaalis kaartide ja vigastuse tõttu kaks liidrit – keskkaitsja Thiago Silva ja ründaja Neymari – kaotanud Brasiilia poleks poolfinaalmänguks justkui hästi valmis olnud. Kuigi paar esimest minutit tõid ka Brasiiliale mõne pealelöögi, murdusid võõrustajad näiliselt esimesel võimalusel. Juba 11. minutil leidsid sakslased mängu esimesest nurgalöögist üles Thomas Mülleri, kes lihtsa siseküljelöögiga skoori avas. Tõeline tulevärk läks lahti aga tosin minutit hiljem: Miroslav Klose lõi värava 23., Toni Kroos 24. ja 26. ning Sami Khedira 29. minutil! Folkloor teab lugusid inimestest, kes läksid 0 : 1 seisult korra televiisori juurest ära tualetti või süüa-juua haarama ning keeldusid mõni minut hiljem naastes uskumast, et skoor on 0 : 5!
Vaid mõne minutiga mängu üle kontrolli täielikult kaotanud Brasiilia nägi väljakul haruldaselt habras välja – mitu tippmängijat eesotsas kaitsja David Luiziga pakkusid meeletu surve all oma karjääri halvima partii. Ründaja Fred ei suutnud näiteks 70 mänguminuti jooksul kirja saada mitte ühtegi taklamist, tsenderdust, triblingut või vaheltlõiget ning veetis palliga suurema osa ajast keskringis – pidi ta ju iga Saksamaa värava järel palli mängu panema...
Inimesed tribüünidel nutsid, mõned lahkusid staadionilt juba enne poolajavilet, aga mõnel pool tekitas ängistav kaotusseis Brasiilia poolehoidjate vahelisi kaklusi, mida pidi märulipolitsei tribüünile lahendama tulema.
Teisel poolajal lisas vahetusmees André Schürrle veel kaks väravat ning alles Oscari 90. minuti tabamus pani sahisema ka Saksamaa võrgu. 7 : 1 oli tulemus, mis raputas jalgpallimaailma, aga ka Brasiilia üldsust.
Saksamaa mängijad on hiljem tunnistanud, et nad tunnetasid juba avapoolajal, et tegu ei ole päris normaalse jalgpallimatšiga. Keskkaitsja Mats Hummels ütles mängu järel, et vaheajal rääkis Saksamaa peatreener Joachim Löw riietusruumis isegi sellest, et mängijad Brasiiliat kodupubliku ees ei häbistaks. Ka sakslaste väravatähistused muutusid üha tagasihoidlikumaks ning isegi mängujärgne meeleolu ei olnud eufooriline, vaid pigem töine – üks mäng oli ju veel minna!
Mõistagi püstitati selles mängus ka mitu rekordit ja antirekordit. Mitte kunagi polnud MM-finaalturniiril finaal- ega poolfinaalmängu otsustatud nii suure ülekaaluga, samuti oli tegu turniiri võõrustava meeskonna ülekaalukalt kõige hävitavama kaotusega MM-ajaloos. Kuueväravaline kaotus oli ka Brasiilia koondise rekordhäving. Saksamaa neli väravat kuue minuti jooksul tähistasid kõige kiiremat nelja väravat MM-ajaloos, samuti ei olnud mitte ükski mängija varem löönud kaht järjestikust väravat nii kiiresti kui Toni Kroos (69 sekundit). Kõigele lisaks tõusis Saksamaa MM-finaalturniiridel löödud väravate arvestuses esikohale, möödudes just Brasiiliast (223 : 221).
Mitmele Brasiilia koondislasele jäi hävitav kaotus koondisekarjääri viimaseks mänguks, ameti pani maha ka peatreener Luiz Felipe Scolari.
Poolfinaalid
Brasiilia–Saksamaa 1 : 7
Holland–Argentina 0 : 0, pen 2 : 4
Poolfinaalis saadud šokist ei suutnud Brasiilia hoolimata algkoosseisus tehtud kuuest vahetusest taastuda ka kolmanda koha mänguks: seal läks Holland juba kolmandal minutil Robin van Persie penaltist juhtima ning tagasi ei vaadanud – Daley Blindi ja Georginio Wijnaldumi tabamused tõid neile kindla 3 : 0 võidu ja riigi esimese MM-pronksi.
Lõpuminutitel tegi Hollandi peatreener Louis van Gaal järjekordse väravavahi vahetuse: seekord aga mitte penaltiseeria tarbeks, vaid selleks, et anda mõni minut mänguaega ka meeskonna kolmandale kindamehele Michel Vormile. Vormi platsile pääsemine tähendas seega, et Hollandi koondise ridades pääsesid turniiri jooksul platsile kõik 23 koosseisu kuulunud mängijat – alates sellest, kui 2002. aastal laiendati koosseis 22 mängijalt 23-le, ei olnud seda varem juhtunud.
Kolmanda koha mäng
Brasiilia–Holland 0 : 3
Finaali vastasseis Saksamaa ja Argentina vahel kuulub MM-ajaloo klassikasse: 2014. aasta kohtumine oli nende kahe tiimi vahel MM-finaalturniiridel juba seitsmes: 1958. ja 1966. aastal oldi vastamisi alagrupis, 1986. ja 1990. aastal finaalis ning 2006. ja 2010. aastal veerandfinaalis. Seitse korda on MM-ajaloos nähtud ka Brasiilia–Rootsi ja Saksamaa–Serbia (Saksamaa–Jugoslaavia) mänge.
Mõlemad meeskonnad nimetasid algrivistusse täpselt samad mängijad nagu poolfinaalis, kuid Saksamaa pidi viimasel hetkel tegema muudatuse, sest Sami Khedira sai soojendusel õnnetult vigastada ja jäi MM-finaalist seetõttu eemale. Tema asemel algkoosseisu ennistatud Christoph Krameril ei läinud oluliselt paremini – ta põrkas avapoolajal kokku Ezequiel Garayga, lõi pea ära ning kuigi tal lasti mängu esiti sisuliselt veerand tundi jätkata, saadi tema peapõrutusele jälile, kui ta itaallasest kohtunikult Nicola Rizzolilt ühel hetkel tõsimeeli uuris, kas tegu on finaaliga!
Uuendusena oli 2014. aasta turniiril esimest korda MM-ajaloos kasutusel väravajoonetehnoloogia, samuti oli kohtunikel võimalik karistuslöökide kohta ja müüri asukohta määrata spetsiaalse vahuga.
Hispaania 1 : 5 kaotus Hollandile on suurim tiitlikaitsja kaotus MM-finaalturniiride ajaloos.
Esimest korda MM-finaalturniiride ajaloos pääsesid kaheksa parema sekka kõikide alagruppide võitjad.
Saksamaa neli järjestikust esikolmikus lõpetamist (2002, 2006, 2010, 2014) on MM-finaalturniiride rekord.
Hollandi koondise arvel on mitu nukrat tippmarki: peale selle, et nad on ainus tiim, kes on kaotanud kõik kolm MM-finaali, milles nad on osalenud, on nende arvel ka kõige rohkem esikolmikukohti (4) ja esinelikukohti (5) ilma tiitlit võitmata.
Mäng ise oli samamoodi nagu mitu teist selle turniiri playoff-lahingut suhteliselt kinnine, kuid omad võimalused mõlemal tiimil siiski tekkisid. Avapoolajal avanes kuldne šanss Argentina ründajal Gonzalo Higuaínil, kes pääses tänu Toni Kroosi rasvasele eksimusele Manuel Neueriga segamatult silmitsi, ent oskas palli väravast mööda kõmmutada. Higuaínil tühistati üks värav ka suluseisu tõttu, ühe korra suutis Saksamaa keskkaitsja Jérôme Boateng palli pärast Lionel Messi lööki väravajoonelt klaarida. Sakslastest jõudis kõige lähemale Benedikt Höwedes, kelle pealöök raksatas posti.
Kolmandat korda järjest otsustati MM-finaal lisaajal. Murrang toodi finaali 113. minutil, kui vahetusmees Mario Götze võttis karistusalas kõrge palli rinnaga omaks ja saatis selle otse õhust võrku. 1 : 0 võit tõi Saksamaale nende neljanda MM-tiitli, sealjuures esimese pärast Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamist. Argentinale tähendas kaotus aga juba kolmandat allajäämist MM-finaalis.
Finaal
Saksamaa–Argentina 1 : 0 (l.a)
Finaalmängu järel põhjustas poleemikat FIFA komitee otsus anda turniiri parima mängija auhind Kuldne Pall Argentina tähele Lionel Messile. Koondiseliider säras küll alagrupimängudes, lüües kolme mänguga neli väravat, kuid väljalangemismängudes vajus Argentina rünnak kokku – nad lõid nelja mänguga kõigest kaks väravat, kusjuures Messi ei saanud oma nimele neist kumbagi.
Mitme asjatundja hinnangul oleks parima mängija auhinda rohkem väärinud Manuel Neuer, Arjen Robben, Thomas Müller või James Rodríguez. Kahtlustati suisa, et mängus võis olla Adidase kuri käsi – nimelt sponsoreeris sporditarvete firma nii Kuldse Palli auhinda kui Messit…
Igatahes ei olnud finaali kaotamise tõttu tohutu pettumuse üle elanud Messile individuaalne auhind mingisugune lohutus. «Saksamaa hoidis ehk rohkem palli, aga meil olid paremad võimalused. Meie ründajad ei olnud piisavalt tasemel, sest meil oli kolm väga head võimalust – nii minul, Gonzalo Higuaínil kui Rodrigo Palaciol. Kahetseme neid kogu oma elu,» sõnas Messi.